Artiklisari Eesti muinaslinnused: suur ja mõistatuslik Varbola

Aus vastus on, et ega me täpselt ei teagi.

Uus raamat „Eesti linnused ja nende aeg“ viib avastusretkele mööda Eestimaad, tutvustades märgilisi linnuseid, millest igaüks esindab oma ajastu võimu, kaitse, kultuuri ja eluviisi ainulaadset põimumist.

See raamat räägib eri ajastute eri tüüpi linnustest: pronksiaegne Asva ja Iru, muinasaegsed Varbola, Soontagana, Rõuge, Keava, Tarakalda ja Lõhavere, samuti juba hilisemad keskaegsed kivilinnused, nagu Rakvere, Pöide, Viljandi ja Otepää. Need kindlustused ei olnud üksnes sõjalised tugipunktid, vaid keskused, kus ristusid võim ja religioon, kohtumõistmine ja kultus, kauplemine ja käsitöö, pered ja pärand.

Alustame oma reisi Otepäält, kuid sama hästi võinuks alguspunktiks olla hoopis Rakvere või Irboska või Asva. Põikame korraks meie pealinna lähedale Iru linnusesse ja sõidame üle mere Saaremaale. Vaatleme põnevaid keskusi, millest iga linnus on just kui eraldiseisev maailm, mille kaudu saab jälgida võimusuhete muutusi, kaitse­arhitektuuri arengut, kultuurilisi mõjutusi ja kohalike kogukondade vastupanuvõimet.

Rohked fotod ja illustratsioonid aitavad ellu äratada sündmusi Varbola ja Soontagana muldvallide, Rakvere ja Viljandi kivimüüride ning paljude teiste kantside sees ja ümber. Iga peatükk avab killu Eesti ajaloost, koondades käsitletava linnuse kohta kõige värskemad teadmised. Raamat on ühtaegu nii haarav lugemisrännak, ajalooline käsitlus kui ka kutse tulla avastama Eesti linnuseid ja linnamägesid.

Eesti muinaslinnuste uurimise pioneer Evald Tõnisson on Varbola linnust kirjeldanud kui ühte Eesti võimsaimat muinaslinnust. Tõnisson oletas, et see võis olla seotud suguvõsakeskustega ja vanemate võimuga, olles seega pigem administratiivne ja poliitiline kui puhtalt sõjaline rajatis.

Tõnisson arvas, et Varbola suurus ja selle tugevad kaitseehitised näitavad, et see oli oluline linnus ka laiemalt kui üksnes kohalikus kontekstis.

Tõnissoni hinnangu järgi oli Varbola 13. sajandi vallutustes üks viimasena langenud linnuseid, kuna selle kindlustused olid niivõrd võimsad.

Arheoloog Heiki Valk peab Varbola linnust üheks tähtsaimaks keskus­linnuseks Eestis, eriti arvestades selle suurust ja kindlustustehnilist lahendust. Ta leiab, et Varbola mängis olulist rolli 12.–13. sajandi poliitilises ja sõjalises süsteemis, olles tõenäoliselt piirkonna üks keskustest.

Ajaloolane Kristjan Oad pakub, et juba 12. sajandi keskel asus võimsas Varbola kivilinnuses keegi eesti soost (võimalik, et kristlik) valitseja, kes kasutas katoliku ideoloogiat, kujundas kiriku­organisatsiooni ning andis välja oma raha.

Oad oletab, et need mündid, mida teatakse kui esimesi Tallinna münte (ühelt poolt vermitud õhukesed mündid ehk brakteaadid, mida hakati vermima peagi pärast 1219. aastat), on löönud eestlaste kristlik valitseja (princeps) Varbola kivilinnuses, mida ongi mündil kujutatud.

Numismaatik Ivar Leimuse (ja mitte ainult tema) arvates on need nõnda­nimetatud Tallinna mündid valmistatud siiski Taani kaalustandardit järgides, täpsemini Roskilde kaalumarga alusel.

Tollel ajal kehtinud tavade ja mündilöömisõiguste järgi ning ka muude piirangute tõttu ei oleks Varbolas eksisteerinud kohalik vasall saanud oma münte lüüa.

Arheoloog Ain Mäesalu on väitnud, et Varbola linnuse kaitsesüsteem ja müüride struktuur viitavad sellele, et see pidi olema korduvate rünnakute all.

Ain Mäesalu oletab, et Varbola võis olla oluline sõjaline tugipunkt enne risti­sõdade ajajärku, kuid selle tähtsus vähenes pärast eestlaste allutamist. Mäesalu arvates võis Varbola olla mõne piirkondliku, sealt ümbruskonna kaitset ja poliitikat juhtinud vanema residents.

Lohu II muinaslinn asub Keila jõe lääne­poolsel 3–4 meetri kõrgusel kaldapealsel. Umbes 1100 m² hõlmav linnuseõu on lõunast kaitstud 1–1,6 meetri kõrguse otsavalliga, mille madalduv põhjaots ulatub jõeni. Vall koosneb peamiselt kividest, välisküljel oli suurtest pae­plaatidest laotud kuivmüür, tugevasti varisenud sisekülg on peamiselt maa­kividest. Sellise ehitusega on linnuse kagukülg. Valli algne laius oli 6 meetrit, kõrgus arvatavasti 3–3,5 meetrit. Valli peal oli ilmselt puitpalissaad või -tara, mille jäänuseid tuvastati ka kaevamistel. Valli õuepoolset seina toetasid aga nelinurksed puidust tornid.

