Artiklisari Eestimaa linnused: Soontagana maalinn, Mereäärse maa pealinn

Kroonik Henrik kasutab Soontagana muinas­kihelkonna ja sama­nimelise maalinna (castrum Sontagana) kohta ka nime Mereäärne kihelkond (kiligundam, que Maritima vocatur). Soon­tagana muinaskihelkond avaldas oma suurusega muljet, ulatudes kagus Pärnu jõe alamjooksuni, lõunas ja edelas mereni kohas, kuhu hiljem tekkisid Audru ja Tõstamaa kihelkond, ning läänes Hanila, Karuse ja Lihula muinas­kihelkonnani. Põhjas hõlmas see arvatavasti osa hilisemast Vigala kihel­konnast ja idas küündis Korbe (Kõrbe) muinaskihelkonnani, mis on täna­päeva Pärnu-Jaagupi ümbruskond.

Märkuse korras tuleb mainida, et mõne ajaloolase arvates olevat kroonik Henrik 1227. aastal tagasiteel Saaremaa vallutamiselt, kus ta osales paavsti esindaja magister Johannesse kaaskonnas, jäänud mitmeks aastaks just Soon­tagana kanti preestriks.

Soontagana oli suur, kuid see ei olnud siiski maakond. Arheoloogide Valter Langi ja Aivar Kriiska arvates olid muinas­aja lõpu maakonnad pigem sarnase keele ja kultuuriga piirkonnad, mis olid tekkinud loodusliku eraldatuse tõttu naabermaakondadest. Ühes maakonna piirkonnas asunud kihelkonnad või linnusepiirkonnad võisid, aga ei pruukinud, omavahel koostööd teha.

Just selline omapärane maakond asuski praegusel Lääne- ja Pärnumaal. Selle keskmes olid kaks muinaskihelkonda: Ridala (Rotalia) ja Soontagana (Mereäärne). Kroonikate järgi näib, et ridalased tegid muinasaja lõpu poole rohkem koostööd saarlastega ning mereäärsed olid pigem mestis Sakalaga. Kas selline koostöö tähendas, et nii Saare­maa kui ka Sakala võisid omada teatavat patronaaži emma-kumma piirkonna üle, ei ole päris selge. Saarlaste üsna kiired ja valulised regeeringud karistusekspeditsioonide kujul nii rootslaste kui ka sakslaste vastu just selles Läänemaa osas, mis jäi ridalaste mõjusfääri, lubavad seda aga vähemasti saarlaste puhul oletada.

Samuti tuleb meil tõdeda, et Henrik kasutab oma kroonikas mitmel puhul nimetusi „ridalased“ ja „mereäärsed“ nii eraldi kui ka koos. Vahel teeb ta rõhutatult vahet piirkondade eri osade elanikel, kuid samas kutsub ta mõlema piirkonna sõjasalkade mehi üldistavalt kord ridalasteks või mereäärseteks. Mis on selle põhjus, me ei tea. Võib-olla kasutas ta ühe või teise piirkonna nime siis, kui sõjaväe tuumiku moodustasid mõlemast kihelkonnast pärit mehed ja neid võis juhtida kas siis ridalasest pealik või hoopis Soontaganast pärit perekonna esindaja.

Soontagana muinaskihelkonna keskus asub Koonga-Mihkli paekõrgendikul, mis kattub hilisema keskaegse Mihkli kihelkonna territooriumiga. Linnus ise paikneb kunagisel soosaarel Avaste (Kärje) soos, mis jääb Kurese külast umbes kaks kilomeetrit kirdesse. Soosaare kohalik nimi on Maalja, mida Evald Tõnisson peab sõna „maalinn“ sünonüümiks, seetõttu on seda linnust nimetatud ka Soontagana maalinnaks. Kohta teatakse veel ka kui Maalja mäge või Maalinna mäge.

Kunagine linnus asub Soontagana 2,5 kilomeetri pikkuse soosaare loodepoolses otsas, kuhu jääaja lõppedes oli tekkinud looduslik paekivikuhjatis. Linnu­se pindala ei olnud suur, ulatudes ainult 3500 ruutmeetrini, mis teeb ka sellest linnusest väikese ja Eesti kontektis üsna levinud mõõtudega linnuse, ent samas ei ole meil palju linnuseid, mis asuvad soosaarel. Tegelikult on meil neid kindlalt teada veel ainult kaks: Aa küla Alulinn ja Kuusalu Pajulinn. Tõsi küll, mõlemad asuvad tänapäeval kohas, kus kuivendamiste tõttu sood enam ei eksisteeri.

