Kohutav hais, rotid ja lõputu igavus täitsid Versailles’ kuningalossi elanike argipäeva
Rotid, lõputu igavus ja vänge hais kuulusid Versailles’ lossi tuhandete elanike argipäeva. Päikesekuningas ise püherdas küll luksuses, kuid tema õukond pidi leppima näruste kambritega ja tegeles hommikust õhtuni mõttetustega.
Päikesekuninga valitsemise ajal teati, et Versailles’ lossis levis väga eriline aroom. See polnud roosilõhn. 17. sajandi lõpul hoovas suurejoonelises palees ninna hoopis lõhnabukett, milles domineeris uriin koos väljaheite ja higiga, millele andsid oma erilise aktsendi kallid lõhnaveed. Inimesed, kes liginesid Pariisist 17 kilomeetrit edelas asuvale kuninglikule residentsile, tundsid oma sõõrmeis seda suursugust lõhna juba varakult.
Kui Gustave Eiffel sai ülesande ehitada Pariisi keskele maailma kõrgeim torn, olid intellektuaalid selle vastu. Prantsusmaa juhtivad kunstnikud ja kirjanikud kaebasid linnavalitsusele, kui õudseks see rajatis kujuneb. Linnavalitsus ei kuulanud vaimuinimesi ning 1889. aastaks oli maailma ikoonilisim ehitis valmis.
Köögis karistas kokk kulbiga oma abilisi sel ajal, kui kuningas pidas tähtsat kohtumist – oma voodist! Kuninganna mossitas samal ajal põrandapatjadel ning vangitornis õgis vang aplalt kuiva leiba. Tere tulemast 16. sajandi kuningalossi!
Keskajal kusti ja roojati sageli tänaval ning ka ööpoti sisu heideti aknast välja trotuaarile. Tänapäevane veeklosett, tualettpaber ja prill-laud on üsna hiljutised leiutised.