Artiklisari Eestimaa linnused: Pöide oli Saaremaa keskus viikingiajast kuni Jüriööni

Pöide linnust uuriti arheo­loogiliselt põhjalikult aastail 1990–1993, mil seal tegutses arheoloog Vello Lõugas. Toona kaevati läbi 160 ruutmeetri suurune ala. Tänapäeval jätkuvad Pöides kaevamised arheoloog Marika Mägi juhatamisel; tema osales muide ka eelmistel kaevamistel. Seetõttu saab nüüd jutustada lugu nii Pöide linnusest kui ka Saaremaa muinasajaloost, mis on väga tihedasti oma­vahel seotud.

Pöide linnus või ka maalinn, nagu seda sageli nimetatakse, asub Saaremaal Pöide külast umbes kahe kilomeetri kaugusel läänes, jäädes praeguse Kahutsi küla territooriumile. Linnus on rajatud kuni umbes viie meetri kõrgusele loodusliku seljaku kirde­poolsele otsale. Õueala on linnusel umbes 3700–3800 ruutmeetri jagu, mis paigutab linnuse pigem suhteliselt väikeste linnuste hulka.

Kuigi Pöide pealinnus valmis millalgi 8. sajandil ehk enam-vähem samal ajal, mil Saaremaa teises otsas maeti Salme laevad koos nende Skandinaavia päritolu meeskondadega, on inimtegevus alanud linnuse asukohas palju varem. Selle tunnistajaks on vahetult kirde­värava juures asuv lohukivi (ka teine sarnane ei ole sealt kaugel) ning linnusest põhja suunas jäävad kivikalmed, mis arvatavasti on pärit Kristuse sünni ajast. Tulevase linnuse alalt ei ole selleaegseid leide õnnestunud tuvastada.

Pöides need märgid kombineeruvad. Tundub, et Pöide hüljati, mistõttu on võimalik, et linnuse senine võimuperekond kadus nii-öelda pildilt, ent juba 12. sajandil algab linnuses taas intensiivne tegevus, mis meie praeguste teadmiste valguses ei lõppenud sugugi ka 13. sajandi keskpaigas.

Tänapäeval näha olev ringvall, mille kõrgus siseküljel on peaaegu 6 meetrit ja välisküljel kuni 11 meetrit, ongi just 12. sajandil alguse saanud tegevuse nähtav tunnistaja. Ringvalli kõrgemaks ja massiivsemaks ehitamiseks kasutati palkkaste, mis täideti liivaga, mille tõttu oli praegu nähtav vall tegelikult veel õige mitu meetrit kõrgem. Selle peal asetses kindlasti kas puidust palissaad või mingi veel keerukam puidust kindlustis.

Linnuseõue keskel asetseb kividega täidetud lohk, mis võiks olla muistne kinni aetud kaev. Arvestades linnuse olulisust ning selle kindlustamiseks tehtud ulatuslikke töid, võiks eeldada, et linnuse sees pidi olema veel mõni kaev. Üksainus hobune vajab päevas umbes 50 liitrit vett ning piiramise korral viibis linnuses peale inimeste ka ohtralt pudulojuseid, sest toidutagavara oli piiramise ajal mõistlik ladustada elusana, eriti kui piiramine toimus suvel.

Nagu Valjala linnusel, nii oli ka Pöide omal topelt- ehk välimine ringvall, mis oli maastikul tajutav veel ka 20. sajandi alguses. Eriti hästi torkab see silma Friedrich Karl Hermann Kruse joonistusel, mis on tehtud 1830. aastail. Siin paistavad väga hästi ära ka juba hilisemas etapis mõlema värava kaitseks rajatud lisakindlustused.

Saaremaa linnuste arv kasvaski just 11.–12. sajandil. Kui viikingiajal oli saarel praeguste teadmiste valguses kasutusel ainult Pöide maalinn ning ajutiselt ilmselt ka Kärla Lihulinn ja 7.– 9. sajandil oli taaskasutusel veel Asva maalinn, siis pärast 11. sajandit võeti kasutusele Muhu, Valjala, Kihelkonna, Kärla, Paatsa, Kaarma ja taas Pöide linnus.

Viikingiaja lõppedes avanes saarlastele uus ja tulus rahateenimisvõimalus. 12. sajandil kasvas Euroopas nõudlus raua järele, seejuures ei tehtud vahet, kas rauda müüsid paganad või kristlased.

