Parvepoiste ajastu Eestis
Vanasti kasutati laiemate jõgede ületamiseks parveveoteenust. Parvepoiste ajastu hakkas sadakond aastat tagasi küll otsa saama, kuid pole päris kadunud veel tänapäevalgi.
Kuigi Eesti pole just eriti jõerohke maa, on jalgsi, hobuse või mõne sõiduvahendiga liikujatel tulnud paratamatult ületada ka paljusid vooluveekogusid. Enamik meie jõgesid on küllalt väikesed, mistõttu on nende ületamiseks kasutatud koolmekohti või sobivatesse paikadesse rajatud sildu.
Seotud lood
„Ei saa üle Emajõest,“ ohkavad Ado Grenzsteini 1888. aasta lastelaulus viisk, põis ja õlekõrs. Emajõgi saab alguse Võrtsjärve kirdenurgast Rannu-Jõesuust, kus oli ametlik parvekoht juba 19. sajandi alguses. Püsisilla sai Rannu-Jõesuu alles 1920. aastail. Mullu tõid tuukrid sealt kaldale Teises maailmasõjas hävinud terassilla fragmendid. Tänapäeval on seal aga kaks silda kõrvuti.
Mandri-Eesti rannajoon on 1242 kilomeetrit pikk ning rannikul elavad eestlased on aasta-sadu tegelenud meresõidu ja kalastamisega. Esimesed ametlikud merepäästejaamad ilmusid Eesti aladele aga alles 19. sajandi keskel ning päästeoperatsioonid olid pikka aega vabatahtlike pärusmaa.
Varasel viikingiajal visati soodesse kulda jumalate meeleheaks ning kalmesse kaevati hõbevarandusi eesmärgiga neid kord ise teises ilmas kasutada.
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele