Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Eesti merepääste ja päästejaamade ajalugu
Mandri-Eesti rannajoon on 1242 kilomeetrit pikk ning rannikul elavad eestlased on aasta-sadu tegelenud meresõidu ja kalastamisega. Esimesed ametlikud merepäästejaamad ilmusid Eesti aladele aga alles 19. sajandi keskel ning päästeoperatsioonid olid pikka aega vabatahtlike pärusmaa.
Päästejaamu asuti Eesti aladel rajama 1859. aastal. Need püstitati nõuete kohaselt mereõnnetuste piirkonda ehk rannikualale või tuletorni lähedusse. Jaam pidi koosnema „ilmastikukindlast paadikuurist, isepüstuvast päästepaadist ja inimelude päästmiseks vajalikust varustusest“.
Seotud lood
Keisrinna Katariina II kehtestatud mereseadus määras hätta sattunud laevade lasti päästmise eest korraliku tasu. Seda kasutasid ära Eesti rannaäärsed mõisnikud, kes tegid laevade päästmisest tulutoova äri.
Meeleheitliku põgenemise käigus sissepiiratud Tallinnast hukkub Eesti ranniku lähedal Juminda kandis kümneid Punalaevastiku aluseid. Algab ajaloo üks ohvrirohkemaid merelahinguid.
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele