Keava muinaslinnus: Kas Harjumaa esimene pealinn?
Keava linnus ja sellega seotud asula oli 11. sajandil kogu toonase Eesti üks suurimaid keskusi. Tegu võib olla salapärase Päikese Käega, mida käis piiramas Kiievi suurvürst isiklikult.
Keava nimi ei ütle paljudele lugejatele ilmselt midagi. Vähesed teavad, et Tallinnast umbes 60 kilomeetrit lõunas, Tallinna–Rapla–Türi maantee kõrval asub pisike Keava asula, mille lähedal on Keava raba. Selle metsistunud servas asub vahelduva reljeefiga kitsas ja kohati väga järskude nõlvadega kõrgendik. See on mälestus viimasest jääajast, mil mandrijää serv kulges Pärnu–Pandivere joonel, tekitades ligi 13 000 aastat tagasi Keava-Esku oosi.
Oosi lõunapoolsest osast leiamegi muistse Harjumaa lõunapoolseima Kalevipoja sängi tüüpi linnuse. See on Keava linnus või linnamägi, mis jääb tänapäeval Linnamäe talu maadele, olles hoonetest umbes 200 meetrit põhja pool. Talukoht ise paikneb Linnaaluste külast eraldi, asudes külakeskusest umbes üks kilomeeter põhja poole jääva Keava–Ingliste–Juuru maantee ääres.
Kui palju on Eestis linnuseid?
Loe lisaks
- Eesti linnused ja nende aeg, Imelise Ajaloo raamat, Äripäev, Tallinn 2025
Teede ristumiskoht
Oma kõrgajal paiknes see Harjumaa linnus koos linnuse jalamil olnud asulaga oluliste teede ristmikul, mis ilmselt oligi üks põhjus, miks sinna kogunes jõukus ning miks seal kasvas kohaliku võimuperekonna tähtsus ja mõju. Mereäärsest Rävalast pääses piki Keila jõe keskjooksu ja üle kuiva kaldapealse kergesti Keavani; seesama tee jätkus lõuna pool ning viis üle soodevaheliste seljandike otse Pärnu jõe suudmesse. Suurelt teelt keeras aga Lelle ja Eidapere kohal läände oluline lisaharu, kust pääses tänu vallseljakute reale, millest kujunes kunagine muinasmaantee, juba meilegi tuttavasse Soontagana linnusesse. Ida suunas läks rahvusvahelise mõõtmega oluline kaubatee, mis viis muinasaegsed kaupmehed Otepää ja Tartu kaudu Pihkvasse ning sealt Novgorodi.
Linnus rajati kruusaseljandikule, mille kõrgus ulatub kohati peaaegu 14 meetrini. Platoo kagupoolseim osa kaldub lõppvalli poole ning sinna on nüüdseks kujunenud õõnsus. Võib oletada, et selles osas järgib platoo tänapäevane pind mäe esialgset reljeefi. Linnuse hooviala on 80 meetrit pikk ja 30 meetrit lai ning linnuse pindala on umbes 2400 ruutmeetrit. Linnus pole just suurimate killast, ent nagu me teame, ei pruugi suurus olla linnuse puhul kõige tähtsam näitaja.
Linnuse ühte külge kaitsesid looduslikult kõrged nõlvad ja otstesse olid selle rajajad püstitanud umbes 2,5 meetri kõrgused vallid ning kaevanud ka kraavid. Kuigi pikikülgedel on kohati vall madalam, on järsu seljakunõlva kõrgus seal ometigi 15–18 meetrit. Linnuse õuenurgas asub kividega täidetud lohk, kus kunagi oli arvatavasti kaev.
Avastati salakäik
Kõige põhjalikumalt on Keava linnust arheoloogiliselt uuritud aastail 2001–2005 arheoloog Valter Langi eestvedamisel. Tollased väljakaevamised said lausa nime – Päikese Käsi. Millest selline nimi, tuleb juttu allpool.
Toona kaevasid arheoloogid linnuses kahes kohas ja kahes etapis. Esimeste kaevamiste peamine eesmärk oli saada võimalikult palju teavet linnuse kaitserajatiste ja asustuskihi kohta, mistõttu kaevati valli keskel. Proovikaevu abil tuvastati valli taga paks kultuurikiht, milles oli nii potikilde, loomaluid kui ka põletatud savitükke. Hiljem laiendati väljakaevamisala ka linnuse keskosa poole.
