Evelina Marmon oli suures kimbatuses. Ta töötas kõrtsis ning pärast ühe külalisega ette võetud armulugu sündis talle 1896. aasta jaanuaris tütar. Victoria ajastule omase range moraaliga Inglismaal oli üksikema saatuseks ühiskonna põlgus. Muu hulgas tähendas see suuri raskusi lapse eest hoolitsemisel, sest ükski tööandja ei soovinud palgata langenud naist.
1896. aasta märtsis sattus Evelina pilk ühele kuulutusele ajalehes The Bristol Times and Mirror. „Lastetu abielupaar soovib lapsendada terve lapse, kena maamaja. Tingimused: 10 naela,“ luges Evelina, arvates leidvat väljapääsu oma õnnetusest. Noor ema kirjutas kuulutuses toodud aadressile. Vastus, mille ta sai, kõlas väga veenvalt.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Osa lapsi rabas tööd teha vabriku mürgiaurudes ning osa sukeldus kitsasse korstnalõõri või kaevanduskäiku. 19. sajandi laste töö oli eluohtlik, kuid kehvadest oludest pärit lastel polnud muud valikut.
Elizabeth Packard ei kõhelnud kunagi oma abikaasaga vastuollu minemast. See oli 1860. aastate USAs ohtlik komme, sest abikaasa võis oma naise vaimuhaiglasse saata ilma mingisuguse tõendita, et too on nõdrameelne.
Arseenik sobib igavaks muutunud abikaasa või soovimatute pärijate kõrvaldamiseks täiuslikult, sest see mürk ei jäta jälgi. Selle avastasid 19. sajandil ka Briti ontlikud koduperenaised – ja nii mõnestki neist sai sarimõrvar.