Eesti üks suurimaid muistseid rauasulatuskeskusi asub Põhja-Saaremaal Tuiu Rauasaatme mägedes. Raua­tootmine algas Tuius viikingiaja alguses, kuid tootmise põhiraskus langes 12.–14. sajandisse. Kahe ja poole sajandiga toodeti seal umbkaudu 1500–2000 tonni rauda ning sellest võis Saare­maa omakasutusest üle jääda umbes 1000 tonni, mis läks müügiks. Aastas müüdi seega keskeltläbi neli tonni rauda.

Arheoloog Jüri Peets on väitnud, et toona võisid künnihobune ja kirves olla ühes hinnas. Künnihobuse hind oli umbes 20 grammi hõbedat. Et kirves kaalus enamasti pool kilogrammi, siis oli kaaluhõbe rauast 25–50 korda kallim. Kui kilogrammi raua eest saadi vähemalt 20 grammi hõbedat, siis 1000 tonni raua müügist mitte vähem kui 20 tonni hõbedat. Puhaskasu võis sellest olla vast pool. Kahe ja poole sajandiga kokku teeniti Tuiu kompleksi abil 10 tonni hõbedat – 2 tonni hõbedat poole sajandi kohta ehk 40 kilogrammi aastas.

Sellega aga saarlaste äriettevõtmised veel ei piirdunud. Ilmselt oli nende kontrolli all ka kohalik soolatransiit, mis kattis vähemasti Mandri-Eesti. Väheoluline polnud ka inimkaubandus, seda enam, et mõne hinnangu kohaselt võisid enne 13. sajandit ligi veerandi kõigist Saaremaa elanikest moodustada träälid ehk orjad. Valdavas osas olid nad sõjavangid ning nende saarel sündinud järglased jäid enamasti ikka veel orjaseisusesse.

Kuivõrd suur osa oli Pöidel eespool mainitud rauakaubanduses, me ei tea, kuid oleks ülimalt naiivne eirata fakti, et hiljemalt alates 11. sajandist asus Pöide uue meretee ääres. Selle toona üha olulisemaks muutunud tee puhul oli Väike väin koos arvukate lahe­soppidega sobiv peatuspaik, mille kauba­rahu tagamine arvatavasti andiski Pöidele uue hingamise.

See tõus ei hõlmanud üksnes Pöidet. Arheoloogid ja ajaloolased on oletanud, et Muhu ja Pöide linnuse ümber tekkinud kihelkonnad võisid moodustada vähemalt 13. sajandi alguseks ühise kaksikkihelkonna. Võimalik, et mõlemat kihlekonda haldas sama perekond või perekondade põhjal moodustunud muinaskonglomeraat, mis võis põhineda sugulussidemetel. Saare teises otsas võis tegutseda Kaarma-Valjala muinasliit. Just seetõttu võis Saaremaa hiljem jaguneda ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel just nii, nagu see jagunes.

Tuleb aga lisada, et isegi kui Saaremaal eksisteerisid 12.–13. sajandil mingid omavahel konkureerinud kild­konnad, siis väljapoole paistis Saaremaa ometi väga ühtsena.

Pöide linnust pole mainitud „Henriku Liivimaa kroonikas“. Selles käsitletud sündmuste ajal eksisteeris Saaremaal teadaolevalt neli suuremat linnust, mida võiks pidada ka poliitiliseks keskuseks: Muhu, Pöide, Valjala ning Kaarma. Henriku kroonikas nimetatakse neist ainult Muhut ja Valjalat, kusjuures viimast pidas kroonik Saaremaa keskuseks. Huvitaval kombel jäi Valjala aga järgmisel Saaremaa jagamisel piiskopi valduste äärealale. Üha enam kasvas hoopis Kaarma olulisus.

See sarnanes pisut muutustega ordu aladel, kus kasvas Pöide olulisus ja Muhu arvatavasti stagneerus. Mingil määral tundub see loogiline, arvestades, et saarlaste senine mere(röövi)põhine majandus asendus uue elu­korraldusega, mis keskendus ordu ja piiskopi tagamaade haldamisele. Kaarma ja Pöide lähedale olid toona koondunud head põllumaad ja mõlemas kohas eksisteeris looduslikult sobiv sadamakoht, mis tagas vajaliku ülemerekommunikatsiooni.

Kirjalik allikas, mis on pärit 14. sajandi lõpust või 15. sajandi algusest, mainib kooli, mis olevat tegutsenud Pöides juba enne ordu võimu ja kus olevat õppinud noored orduvennad. Teksti kirjapaneku ajal olevat kooli varemed veel näha olnud.