Kaevamiste tulemustele tuginedes võib väita, et esimene linnus rajati tõenäoliselt juba rahvasterännuajal ehk millalgi 5.–6. sajandi paiku.
Arheoloogiliste uuringute käigus tuli linnamäe põhjaserval välja ka ainulaadne salakäik, mis muinasajal viis linnusest välja ning on praeguseks rekonstrueeritud. On võimalik, et selliseid linnusest välja viivaid käike esineb ka teiste muinaslinnuste vallides. Vähemasti lubavad nii väita georadariga neis tuvastatud anomaaliad. Kuna aga vallide kaevamine ei ole lihtne töö, siis ilmselt läheb veel aega, kuni mõni selline käik ka mujal välja kaevatakse.
Hetkel kuum
2002. aasta kaevamistöödel tehti piirkonnas ka maastikuluuret ning arheoloogidele hakkas huvi pakkuma linnamäest umbes 800 meetrit eemal asetsev Võnnumägi. Paika lähemalt uurides tuvastasid arheoloogid seal tõenäoliselt veel vanema linnuse.
Arheoloogid, kellele meeldib ajalugu periodiseerida, on jaganud Keava kasutuse viieks linnuseetapiks. Kahe esimese etapi linnused – Keava I (5.–7. sajand) ja Keava II (8.–9. sajand) – on kindlustusehitisena märgatavad ainult linnuse vallide piirkonnas. Nähtavasti olid need omal ajal tüüpilised pelgupaigad, mille puhul kindlustustele eriti ressurssi ei raisatud.
Järgmised kolm etappi on aga jätnud maha juba palju ohtramalt jälgi, mida on võimalik näha nii vallide piirkonnas, kus asuvad kaitserajatised, kui ka linnuse sees, kust võib leida ehitusjäänuseid. Nendest aegadest pärineb ka palju irdleide, eriti just linnuse viimasest etapist.
Kõige paremini on praegu Keavas nähtavad viimase etapi ehk 13. sajandi linnuse jäänused; siis ümbritses linnuse hoovi külgedelt madalam vall, mille peal võis asuda palkidest kaitsetara või sein. On üsna tõenäoline, et
13. sajandiks oli linnuse esimestes etappides kasutatud lihtne ja praktiline pihttara asendunud juba palju keerukama rõhttaraga.
Linnusesse viis nähtavasti üksainus värav, sest leitud on ainult üks vallialune varjatud väravakäik, mis valmis arvatavasti juba linnuse III etapis ehk siis 10.–11. sajandil. Seetõttu võiks tegu olla vanima seda tüüpi väravakäiguga, mis seni on meie linnustest avastatud. Linnuse I ja II etapi väravast ei tea me midagi, kuid on võimalik, et linnuse väravakoht on olnud kogu aeg samal kohal ning seda on ikka ja jälle täiustatud ning ümber ehitatud.
Keavast saadud leidude arv ruutmeetri kohta on üsna suur võrreldes Eesti rauaaegsete linnamägedega Lõhaveres, Soontaganas, Varbolas jm. See aga ei tähenda, et inimtegevus olnuks Keavas intensiivsem, vaid see on suuresti tingitud 1990. aastate lõpus kasutusele võetud uuest kaevamismeetodist, mille puhul muinasteadlased kasutavad väljakaevatud pinnase läbiuurimiseks suurt sõela.
Enamik Keava linnamäelt leitud esemeid pärineb 11.–13. sajandist, kuid sügavamatest kihtidest leiti ka viikingiajast pärit keraamika fragmente. Ühe odaotsa, mis leiti juba 1904. aastal, võib dateerida ka 11. sajandisse. Kõik muud leitud esemed, mille vanust on võimalik täpsemini määratleda, kuuluvad enamasti 12. sajandi teise poolde või 13. sajandi esimesse veerandisse.
Keava leiukogum on üsna tüüpiline Eesti hilisrauaaegsetele linnustele ning esemed on võrdlemisi sarnased nendega, mis on tulnud välja Varbolast, Soontaganast või Lõhaverest. Ainult leidude kogus on palju suurem.