Soontagana linnuse rajamisel laiendati tunduvalt soosaarel olnud pae­kõrgendikku ja muudeti nõlvu järsemaks, sest linnust ümbritsev vall, mis valmis hiljemalt viikingiajaks, ehitati sealtsamast linnuse jalamilt saadud materjalist. Sellisel moel kujunenud nõgu aitas suurendada nõlva suhtelist kõrgust.

Linnuse esialgne rajamine toimus tõenäoliselt keskmisel rauaajal ehk 7.–8. sajandil. Tolleaegseid eelviikingi­aja linnuseid nimetatakse lausa pelgupaiklinnusteks või -linnamägedeks. Nimetuski ütleb ära nende tollase otstarbe. Samast ajast on teada ka teine piirkonda rajatud linnus, mis asus Keblas­te Taaramäel. See oli aeg, mil peamisteks elatusallikateks kujunesid põlluharimine ja karjakasvatus ning kõikjal üle Eesti siirdusid inimesed veekogude äärest elama kõrgematesse kohtadesse, kus pinnas oli viljakam.

Ilmselt veel enne seda, kui rajati Soontagana linnus, asustati mõne kilomeetri kaugusel asuv elupaigaks sobiv koht, mida me praegu teame kui Kurese küla (1534. aastal oli küla nimi Kurryselck). Leiud lubavad küla asustamise ajaks pidada pronksiaega, kuid me ei tea, kas seal elati järje­pidevalt pronksi­ajast alates või taas­asustati küla mingil ajal uuesti.

Erinevalt Otepääst pole linnuse vahetust lähedusest teada ei viikingiaegset avaasulat ega ka järgmisest ajajärgust pärit taraga piiratud asulat. Millalgi viikingi­ajal on Soontagana saanud, tõenäoliselt eelkõige Kurese külaga seotud inimeste ettevõtmisel, kõrgema muldvalli, mis sisaldab liiva, soomuda, savi, kruusa ja kive. Millal rajati valli peale puidust tara, me ei tea, kuid pigem on see seotud juba linnuse uue etapiga ja uute tulijatega. Sellest tuleb edaspidi ka juttu. Igatahes on linnust pidevalt täiustatud kuni vallutusajani.

Nii asus 13. sajandi sissekäik linnusesse kagus ja seda väravakäiku kaitses kõrgem tornitaoline puidust kindlustis, mille kohta Henrik ütleb arx munitionis ja mille varisenud kivialus on tänini üsna hästi säilinud. Juba muinasaja lõpul rajatud paekividest kivivall toetub viikingiaja muldvallile. Ilmselt on selle paekivist kivivalli peal olnud puidust kaitserajatised, millest annavad aimu põlenud nelinurksed palktarandite tukid, mida leiti ohtrasti aastail 1966–1971 toimunud väljakaevamistel. Niisugused tüüpilised tarandid pidid hoidma koos valli muldkeha ja olema aluseks paekivivallile rajatud kaitse­rajatistele. Hilisemal ajal kasutati linnust põllumaana, mistõttu on ring-­kivivall hävinenud, kuid seda võib tajuda kõrgema vööndina ümber õue.

Viikingiajal oli Lääne-Eestis kasutusel neli olulisemat linnust: Konuvere, Soontagana, Lihula ja Ehmja linnus, kusjuures püsiva asustusega oli meie praeguste teadmiste põhjal ainult Konuvere. Ehmja linnus hüljati 11. sajandile tüüpiliselt, kuid samal ajal võeti kasutusele uued linnused: Leedi Hallimägi, Ridala Tubrilinn, Kullamaa Rohumägi ja Vatla ehk Karuse maalinn. Kahte viikingi­aegset linnust – Lihulat ja Soontaganat – hakatakse märkimisväärselt kindlustama. Tänapäeval teame, et kõik need seitse linnust olid hiljemalt 11. sajandist alates ka püsiasustusega.

Soontagana linnuse arheoloogilised kaevamised on andnud meile päris hea ülevaate nii sealsetest muistsetest hoonetest ja ahjudest kui ka sellest, et Soontaganas elati pärast viikingiaja lõppu linnuse sees ning elanike arv suurenes 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi alguses märgatavalt. Kui suur oli sealsete püsielanike arv, me siiski kahjuks ei tea, kuid ilmselt võis see ulatuda kohati sadakonna inimeseni.

Linnuse õueala katab peaaegu ühemeetrine, valli juures kuni pooleteise meetri paksune kultuurikiht, millest leiti ehitusrususid ja erakordselt palju toiduks tarvitatud koduloomade luid. Peale rohkete savinõukildude, paljude igapäevaste töö- ja tarberiistade, nagu noad, käärid, luisud, tuluserauad, relvad (noole- ja odaotsad) ning ehted (sõled, käevõrud, sõrmused, ripatsid jt), on leidude hulgas üllatavalt palju põllumajandusega seotud esemeid: katki­ne sahatera, sirbitükid, katkised vikatid, käsikivi poolmik.

Linnusest leitud tiiglid ja šlakitükid lubavad oletada, et linnuses tehti ka sepatööd ning valati pronksi. Välja on tulnud ka mõned araabia ja Bütsantsi hõbemündid.

Kuna kaevamistöödel tuvastati oletatavad kaks aidahoonet, siis pole üllatav, et leitud on ka suurem kogus söestunud viljateri. Nõukogude ajal tehtud määrangutega tuvastati, et suurem osa viljast on rukis, pisut oli ka nisu ja otra. Kuna rukkist leitud rukkiluste lubab väita, et tegu on talirukkiga, siis oleks see ka esimene tõend kolmevälja­süsteemi kasutamisest Eestis.

Muinasaja lõpuks oli Henriku kroonika põhjal just Soontagana väga selgelt esile tõusnud võimukeskus, mis ei olnud samas aolinn. Kuidas suhteliselt väikese loomuliku tagamaaga linnus, mis näib Läänemaa muudest suurematest keskustest olevat metsade ja soodega piiratud, kujunes piirkonna oluline võimukeskus, mida võiks nimetada lausa pealinnaks?

Pisut annab meile taas vastuseid arheoloogia, tänu millele teame, et nooremal rauaajal ehk aastail 900–1225 toimus Pärnumaa põhjaosa üpris kiire asustamine. Seni väga hõredasse piirkonda saabus lühikese ajaga palju uusasunikke. Selle lausa sisemaise pisikese rahvaste rände põhjused on teadmata. Just sellest ajajärgust aga pärinevad piirkonna paljud põletus- ja laibamatustega kalmistud (mis praeguseks on tihtipeale lõhutud või hävitatud). Kalmed paiknevad paekõrgendiku idaserval Kõima, Hõbeda, Tamme ja Õepa ümbruses, neist läänes Joonuse, Pikavere, Koonga juures ning põhjas Piisu ja Mihkli lähedal.

Muinasaja lõpul asusidki tihedaimini rahvastatud alad Mihkli ja Pärnu-­Jaagupi ümbruses, kust leiame paljud Pärnumaa põhjaosa vanimad külad. Inimes­te elukohavalik põhines ilmselt sealsete põllumaade harimise lihtsusel. Paepinnasele iseloomuliku kamar-­karbonaatmullaga pind oli tunduvalt viljakam kui mujal leidunud kamar-­gleimuld või kamar-leetmuld.

Samas on Soontagana lääne- ja idaosal selge vahe. Keskajast pärinevad andmed viitavad, et paekõrgendiku lääne­osa ehk tüsedama pinnakatte ja põlluharimiseks vähemsoodsa vee­režiimiga alad, näiteks Jänistvere, Irta ja Nedremaa küla, asustati hiljem kui Koonga-Mihkli paekõrgendik. Viimane ongi tänapäevaste teadmiste valguses vanim põllumajanduslik asustusala, seda mitte ainult praeguse Pärnumaa piires, vaid ka üks vanemaid Lääne-Eesti mandriosas. „Taani hindamis­raamatu“ andmeil oli 13. sajandi keskpaigas Rotalia, Soontagana ja nendega seotud muude Läänemaa kihelkondade põllumajandusliku maa kogusuurus 1900 adramaad, mis lubab meil oletada kogu maakonna elanikkonna suuruseks parematel aegadel 17 000 kuni 20 000 inimest.