Millest on jutt? Kui selline kool tõesti eksisteeris, siis kus? Kooli asumine Pöide Maarja kiriku juures on meie praeguseid teadmisi arvestades vähetõenäoline, kuid siiski mitte võimatu.

Saaremaa vallutamise järgsest ajast on säilinud Riia piiskopi vastus Lübecki linna raele. Sellest selgub, et Lübeck oli pöördunud saarlaste poole, taotledes neilt abi oma tülis Taaniga. Riia andis teada, et saarlased olid neile alistunud, kuid et nad olid kirja hästi vastu võtnud ja lubanud Lübeckile abi anda.

Kirjast selgub kaks aspekti: Saaremaa oli tollal Läänemere piirkonnas arvestatav sõjaline jõud ning Saaremaa oli poliitiline suurus, kellega sai kirja teel diplomaatiliselt suhelda. Seega pidid saarlased tundma ja oskama kasutada mingit rahvusvahelist suhtluskeelt, ükskõik kas siis ladina või alamsaksa keelt. Võimalik, et „kommunikatsiooniekspertidena“ kasutati trääle või mingit muud kõrvalist abi, kuid ilmselgelt oli vähemalt 13. sajandi keskpaigaks Saare­maa eliidile selge kirjaoskuse olulisus. Isegi kui nad kirjakunsti ise veel ei valla­nud, oodati selle oskust nooremalt põlvkonnalt. Seetõttu on kooli eksisteerimine täiesti võimalik.

Ühtlasi on Pöide linnuse keskel täheldatav massiivsete hoonete kompleks, millest osal on näha suurtest kividest ja kruusast koosnev kuni 20 sentimeetri paksune aluslade. Selle kaevamistel leidsid arheoloogid kaevandi pealmistest kihtidest ehk linnuse hilisemast asustusajast just 13.–14. sajandisse dateeritavaid esemeid. Neist üks oli eriti peen pronksist detailidega käepidemega väike nuga, mis ei saanud toona olla iga mehe tarbeese. Ehituslikest objektidest tuleks märkida ühte väga hästi säilinud ahjualust.

See kõik viitab, et Pöide maalinn oli intensiivselt kasutusel veel 14. sajandi keskel ehk kuni Jüriöö ülestõusuni. Arheoloog Marika Mägi oletab seetõttu, et kirjalikes allikais 1300. aasta paiku mainitud koht Pöide (Peude), mille orduvennad tollal vallutasid ning mille üle saarlased võtsid kontrolli 1343. aasta ülestõusu ajal tagasi, võis olla praegune Pöide linnus, mitte Pöide kiriku juures asunud linnus. Viimasest pole leitud nii varasele aktiivsele tegevusele viitavaid esemeid.

Mis küsimus see on, võib lugeja nüüd pahandada. On ju üldteada, et Saaremaa alistati 1227. aastal, mil kõigepealt piirati ja vallutati tomijooksuga Muhu linnus ning pärast mida siirdus risti­sõdijate vägi Saaremaa tugevaima linnuse alla Valjalas. Hakati rüüstama ümbruskonda ja alustati piiramise ettevalmistamist. Valjalased taipasid Muhu linnuses toimunu põhjal, et vastupanu polnud kuigi mõistlik, ning pakkusid sakslastele rahu. Sellega sai eestlaste muistne vabadusvõitlus otsa.

Päris elu ja ajalugu on aga keerukamad. Alustame faktist, et 1227. aasta alistumine Riia piiskopile, Mõõga­vendade ordule ja Riia linnale oli saarlastel teadolevalt juba kolmas kord, sest esimesel kahel korral aastail 1206 ja 1222 alistusid nad Taani kuningale. Kolmaski kord ei olnud kohtu seadus, sest edaspidigi jõudsid saarlased veel korduvalt alistuda või lasid alistumistingimusi korrigeerida (seda tehti enamasti seoses mõne järjekordse eba­õnnestunud mässuga). Niisugused alistumised on teada aastaist 1241, 1255 ja ilmselt ka 1264. Rõhutada tuleb sõna „teada“, sest üksnes jumal ise teab, kui palju kokkuleppeid mingites triviaalsetes asjades veel sõlmiti.