Suure osa leitust moodustavad mitmesugused kaunistused, isiklikud esemed ning rõivastelt pärit metalldetailid, käsitööga seotud esemed, vanametall ja pronksitööde jäägid. Konkreetsetest esemetüüpidest võiks mainida näiteks majapidamises ja käsitöös pruugitud nuge, nugade ja kääride katkeid ning lihvimiskivisid – neid kõiki tavatseti kanda vööl.
Leidude hulgas on ka rohkesti näiteks tule tegemiseks ning ka isikliku hügieeniga seotud toimingutel kasutatatud esemeid, nagu kammid ja pintsetid. Rõivaste juurde kuulunud esemetest on esindatud vööde osad, pandlad ja spiraalsed pronkstraadist torud, millega rauaaja lõpul kaunistati riideid.
Keava Võnnumäel võis olla sakraalehitis
Kuna linnus oli ikkagi mingil määral seotud sõjapidamisega, siis on leidude hulgas rohkesti relvi ja relvadega seotud detaile, mis pidid omal ajal kindlasti rõhutama kandja või kasutaja isiku sotsiaalset staatust. Ohtrasti on tulnud välja jahinduse ja kalastamisega seotud esemeid, näiteks õngekonksusid ja teisi kalapüügiriistu. Väga hästi on esindatud põllumajanduse ja karjakasvatusega seotud esemed, näiteks künnirauad, viilud ja sirbid.
Rohkesti leidub hobusevarustust: rakmeid, sälkade osasid, hobuse- ja jääraudu. Hobuseid kasutati tõenäoliselt põllumajanduses, sõjapidamises ja kaupade transpordiks. Seda, et meie kandis oli muinasaja loojangul tõesti palju hobuseid, kinnitab ka „Henriku Liivimaa kroonika“.
Imelise Ajaloo linnusesarja varasematest lugudest on juba teada, et linnustesse või linnustega seotud avaasulatesse ilmuvad õige pea käsitööga seotud tegevuste jäljed. Sellest, et ka Keava linnus pole mingi erand, annavad tunnistust leitud tööriistad ja tootmisjäägid, nagu lõigatud või saetud luutükid, metallplaaditükid ning traadifragmendid. Veel on käsitööga seostatud sihipäraselt purustatud või painutatud ehteid ja muid metallesemeid, mida võidi kasutada toorainena.
Loomulikult tuleb arvestada, et osa eespool nimetatud esemeid võis sattuda maapinda hoopis seoses kauplemise, mitte käsitöö tegemisega.
Kas linnus on seotud Linnaalustega?
Arvestades, et Keavast viie kilomeetri kauguselt on juhuleiuna päevavalgele tulnud kivikirveid, on inimene Keava kandis kindlasti toimetanud juba alates nooremast kiviajast ehk umbes 4000 aastat tagasi. Erinevalt aga paljudest teistest varem käsitletud linnustest ei ole Keava linnuses seni täheldatud leide pronksiajast või eelrooma rauaajast.
Lähikonna varaseima asustusega asula on praeguste arheoloogiliste teadmiste valguses muistne Linnaaluste küla. Arheoloogide arvates on too küla rajatud eelviikingiajal, see tähendab 7.–8. sajandil pKr ehk enam-vähem Keava linnuse II etapis, mistõttu saab vast neid kahte omavahel siduda. Samas annab see aga aimu, et rahvasterände ajal kasutas I etapi linnust mingi teine ja seni veel tuvastamata asulaga seostatav seltskond. Linnuse vahetus läheduses asus kunagi soo, mille arheoloogid on nimetanud kohalike elanike mälestuste põhjal Verevainu sooks. Arheoloogilistel kaevamistel on seal tuvastatud 3,5 meetri paksune turbakiht, mis lubab väita, et ka muinasajal oli linnuse ja Linnaaluste vahel märgala ehk soo. Hilisemate maaparandustöödega on suurem osa soost muutunud heinamaaks ning linnusepoolne soo osa on võsastunud.
Linnaaluste küla suurus oli „Taani hindamisraamatu“ andmeil 14 adramaad. See ei olnud sugugi väike küla, hindamise ajal oli tegu selle kandi kõige olulisema külaga.
Päikese Käsi
Arheoloogide arvates ei olnud linnuse I ja II etapi ajal ehk eelviikingiajal linnuses püsivat elanikkonda ning seda kasutati tõenäoliselt üksnes pelgupaigana. III etapis ehk viikingiajal elas mäekindluses väike arv inimesi arvatavasti juba alaliselt ning on tõenäoline, et tollal oli see mõne pealiku ja tema kaaskondsete elupaik.
