Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Insener Arnold Volbergi teedemasinad
Nõukogude Liidu esimene iseliikuv teehöövel valmis Eestimaa südames Paides. Selle saavutuse taga oli insener Arnold Volberg, kelle anne ja töökus lubasid konstrueerida teehöövleid terve punaimpeeriumi jaoks.
Eesti üks läbi aegade silmapaistvamaid masinaehitusinsenere Arnold Volberg sündis eelmise sajandi hakul Harjumaal Kolga vallas Muuksi külas talupidaja pojana. Peres sirgunud kaheksast lapsest kahest said Arnoldi kõrval samuti Eesti tehnikaintelligentsi tippkujud: tuntud arhitektid Erika Nõva ja August Volberg.
Kuni 20. sajandi esimese veerandini kasutati Baltimaade teede hooldamisel odavat lahendust – see tehti kohustuseks maaomanikele ja põllumeestele. Talurahva kasutada olnud vahendid olid lihtsad, töö aga aeganõudev ja väheefektiivne. 1926. aastal Rootsist prooviks hangitud esimesed kaks Bitvargeni teehöövlit said teerajajaks – nii otseses kui ka kaudses mõttes.
Teise maailmasõja järel olid Eesti teed erakordselt kehvas seisukorras. Kuna läbimatud teed hakkasid takistama nõukogulikku plaanimajandust, asus okupatsioonivõim teid mustkattega katma. Terava taibuga ratsionaliseerijad-leiutajad aitasid ülesandega toime tulla.
Sõjajärgne kiire majandusareng tõi Kihnu saarele uudse abimehe – mootorratta. Sõidukit kasutati jääl kalapüügiks, piima meiereisse veoks ja ka lõbureisideks. Viimaks oli mootorratas igal Kihnu perel ning uljalt sadulas istuvad Kihnu naised said maailmakuulsaks.