Sõjajärgne kiire majandusareng tõi Kihnu saarele uudse abimehe – mootorratta. Sõidukit kasutati jääl kalapüügiks, piima meiereisse veoks ja ka lõbureisideks. Viimaks oli mootorratas igal Kihnu perel ning uljalt sadulas istuvad Kihnu naised said maailmakuulsaks.
Päeva, millal Kihnu jõudis esimene mootorratas, ei tea täpselt keegi. Kihnlase Tõnni Kusti jutu järgi oli esimene võrr saarel juba Eesti ajast peidus Suti Jassi tagakambris ja see kuulus majakavahile ehk paagivanale.
Kuni 20. sajandi esimese veerandini kasutati Baltimaade teede hooldamisel odavat lahendust – see tehti kohustuseks maaomanikele ja põllumeestele. Talurahva kasutada olnud vahendid olid lihtsad, töö aga aeganõudev ja väheefektiivne. 1926. aastal Rootsist prooviks hangitud esimesed kaks Bitvargeni teehöövlit said teerajajaks – nii otseses kui ka kaudses mõttes.
Sada aastat tagasi kogus Eesti maanteedel hoogu omnibussibuum. Kuigi bussiäri katsetusi oli tehtud varemgi, jäid paljud liinid sestpeale püsivalt töötama. Teede kehv seis ja inimeste alalhoidlik suhtumine panid julged ettevõtjad tõsiselt proovile.