Kaevamiste tulemusel leitut arvesse võttes arvavad arheoloogid, et see linnus võeti kasutusele 10. sajandil ehk viikingi­ajal. Huvitaval kombel linnust ei hüljatud, kui hakati ehitama uut ja suuremat linnust jõe teisele kaldale. Vastupidi, pärast suure Lohu Jaanilinna valmimist idakaldal ei jäänud vana linnus sugugi kasutuseta, vaid seda tugevdati. Sinna rajati kõrgem kivivall ja vallile tugevad puitehitused. Võimalik on, et Lohu II sai eellinnuseks, mis kaitses teise linnusesse ehk Jaanilinna viivat teed ja silda. On tõenäoline, et kaks linnust moodustasid strateegilise kaitsesüsteemi, mis kontrollis liikumist Keila jõe piirkonnas ning kaitses kohalikke asulaid võimalike ohtude eest. Võib öelda, et Jaanilinn ehk uus linnus oli Keava linnuse kõrval kindlasti Harjumaa üks kesksemaid linnuseid ja võimu­keskusi. Linnus võeti ilmselt kasutusele 11. sajandi teisel poolel. Linnus asub jõe käärus künkal, mille pindala koos vallidega on 15 000 m². Linnuse õueala, mida on 6500 m², ümbritseb põhjas, läänes ja idas hobuserauakujuline inimtekkeline vall, millel on pikkust 300 meetrit ja mille kõrgus on kuni 6 meetrit. Valli harjal on olnud palkehitised, mida on toestatud kuivmüürseinaga. Jõepoolses küljes aga vall puudub. Põhjast ja idast kaitseb valli 20–25 meetri laiune ja 2 meetri sügavune lame nõgu, mille välisservas on 2 meetri kõrgune ebamäärane, võib-olla looduslik kuhjatis. Sissepääs linnusesse on paiknenud idas ja selle kõrval oli tõe­näoliselt tornitaoline kaitseehitis.

Kroonik Henriku järgi paiknes linnuse värava kõrval torn. Aastail 1216 ja 1220 toimunud Harjumaa rüüsteretkedel ajal olevat just Lohu (Loone) küla olnud rüüstajate kogunemispaik. Kroonika põhjal ründasid ristisõdijad 1224. aasta jaanuaris Lohu linnust, mis pärast kahenädalast piiramist alistus; seesolijatel lubati lahkuda ja linnus süüdati põlema. Samas puuduvad arheoloogilised tõendid, et Lohut oleks piiratud või see oleks maha põletatud.

Toona käis suur rahvasteränne. Ajad olid rahutud ning esialgu oli see kohalikele ajutine pelgu­paik, mis hiljem, umbes 5.–8. sajandil, muutus juba püsivaks linnusasulaks. Selles elas püsivalt 150–200 inimest koos oma kariloomadega. Juba siis ümbritses linnust kividest ringmüür.

Linnuse sees asunud asula koosnes kõrgajal 53 hoonest, mille hulgas olid eluhooned, laudad, aidad ja töökojad. Elamute seinad olid ehitatud paekivist ja peal oli murukatus; elamute sees oli Skandinaavia-pärane lahtine küttekolle, mida kasutati ka toiduvalmistamiseks. Mingil ajal linnus hüljati ning seda ei kasutatud kuni 11. sajandini. Siis hakati selle müüre puiduga parandama ning rajati ka välisvall.

Müüre hakati uuesti laduma juba 12. sajandi keskpaigas, mil linnuses ei olnud enam püsielanikkonda. Sellest sai vägede kogunemiskoht, mida kasutati kuni 13. sajandi keskpaigani. Sellal rajati ka välimise valli asemele teine välimine ringmüür.

Toona oli linnuses alaliselt kohal väike hulk mehi, kes nähtavasti olidki seotud linnuse hooldamise ja kaitsmisega. Linnusesse rajati sellel ajal üle saja puit­hoone, mida võib nimetada barakkideks ja mida kasutati kasarmutena, kui välja oli saadetud kogunemiskäsk. Peale nende hoonete olid linnuses hobustele mõeldud tallid. Linnuse suur ühisköök asus kaevu lähedal ning seal valmistati vajaduse korral sööki kõigile linnuses viibinud meestele. Sepikojad paiknesid väljaspool linnuse lõunapoolset väravat, sisemise ja välimise ringmüüri vahel.

Kui rääkida kivi­ladumistehnikast, siis Eketorpi linnuse valdavalt 12. sajandil ehitatud müürid olid laotud kuivmüürina ehk ilma mörti kasutamata. Kivide omavahelise haarde tugevus saavutati tänu kivide täpsele sobitamisele.

Müürid koosnesid kahest kivikihist – sisemisest ja välimisest seinast –, mis mõlemad oli laotud suurtest kividest. Seintevaheline ruum täideti väiksemate kividega, et lisada müürile stabiilsust ja massi. Selline müüride ilma mördita ladumine iseloomustab varakeskaegse Skandinaavia militaarset ehitustehnikat, milles rajati linnused, mis olid kasutusel veel 13. sajandi keskpaigas.

Mörti hakati järjest rohkem kasutama eelkõige kivikirikute ning keskvõimu manifesteerivate oluliste hoonete ehitamisel. Loomulikult eeldas selline tehnika ka rohkemate ressursside ehk rahaliste vahendite olemasolu.

Seetõttu võimegi Ojamaal, millest sai üha olulisem kaubandussõlm, näha tekkimas hulganisti uusi hooneid ning rajatisi, mille puhul kive seoti juba mördiga.

Eketorpi linnuse müürid olid umbes 4–5 meetri kõrgused ja 2–3 meetri paksused. Eketorpi müüridesse olid sobitatud väravad, mille ehitus­tarind on üsna sarnane Varbola väravakäiguga, ning ka Eketorpi väravate kohal kõrgus valvetorn.