Igatahes on mainitud ürikud või kokkulepete kinnitused seotud enamasti ordu (esiti Mõõgavendade ja hiljem Liivi ordu) suuremate sõjaliste kaotustega mujal. Seetõttu vast leidis Saaremaa kohalik ülikkond nendel puhkudel olevat soodsa võimaluse lugeda end vabastatuks vähemasti osast varem kokku lepitud punktidest. Etteruttavalt võib öelda, et ristisusust taganemine, mida heidetakse ette kroonikais, ei olnud nende kokkulepete puhul üld­juhul teemaks. Võimalik, et lahti öeldi mõnest punktist, mida omal ajal käsitleti kui kristliku õiguse põhimõtete rikku­mist.

Vaatleme lähemalt neljandat kokku­lepet, mis sõlmiti 1241. aastal pärast viieaastast mässu. Selle kokkuleppe teeb eriliseks asjaolu, et see sõlmiti enne ristisõdijate väe sissetungi toona mässanud Saaremaale. Tekib küsimus, mida tegi Saaremaa mässu ajal ordu või piiskopi kohalik garnison? Midagi ei teinud, sest Saaremaal puudus pärast 1227. aastat teadolevalt ristisõdijate alaline sõjaline jõud (tõenäoliselt polnud saarel ühtegi rüütlit või orduvenda). Maahärrade foogt – lepingu järgi jääb mulje, et nii ordut kui ka Saare-Lääne piiskoppi esindas üks isik – pidi käima saarel kord aastas ja mõistma seal kohut koos saarlastest kaasistujatega. Ise­enesest ei ole selles midagi erilist, sest ka muudes keskaegse Liivimaa piirkondades pidas foogt kohut kuni neli korda aastas koos kohalike elanike seast pärit kaasistujatega.

Nõnda siis saatsid saarlased ise oma saadikud Saksa ordu väelaagrisse Lääne­maal, pidasid seal alistumis­läbirääkimisi ja jõudsid mõlemaid pooli rahuldavale kokkuleppele. Kokkuleppe teksti pani kirja Saksa ordu Liivimaa maameister, kes vormistas selle teavitusena saarlaste alistumistingimuste kohta tollal Roomas viibinud Saare-Lääne piiskopile.

Saarlased kohustusid maksma sama suurt maksu kui kuralased 1230. aastal ehk siis pool laevanaela ehk 81,5–86 kilogrammi rukist ühe adramaa ehk normaaltalu kohta. Maksuvilja pidid saarlased ise transportima sadamasse, kus see lossiti maahärrade – Saksa ordu ja Saare-Lääne piiskopi – laevadele. Seega kohustusid saarlased osutama uutele isandatele veoteenust piiratud ulatuses ning nad pidid andma kihelkonnakirikutele ja preestritele prebendid ehk maavaldused või mingisuguse stabiilse sissetuleku, mis olid mõeldud kirikute ülalpidamiseks ja preestrite elatiseks. Samuti pidid nad tagastama kogu vara, mille nad olid 1236. aastal alanud ülestõusu ajal preestritelt ära võtnud. Viies saarlaste kohus­tus oli alluda oma maahärrade kohtuvõimule.

Huvitaval kombel puudusid iga­sugused viited saarlaste kohustusele osaleda ordu või piiskopi sõjalistes kampaaniates kristlaskonna vaenlaste vastu, mistõttu tuleb oletada, et saarlased suutsid läbirääkimistel veenda maahärrasid, et see polnud vajalik. Kui see oli nii, siis näitab see saarlastest diplomaatide oskuste kõrget taset!

Peale saarlaste kohustuste pandi kokkuleppes paika ka karistused nelja kuriteo – saarlaste ja võõramaalaste vahel toime pandud tapmise, imiku tapmise, paganlikul kombel ohverdamise ning paastuajal liha söömise – eest.

Ajaloolased arvavad, et need punktid pandi kirja saarlaste endi initsiatiivil. Võib-olla oli saarlastel olnud aastail 1227–1236 neis küsimusis erimeelsusi ordu ja piiskopi foogtidega või siis oli saarlastest eliidil tarvis kohut mõistes tugineda neis küsimusis maahärra kirjalikule autoriteedile. Laiemas perspektiivis seadsid alistumislepped paika ristisõja käigus allutatud rahvaste peamised kohustused oma uute isandate ees – need on teada kui iura christianorum (kristlik õigus). Neid leppeid sai hiljem muuta, täpsustada ja täiendada. Muudatused ja täiendused tehti valdavalt läbirääkimiste põhjal allutatud rahvaste liidritega. See tähendab, et kohalikele rahvastele jäi väga oluline võimalus rääkida kaasa enda valitsemise üksik­asjade üle, kuigi nad olid nominaalselt allutatud vallutajate võimule.