Milliseid saadusi võidi toona piir­konnast välja vedada? Arvatavasti viidi 9.–10. sajandil välja loomi, nahku, vaha ja mett. Vilja väljavedu algas pisut hiljem, oletatavasti alles 12. sajandist, kui ilmus talirukis ja viljapõlde hakati laiendama ning tekkis kolmevälja­süsteem. Seda, et piirkonnas oli palju kariloomi, saame teada ka Henriku kroonikast, kus kelgitakse tuhandete Soontaganast röövitud härgade, lehmade ja ka hobustega. Kaupade väljaveoks võidi kasutada Pärnu jõe suudme kandis asunud oletatavat kaubitsemiskohta ja sadamat, mida sel juhul kasutasid ka kõrvalkihelkonna Korbe (tänapäeva Pärnu-Jaagupi kihelkond) asukad ning ka sakalased ja teised Kesk-Eesti elanikud. On võimalik seegi, et Soon­taganale oli oluline kaubitsemise ja väljaveo sadama­koht hoopis Lihula. Kauplemine võis toimuda ka Soontaganas endas, sest linnusest on leitud kolme hõbedakaalude komplekti osi.

Miks aga tõusis piirkonna võimu­keskuseks just Soontagana? Meie artiklisarjas käsitletud eelmised linnused – Otepää ja Viljandi – asusid juba alates rajamisest oluliste teede tuiksoonel, mis tagasid teatava tulu mööduvast transiidist ning ka kontrolli teede üle. See aitas linnuste võimuperekondadel kerkida domineerivaks jõuks, mille nimel allutati naaberlinnused tõe­näoliselt ka vägivallaga.

Soontaganasse jõudmiseks tuli aga spetsiaalselt reisida. Kui sealne võimuperekond oli domineeriv, siis pidid seda tagama teistsugused protsessid.

Näiteks ajaloolane Kristjan Oad arvab, et sellised perifeersed võimu­keskused ei kujunenud välja orgaaniliselt, vaid võim konsolideeriti (kohati vägivallaga) ja linnused võeti püsivalt kasutusele siis, kui kohalik administratiivne võim oli nii tugev, et suutis end kehtestada suurema piirkonna üle. See tagas võimaluse koguda (naturaal)makse, millega oli võimalik ära toita linnusega vahetult seotud ja üha kasvavat elanikkonda. Ilmselt tähistasid sellised „elanikud“ sageli võimuperekonna teenistuses või sõltuvuses olnud inimesi, sealhulgas sõjamehi, keda võiks ehk pidada elu­kutselisteks. On võimalik, et Soon­taganaga seotud võimuperekond või -perekonnad olid 10. sajandil selles piirkonnas uued tulijad ning nende saabudes puudusid siin tugevad konkureerivad võimuperekonnad. Oadi arvates leidis seega uus Soontagana eliit, et oleks vaja teha selgelt vahet endil ja nendel, kes seal juba elasid. Kuigi Soontaganas oli olemas pelgupaik­linnus, sai asukoha­valikul peamiseks põhjuseks eliidi vajadus näidata enda erilisust. Kui see oli nii, siis tähendab see, et linnuse asukoha valikul hakkas peale praktilisuse aspekti oluliseks muutuma ka poliitiline, koha omanike prestiiži rõhutav aspekt.

Kui võtta arvesse taliteid, mis eksisteerisid näiteks Kurese küla ja Soon­tagana soosaare vahel veel 20. sajandi alguseski, siis polnudki Soontagana linnus nii üksildane koht. Teed viisid Mihklisse ja Vigalasse ning meie muinas­teedevõrgu uurija Valdo Prausti arvates oli tõenäoline, et ka Tallinna–Pärnu maantee eellane viis muinasajal välja just Soontaganale kui Lõuna-­Läänemaa keskusesse. Kuna Pärnu linna veel sellal ei eksisteerinud, siis on võimalik, et selle tee lõpp päädis Pärnu oletatava sadamakohaga.

Esimest korda on Henrik Soontagana linnust maininud 1210. aasta talvel toimunud rüüsteretkega seoses. Nimelt kutsusid Riias asunud sakslased kokku suurema väe, et minna jõulude paiku just Soontagana kihelkonda. Rüüste­retkel osalesid liivlased, kelle juht oli Kaupo, ja latgalid, kelle eesotsas seisis vanem Russin.

Saabunud oli ka suur salk venelasi Pihkvast, sest sellel ajal tundusid kõik sellised sakslaste ettevõtmised neile (ja Novgorodile) veel üsna ohutute ja tavapäraste rüüsteretkedena, mille eesmärk oli kerge vaevaga vara kokku krahmata. Veel ei olnud meie naabritele kohale jõudnud, et sakslaste (nagu ka taanlaste ja rootslaste) perspektiiv oli hoopis teistsugune ning nemad plaanisid naaber­maade anastamist.

Mitu tänapäeva autorit interpreteerivad tollast rüüsteretke nii, et Soon­tagana maalinna ei õnnestunud vallutada. Mis aga tegelikult toimus, on kaetud salduslooriga. Krooniku andmeil jõuti juba esimesel päeval linnuse alla, mille nime me tegelikult ei tea ning milleks oletatakse olevat Soontagana linnus. See koht jäi edasiste röövimiste keskpunktiks ehk just sellest ajutisest laagripaigast lähtus kihelkonna röövimine, mille käigus hõivati ja põletati maha kolm nimeta (väike)linnust. Need võisid olla linnused, mis asusid Keblaste Taaramäel, Vatlas ja Virussaares. Kolmandal päeval kogunes röövijate sõjavägi sellesama nimeta linnuse juurde, mis oli määratud kohtumis­paigaks, ning sealt alustati ka ohtra saagi­ga rahulikult koduteed. Linnuse valluta­misest ei kirjutata kroonikas sõnagi nagu ka sellest, et linnus oleks maha põletatud. Need toimingud tunduk­sid loogilisena, et mitte öelda hädavajalikuna, arvestades seda, et kolm väiksemat linnust hävitati. Tundub ju veider, kui röövijate ajutine peakorter on linnuse kõrval laagris ning samal ajal põhijõud rüüstavad kihelkonda ja ajavad kolme päeva vältel oma ajutisse laagrisse kokku röövitud karja ja vange, pelgamata linnusest tulevat vastutegevust.

On täiesti võimalik, et tegu ei olnud Soontagana linnusega, vaid see oli mõni mittetoimiv linnus, mida polnud vaja ei vallutada ega põletada. Soon­tagana linnust sel röövretkel võib-olla hoopis välditi. Igatahes tõi see esimene suurem rüüsteretk kaasa Soontagana ühinemise ugalaste ja sakalaste sõjalise liiduga, mis oli juba varem sakslaste vastu moodustatud. Arvestades eespool mainitud adramaade arvu võisid Läänemaa kihelkonnad üheskoos välja panna kõige rohkem paar tuhat meest, kuid rüüsteretkedele minnes piirduti vast kuni 400 mehega, mis vastab piirkonna mobilisatsioonireservile.

1211. aasta alguses rüüstas Soon­taganast ja seda ümbritsevatest kihelkondadest kogutud vägi kättemaksuks Metsepolet. Samal aastal ründasid Mereäärsed kihelkonnad koos ridalastega kolme üksteisele järgnenud sõjaväega Metsepole ja Lēdurga liivlasi. Kätte saadud inimesed tapeti või vangistati, kariloomad rööviti. Ridalaste eraldi mainimine näitab, et sel korral tehti kahel sõjaväel vahet.

1211. aasta suvel kogunes – arvatavasti saarlaste initsiatiivil – Saaremaalt, Lääne­maalt ja Revalast kokku aetud sõjavägi, mille suurus võis olla 3000–4000 meest. Henriku sõnul oli seal vanemaid ka „kogu Eestimaalt“, kuid seda võib tõlgendada pigem kujundliku liialdusena, välistamata samas mõne mujalt tulnud salga liitumist.