11. sajandi keskpaigani oli linnuse vahetus läheduses ka üha kasvav avaasula, mis sellel ajal laius vähemalt kaheksa hektari suurusel alal. Kultuurikihi ulatuse ja paksuse ning rohkete savinõukildude põhjal arvatakse, et see võis toona ehk viikingiajal olla üks Eesti suurimaid asustuskeskusi üldse. Kui see vastab tõele, siis oli Keava tolleaegse Harjumaa kõige olulisem ja võib-olla ka ainus võimukeskus.
Linnuse jalamil paiknenud asula nihutati millagi 11. sajandil linnusest pisut kaugemale. Arheoloog Valter Lang on pidanud selle põhjuseks linnuses resideerinud võimuperekonna soovi rõhutada oma erilist staatust. Põhjus võib aga olla palju proosalisem. Nimelt on Keava III linnus ning ka avaasula
11. sajandi keskpaigas või pisut hiljem hävinud. On võimalik, et asula hilisemal taastamisel leiti, et selline nihutamine võtab piirajatelt mitmesugused eelised. Asula võimaldas linnuse vallidele varjatult läheneda ning hooned pakkusid piirajatele mugavat peavarju otse linnuse läheduses.
Osa ajaloolasi seostab 11. sajandil toimunud hävingut Jaroslav Targa poja Izjaslav Jaroslavitši sõjakäikudega, mille abil ta üritas taastada ning kohati ka suurendada Kiievi mõjuvõimu. Novgorodis koostatud leetopissist „Ajalike aastate lugu“, täpsemini „Sofia I leetopissist“, võib lugeda, et Izjaslavi poolt Novgorodi asehalduriks määratud Ostromir ründas 1054. aastal tšuude, kuid sai koos paljude teiste novgorodlastega surma. Seepeale otsustas Izjaslav ise tšuude karistada ja vallutas Kedipivi linnuse (vn ossek Kedipiv).
Leetopissis öeldakse: „Ja Izjaslav tuli Kiievi linnusesse ja määras Ostromiri Novgorodi. Ja läks Ostromir koos novgorodlastega tšuudide vastu ja tšuudid tapsid ta ning koos temaga langes palju novgorodlasi. Ja uuesti läks Izjaslav tšuudide vastu ja vallutas Kedepivi kindlustuse, see on Päikese Käsi.“
Ükskõik kes selle meie kätte jõudnud kroonikaversiooni ka üles kirjutas, kasutas ta linnuse kohta eestlaste oma nime Päikese Käsi (vn Slntsa Ruka). Seetõttu leiavad ajaloolased, et nimi Kedipiv peab arvatavasti sisaldama arhailisi vorme eesti sõnadest „käe“ („käden“) ja „päike“. Kuna veel 1410. aastal kandis Keava küla nime Kedempe, oletatakse selle põhjal, et Izjaslav vallutas muistsel Harjumaal asunud Keava linnuse.
Verevainu soo kõneleb varasest inimtegevusest
Leetopissis kasutatud vanavene sõna ossek, mis tähendab metsa rajatud raidtõket, paneb ajaloolasi arvama, et muistsed keavalased taganesid kuhugi ajutisse pelgupaika, mis asus metsas või siis pigem rabasaarel. Teisalt on pakutud, et selle sõnaga tähistati lihtsalt asjaolu, et linnuse kaitsesein oli puidust.
Keava linnuse arheoloogilised leiud ei toeta novgorodlaste rünnaku teooriat, sest hävinenud III etapi kihis puuduvad näiteks venepärased nooleotsad. Ka on kaheldud kroonika dateeringutes ning palju usutavamaks on peetud, et sõjakäik toimus hoopis kas 1059. või 1060. aastal. Kroonikate põhjal toimuski 1060. aastal just kui veel üks Izjaslavi sõjakäik sossolite vastu, mistõttu on võimalik, et need eri kroonikalõigud jutustavad tegelikult ühestsamast sündmusest.