Nii panigi ordumeister 1255. aastal kirja üriku, millega ta enda sõnul andis saarlastele uusi privileege. Üriku tunnistajad olid kaheksa saarlaste vanemat, kes kasutasid kollektiivset pitserit. Sisuliselt oli tegemist ordumeistri ja saarlaste vanemate vahel peetud läbirääkimiste tulemusel saavutatud kokku­leppega.

Kõik mainitud kokkulepped on vallutajate koostatud ürikud, mis kirjeldavad suuliselt sõlmitud kokkulepete sisu. Võimalik, et need ei kajasta suulisi kokku­leppid täies mahus, vaid annavad edasi üksnes osa kokku­lepitust.

Üldse on meil nii kaugest ajast säilinud väga vähe dokumente, mis käsitlevad meie piirkonda. Tänapäeval on ajaloolaste käsutuses peamiselt kolm niisuguseid leppeid kirjeldavat teksti: Lätis asunud Vannema muinasmaakonna kuralaste alistumine 1230. aastal, juba mainitud saarlaste alistumine Saksa ordule ja Saare-Lääne piiskopile 1241. aastal ning semgalite alistumine Saksa ordule ja Riia peapiiskopile 1272. aastal.

Lisaks on säilinud kaks varasemaid leppeid täpsustanud ja täiendanud ürikut: ordumeistri poolt 1255. aastal välja antud ürik, mis kinnitas saarlastega saavutatud kokkulepet, ning ordu 1267. aasta lepe kuralastega. On teada ka kaks paavsti viitselegaadi Aulne Baudoui­ni lepet kuralastega aastaist 1230–1231.

Ilmaasjata ei peatunud me eespool nii põhjalikult rauasulatamisest tekkinud kasumil, sest kui see tegevus tõi sisse 40 kilogrammi hõbedat aastas, akumuleerus juba kümne aastaga 400 kilogrammi või veelgi rohkem hõbedat. Kui uskuda ajaloolast Ivar Leimust, saanuks säärase hõbedahunniku eest ehita­da õige mitu kivikirikut. Saarlaste suured tulud rauamüügist, mis sai alguse 12. sajandil, säilisid kindlasti veel kuni 1264. aastani.

Miks pidanuks Saare eliit pärast vägivaldset allaheitmist ehitama kirikuid? Ja veel kivist! Tasub tähele panna, et Saksa ordu ning saarlaste vahel aastail 1241 ja 1255 sõlmitud lepingud (samamoodi „Henriku Liivimaa kroonika“) ei välista juba eksisteerinud kivikirikuid Saaremaal.

Küllap võitsid mõned kohalikud ülikud uute maaisandate tulekust rohkem kui teised ning nad soovisid oma võimu ja mõju manifesteerida kirikute ehitamise teel. Nagu piibliloos sai Saulusest Paulus, nii võis ka mõne Saaremaa üliku puhul mängida rolli leitud siiras usk ja sellega kaasnenud kristlik vagadus ehk religioosne aspekt.

Kivikiriku ehitamine ei olnud aasta või kahe pikkune ettevõtmine. Esmastest ettevalmistusest jõuti valmis kirikuni aastakümnete jooksul, mistõttu näiteks 1255. aasta kokkuleppe sõlmimise aegu käis juba usin Pöide kiriku ehitamine (alustati 1240. aastail), ilmselt ehitati juba ka Kaarma (valmis umbes 1260. aastal) ja Muhu kirikut (valmis enne 1270. aastat).

On raske uskuda, et need ehitustööd toimusid ilma kohalike ülikute osa­võtuta või ainult vallutajate initsiatiivil, seda enam, et kokkuleppeist pole võimalik välja lugeda kohalikele ülikutele pandud kohustust ehitada kivist kirikuid. Ju oleks asja ära ajanud ka korralik puukirik. Millegipärast ehitati Saaremaa täis aga kivikirikuid, mis oma mõõtmetelt ületasid näiteks Taani asevalitseja kirikut Jõelähtmes.

Kuigi me ei oska täie kindlusega öelda, millised motiivid või põhjused sundisid toonaseid Saaremaa kohalikke kröösusi oma hõbedatagavara kirikuehitamise peale ära kulutama, kutsudes ehitustele kalleid Ojamaa meistreid, ei tasu kahelda, et initsiatiiv sedasi toimi­da oli pigem kohalikku päritolu.