Üks osa väest liikus ratsa ja jalgsi Metsepole kaudu Kaupo Turaida linnuseni ning teine osa saabus samasse kohta laevadega mööda Koivat.

Selle sündmuse kontekstis on kroonikas ridalaste all mõeldud tõenäoliselt kõiki läänemaalasi. Riiast Turaidasse saadetud abijõududel õnnestus piirajaid ootamatult rünnata ja neid lahingus võita, sundides eestlased suurte kaotustega ning oma hobuseid ja laevu maha jättes põgenema.

Pärast Turaida lahingut otsustas Riia piiskop Albert pöörata oma põhi­tähelepanu Eestimaa alistamisele ja seda koos kohapeale jäämisega. Ta nimetas senise DaugavgrĪva kloostri abti Theoderichi Eestimaa piiskopiks. Piiskopkonna keskus kavatseti luua Lääne­maale Lihulasse, kuid selle piirid jäid esialgu täpselt määratlemata.

1212. aasta alul liikus kõikidest Mere­­äärsetest kihelkondadest kogunenud vägi, mis koosnes ilmselt nii ridalastest kui ka soontaganalastest, Koiva jõe suudmesse. Kui aga kuuldi, et piiskop Albert jõudis suure hulga risti­sõdijatega Riiga, pöörduti tagasi. Peagi sõlmisid soontaganalased riialaste, liivlaste ja latga­litega kolmeaastase vaherahu. Kas see rahu käis ka Rotalia kohta, tekstidest ei selgu.

Kolme aasta möödudes ehk 1215. aastal otsustati Riias võtta ette sõjakäik ridalaste vastu. Kuigi selleks ajaks olid Ugandi ja Sakala juba Riia piiskopi võimu­le alistunud, ei olnud Soontagana kihelkonnas teostatud erilisi misjoni­tegevusi, mis lubanuksid lugeda seda piirkonda „omaks“ ehk kristlikuks. Seetõttu ei jõutudki oma sõja­käigul, mis algas jõulude ajal, Soon­tagana linnusest kaugemale.

Linnus oli valmis piiramiseks ja vastu­panuks. Henrik kirjeldab toimunut üsna detailselt. Piirajad valmistasid puidust ja kaitsekilbiga ning oletatavasti ratastel või palkidel edasi liikunud piiramis­torni või -platvormi, mille varjus said nad kaitsjate vastu kasutada ambusid ja viskeodasid. Linnus pidas vastu 11 päeva ning kaitsjate vaprust tunnistab ka kroonik, kuid lõpuks vannuti siiski alla.

Alistumise tingimused olid ristimise sakramendi ja ilmselt ka kristliku õigussüsteemi vastuvõtmine ning ka juhtide poegade pantvangiks andmine. Füüsiliselt aga linnust ilmselt ei vallutatud ega võetud üle. Röövimisest ei pääsetud siiski ka seekord, sest vallutajad pöördusid koju ohtra saagi ja vangidega.

1216. aastal plaanisid saarlased uut katset Riia ründamiseks ning selle teostamisel konspireeriti Polotski vürsti Woldemariga. Mandrilt pidid kaasa lööma ridalased (küllap ka soontaganalased), sakalased ja ugalased, kes pidid ründama latgaleid ja liivlasi. Vürsti ootamatu surma tõttu ei saanud sõjakäigust aga asja. Ilmselt osalesid Soontagana inimesed ka 1217. aasta Madisepäeva lahigus, sest Henriku kroonikas mainitakse esimesena just ridalasi, mis tähistab juba arvatavasti kõiki Läänemaa kihelkondade mehi, kelle eesotsas oli mõni ridalasest pealik.

1219. jaanuari paiku toimus „Liivimaa vanema riimkroonika“ järgi leedulaste sõjakäik Eestimaale, mille käigus rüüstati ka Läänemaal. Just järjest aktiivsemaks muutunud leedulased olid Läänemaale ja Lõuna-Eestile sel ajal nii hirmsad vaenlased, et nende tõttu tundus kohati kasulik jõuda sakslastega kokkuleppele.