Sossolid aga vallutasid 1061. aasta kevadel Jurjevi ehk Tartu ümbruse külad ja ka linnuse, mille põletasid, ning liikusid röövides ja sõdides kuni Pihkvani. Meenutame, et Vene ajaloolased nimetavad Pihkva mahapõletamise ajaks umbes 1044. aastat. Võimalik, et tegelikult põletati Pihkva maha just sellesama eestlaste sõjakäigu ajal.
Siinkohal tasub mainimist, et veel praegugi jagunevad ajaloolased kolme leeri, jõudmata kokkuleppele, kas sossolid olid saarlased, sakalased või põhjaeestlased (harjulased). Põhjaeestlased on usutav variant juhul, kui Izjaslav vallutas Keava, kuid nagu öeldud, pole see kindel. Sakalased on tõenäolised seetõttu, et nemad asusid Vene võimu all olnud Ugandile kõige lähemal. Saarlasi on peetud võimalikuks seetõttu, et nemad olid jõukad, sõjakad ja võisid laevadega võtta ette pikki sõjaretki. Samas on raske ette kujutada, kuidas suutnuks ilma laevastikuta Izjaslav neid maksustada? Eks lugeja otsustab ise, keda ta tahab sossoliteks pidada.
Kroonik on kirjutanud nende kohta nii: „Samal suvel läks Izjaslav sossolite vastu ja pani neid maksma andamit 2000 grivnat aastas. Nemad aga olles [algul] nõus maksma, ajasid maksukogujad minema; kevadel [seega aastal 1061] aga tulid ja vallutasid külad Jurjevi ümbruses, põletasid linnuse ja majad ning tegid palju kurja, jõudes sõdides kuni Pihkvani. Ja nende vastu läksid taplusse pihkvalased ja novgorodlased, venelasi langes 1000, sossole aga arvutult.“
Kui nüüd ikkagi osutub õigeks nende ajaloolaste arvamus, kes peavad Kedipivi Keavaks, siis näitavad need mitu novgorodlaste sõjakäiku tolleaegse Keava linnuse ja asula olulisust. Vähesed kohad tšuudide alal on väärinud niisugust tähelepanu ning enamasti on mainimist leidnud ikkagi olulised poliitilised või/ja kaubanduslikud keskused. Arvatavasti maksis tollal Keavas resideerunud võimuperekonna sõna mitte ainult linnuse piirkonnas, vaid ka palju kaugemal.
Linnuse viimane etapp
Hävitatud III etapi linnus ehitati uuesti üles millalgi 11. sajandi lõpus ning seekord juba märgatavalt tugevamini kindlustatuna ja ka palju selgemate märkidega püsiasustusest. Meenutame, et 11. sajandil toimusid meie aladel suured ühiskondlikud muutused, mille käigus osa linnuseid hüljati ja kasutusele võeti uued, samas aga mõned üksikud vanad linnused, mis jäid alles, ehitati võimsamaks. Just nii juhtus Harjumaal Keavas ning ka lähedale jäävas Lohu II linnuses.
Peale nende kahe juba viikingiajal kasutusel olnud linnuse (tõsi küll, Lohu puhul on viikingiaegne asustusjälg väga minimaalne) kerkis uue tulijana Harjumaal esile veel Varbola linnus ning just need ongi alates sellest ajast Harjumaa kolm võimukeskust. Uues, IV etapi linnuses kasvas vahetult linnuse sees elanud inimeste arv märkimisväärselt. Kaitsemeetmena parendati linnuse valle, mis koosnesid ka seekord juba III etapis kasutatud suurtest puukastidest või -kambritest, mis hoidsid koos liiva- ja kruusamassi. IV etapi linnus põletati taas kord maha millagi 12. sajandi keskel ning siis püstitati uus V etapi linnus, mida kasutati 12. sajandi II poolest kuni linnuse lõpliku mahapõletamiseni ja hülgamiseni 13. sajandil. Selle viimase etapi linnuse kaitsevõimet on 12. sajandi lõpus või 13. sajandi alguses märkimisväärselt suurendatud, ladudes vallidesse ja väravaseintesse kindlustamiseks kive. Ilmselt just V etapis asendus kunagine palkidest püsttara ehk palissaad palju keerukamate rõhtpuidust kindlustustega. See on muidugi puhas oletus.