1219. aasta veebruarikuus kuulutas ordumeister Volquin välja röövretke Revalasse, millesse kaasati ka ristisõdija Heinric Borewinga, kes oli Meckle­burgi vendi aadlik (mõningail andmeil vürst), nagu ka liivlased ja lätlased. See sõjavägi tegi sõjaretke ajal vahepeatuse Soontagana linnuse all ning kaasas sealseid mehi teejuhtideks.

Liivlaste laiskuse ja lohakuse tõttu kaotas vähemalt üks neist teejuhtidest Henriku sõnutsi oma elu. Ilm oli väga külm ning liivlased eesotsas oma juhi Vesikesega otsustasid mitte liikuda vasakul pool sakslasi, nagu kokku lepitud, vaid käisid neist eespool ning panid endi soojendamiseks põlema ühe eestlaste küla. Sakslased arvasid seepeale, et teejuht on neid petnud, ning surmasid ta.

Samal aastal sekkus Eestimaa vallutamisse ka Taani Valdemar, kes maabus 1219. aastal Tallinna kohal, tegi Toompea linnusest oma tugipunkti ja alustas Revala vallutamist.

Järgmisel, 1220. aastal tungis – tõenäoliselt Valdemariga kokkulepitult – Läänemaale Rootsi kuninga Johan I vägi, kes hõivas Lihula linnuse ja alustas sealses piirkonnas hoolimata Alberti ja ordu vastuseisust ristimist ja kirikute ehitamist.

Kõige valusamini reageerisid rootslaste tulekule saarlased. Augustis piirasid nad sisse ja süütasid põlema Lihula linnuse ning purustasid sealt välja tunginud Rootsi väe. Üsna tõenäoline on, et Lihula lahingust, mille rootslased kaotasid, võtsid osa nii ridalased kui ka soontaganalased.

„Liivimaa vanema riimkroonika“ järgi otsustas tollane ordumeister lahingu tulemusest kuulda saades minna koos liivlastest ja lätlastest abiväega karistusekspeditsioonile Läänemaale. Soontagana eestvõtmisel liikus ühinenud eestlaste sõjasalk (põhi­tuumiku moodustasid ilmselt läänemaalased) neile vastu. Kroonikas väidetakse eestlastele suurt 500mehelist kaotust, kuid kuna Soontagana linnus jäi vallutamata ja sakslased ei liikunud enam edasi, vaid pöördusid pärast lahingut tagasi (saades küll pantvange ja sõjasaaki), siis ei jäänud ka soon­taganalased positiivse tulemuseta.

1222. aastaks oli kogu Eestimaa mandriosa vähemasti formaalselt läinud Taani krooni, piiskoppide või ordu võimu alla. Voldemar otsustas vallutada ka Saaremaa. Ta maabuski saarel ning rajas linnuse (mõningail andmeil taas­kasutas ta saarlaste linnust), mille täpne asukoht ei ole päris selge. Saarlased aga ootasid ära põhijõudude lahkumise ning alistasid garnisoni. Saarlastel olevat olnud abiks ka läänemaalased.

See edukas tegevus oli päästikuks 1223. aasta ülestõusule mandril ja nii piirasidki läänemaalased koos saarlaste, varbolaste, virulaste ja järvalastega sama aasta kevadel Toompea linnust, kuid edutult. Ülestõus või vastuhakk rauges 1224. aastaks ja seejärel tunnistasid läänemaalased taas Riia piiskopi ülemvõimu ja maksid vahepeal tasumata jäänud kahe aasta maksu. Mingitest muudest sanktsioonidest või maksudest kroonikad vaikivad.

Läänemaa kuuluvus tekitas aga riialaste ja Taani vahel ikka eri­arvamusi. Konflikti sekkus vallutatud aladel ringreisi teinud paavsti legaat Modena Wilhelm, kes kohtus 1225. aastal Viljandis läänemaalaste esindajatega, kes palusid kaitset taanlaste ja ka saarlaste rünnakute eest. Lepiti kokku Läänemaa – Rotalia ja Mereäärsete maade – minekus paavsti võimu alla. Maade halduriks määras Wilhelm oma kaplani magister Johannese ja lahkus seepeale ise Liivimaalt. Korraldust tunnistas ka Taani kroon.

Samal ajal viidi Soontaganas, Maianpatas (kohana on oletatud Maima küla Põhja-Pärnumaal või Ridala Tubrilinna) ja Paehalles (mis võis olla Karuse kihelkonna võimukeskus olnud Vatla linnus) lõpule rahva ristimine ning usutavasti rakendati ka teatavat kristlikku õiguskorraldust. Kohalikud (tava)õigused ja senised maksustamistavad asendusid juba vallutajate dikteeritud normide ja koormistega.

Peagi süvenesid Taani, riialaste ja seekord ka paavsti esindajate vastuolud taas üle omavaheliseks sõjategevuseks.

1227. aastal hõivasid riialased ordu eestvedamisel paavsti võimu all olnud Virumaa ja taanlased omakorda rüüstasid Läänemaad. Seal aga tapsid magistri sõjajõud, kellest paljud olid ilmsesti eesti soost läänemaalased, 50 taanlast ning piirasid viimased 50 taanlast Maianpata linnuses sisse. Tõsi küll, pärast kolmepäevast piiramist lubati neil siiski lahkuda.

Mõõgavendade ordu üritas endistviisi ja kohati edukalt jõuga üle võtta Taani ja paavsti käes olnud Põhja-Eesti alasid, kuid Läänemaa läks jagamisele Riia piiskopi ja ordu vahel.

1234. aastal tehti nende kahe jõu vahel uus vangerdus ja põhimõtteliselt läksid peaaegu kõik Läänemaa kihelkonnad äsja ametisse nimetatud Saare-Lääne piiskopi valdusse.

1242. aastal pidi aga värske piiskop Heinrich I andma maakonnast neljandiku ordule, kes pidi pakkuma piiskopile vastutasuks relvastatud kaitset, sest üha enam hakkasid muret tegema juba eespool mainitud leedukad, kes 1263. aastal sundisidki Lääne-Saare piiskopi kolima maha põletatud Vana-Pärnust Haapsallu. Ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna suhted olid kuni nende mõlema kadumiseni 16. sajandil kohati head ja kohati mitte nii head, kuid ordu oli piiskopile alati oluline sõjaline jõud, keda sai vajaduse korral appi kutsuda.

Alates 14. sajandi algusest olid piiskopi valduses kindlalt Mihkli, Jaagupi, Audru kihelkond ja põhiosa Tõstamaa kihelkonnast. Ordu aga kogus lõpuks enda omandisse Vändra, Tori, Pärnu, Häädemeeste, Saarde, Halliste ja Kurksi kihelkonna.

Seega jäi endine Soontagana keskus Saare-Lääne piiskopi valdustesse. Kuna aga viimane peaaegu üldse ei jaganud lääne ja hoopis pantis ajutiselt ühe või teise koha mõnele eraisikule, siis ei jagatud senist Läänemaa võimukeskust ka mõnele vasallile. Umbes 13. sajandi keskpaigas kadus Soontagana maalinn keskusena ja esile kerkis hoopis kõrvalolev Mihkli, millest sai sellel ajal uue omanimelise kihelkonna keskus, kuhu rajati juba 13. sajandi neljandal veerandil ka võimas kirik.

Kas Soontagana soosaar jäi kunagise võimuperekonna hallata, seda me ei tea. Igatahes puuduvad linnuse hoovi leiumaterjalist esemed, mida saaks dateerida 13. sajandi keskpaika või hilisemaks. Kui endistel omanikel isegi lubati jääda kohale, siis arvatavasti tuli linnus piiskopi korraldusel lammutada või põletada.

Kuni Liivi sõjani võis(id) Soontaganas resideerunud pere(d), juhul kui oldi eesti soost, kanda n-ö mõõka ehk olla kõrgemal positsioonil, kui oli tavaline talupoeg. 16. sajandi vakuraamatus on seda kinnitav sissekanne, mis räägib kahest talukohast, mida haldavad vabatalupojad Mallinna-Madis ja Maalinna-Mikk.

Liivi sõda muutis tundmatuseni siinsete talupoegade, kellest nii mõndagi võiks väikemaaomanikuks nimetada, olukorda. Enamik eestlastele seni säilinud privileege oli kui mitte juba Rootsi ajal, siis vähemasti Vene impeeriumi tuleku ajaks kadunud. Millises staatuses olid sel ajal maalinnaga seotud talude omanikud, me ei tea.