Linnuse sees on linnusevalli tagant välja kaevatud ka V etappi kuuluvate kahe maja jäänused, mis olid ühendatud nii omavahel kui ka valli puitkonstruktsioonidega. Leiti kahe kerisahju ja ühe võlvitud saviahju põhjad ning savipõrandate jälgi ja ka mõned majapidamisaugud (tõenäoliselt jahedust vajavate toiduvarude hoidmiseks), mis olid vahetult majade lähedal.
Me ei tea, kas Keava linnus kuulus sel ajal ikka veel endisele võimuperekonnale. Juhul kui sossolid olid tõesti harjulased, võis see võimuperekond olla n-ö võitjate leeri kuuludes kasvatanud oma võimu ja vara kiievlaste ja novgorodlastega peetud sõdades. Võib-olla olid endise võimupere liikmed sõdade ja ühiskondlike muutuste ajal aga kadunud ning Keavas peremehetses juba uus klann.
Sakslaste ja taanlaste tulek
Kuna linnusest on leitud Valdemari poolt 1219. aastal Tallinnas värskelt vermitud münt, siis on oletatud, et linnus pidi sellal olema kasutusel ning küllap veel kohalike käsutuses.
Keava linnus hävis ajaloolaste arvates lõplikult 1224. aastal, mille kohta on „Henriku Liivimaa kroonikas“ märge, et just sellel aastal käisid sakslased sõjaretkel Harjumaal. Seda teooriat kinnitavad ka linnusest leitud neli ammunoole ning paar viskeoda otsa, lisaks on väljastpoolt valli sisse tehtud kaevand. See on selge jälg ristisõdijate piiramistaktikast: linnuse kaitseehitisi üritati väljastpoolt lammutada. Mäenõlva kaevatud suur süvend pani valli varisema ja linnus vallutati. Kuigi kroonik ei maini Keavat ja räägib hoopis Lohu linnuse piiramisest, ei ole Lohust leitud seni mingeid jälgi piiramisest ega suurest põlengust. Vastupidi, arheoloogia on tuvastanud, et just viimane Keava linnus hävis suures põlengus, kuigi kroonik kirjutab, et Lohu linnus olevat pärast selle kaitsjate alistumist maha põletatud. Seetõttu on pigem tõenäoline, et 1224. aastal saabus ikkagi just Keava linnuse lõpp. Kroonik ise toonasel sõjakäigul ei osalenud ja need kaks kohta võisid tal sündmuste hilisemal kirjapanekul omavahel segi minna.
Izjaslav võis käia Keavas
Vallutus tõi Keava aladele ka uued omanikud, mis tähendab, et senine võimuperekond kas hävines sõdade käigus jäädavalt või siis abiellus mõni vallutaja seisusele sobiva kohaliku ülikupere naisliikmega.
Igatahes on 1241. aastal kirja pandud „Taani hindamisraamatu“ nimistus tänapäeva Keava piirkonna küladest olemas Kanutuse, mis kuulus toona Taani kuninga Waldemari pojale, ning ka 14adramaaline Linnaaluste küla (Litnanas), neljaadramaaline Paluküla (Palykyl), kaheadramaaline Ööre küla, üheadramaaline Lalli küla (Waeraeng) ja kuueadramaaline Veere küla (Veri). Linnaaluste 14 adramaad näitab, et tegu oli muinasaegse üliku eriti kopsaka maavaldusega, mille Taani kuningas oli võtnud oma otsese kontrolli alla, andes selle läänina oma pojale.
Linnusele nime andnud Keava küla ise on kirjalikes allikais esimest korda mainitud alles 1410. aastal, mil maa kuulus juba ordule ning ordumeister Konrad von Vietinghoff läänistas küla Harju vasallile ja maanõunik Dietrich Vietinghoffile, omaenda sugulasele. Tema läänivaldusteks määras ordumeister Linnaaluste, Veere ja Keava (Kedempe) küla koos sarasega ning kõige juurde kuuluvaga, nagu jõed, kalapüüdmise ja jahipidamise kohad.
Loe lisaks
- Eesti linnused ja nende aeg, Imelise Ajaloo raamat, Äripäev, Tallinn 2025
- Tvauri. A.Archaeological Finds from the Hill Fort at Keava. Estonian Journal of Archaeology I, 2012
- Eesti Loodus nr 11, 2003Turbakihid Keava linnuse veerel mäletavad muistseid olusid.
- Кузмин, A.Начало новгородского летописания 1977
Viimased lood
Sõda
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele