Ennekuulmatu lugu – ülemus saatis maavalitsuse naistöötajad suguhaiguste kontrolli

Et ajaleht Virulane avaldas 1930. aasta 8. novembri esiküljel väga mahlaka artikli, ei hakka midagi ümber jutustama, vaid laseme vanal lehelool enda eest kõnelda.

„Mõni päev tagasi hakkasid kuuldused liikuma, et Viru maavalitsuse tervishoiu osakonna juhataja H. Kiiver oli maavalitsuse naisametnikud maavalitsuse saali kokku kutsunud ja nõudnud, et nad laseksid endid arsti poolt läbi vaadata, kas nad suguhaiged on. Naisametnikud protesteerinud sarnase haavamise vastu ja läinud maavalitsuse esimehe K. Pajose juure abi otsima. Kuid protest pole aidanud, vaid järgmise hommikul käinud nad arsti juures ja võtnud vastavad tunnistused. Ühtegi haiget nende hulgas polnud.

Kuigi see uskumatuna tundus, jooksid tõendused sündmuse kohta igalt poolt kokku.

Kiiver: „Ma ütlen seda siis, kui see meie omavahele jääb, aga mitte lehte ei sattu.“

„Ei, siis parem ärge seda öelgegi, meie saame seda nii-kui-nii teada.“

Kiiver: „Ma ütlen siis ja teie võite sellest kirjutada. Maavalitsuse majas käis remont. Siin oli 30 töölist. Kasutamisel oli kaks väljakäigukohta. Seal käisid töölised ja ametnikud. Töölised on väljast tulnud, ja kes teab, Missuguste elukommetega nad on. Neist võis mõni haige olla. Ja teie teate, kui haige inimene on väljakäigu kohal istunud, siis võivad tema batsillused sinna sattuda. Tuleb nüüd terve inimene sinna ja istub, siis võib tema ilma oma süüta haigeks jääda. Ma soovitasin ametnikkude eneste huvides, et nad läheksid ja laseksid endid läbi vaadata.“

„Linnas räägitakse, et siin olla kihlveoga tegemist olnud. Ega see tõsi pole?“

Kiiver: „Mina võin selle peale ametlikult vastata – mina küll kihla vedanud pole.“

„Aga kui teie ei nõudnud, vaid ainult soovitasite, miks siis ametnikud protesteerisid?“

Kiiver: „Nad ei protesteerinud. Mina tegin neile selle teatavaks ja nad läksid sõnalausumata ära.“

„Aga nad läksid esimehe juure ja protesteerisid teie nõudmise vastu.“

Kiiver: „Jah, nad olid seal käinud.“

„Miks nad siis esimehe juures protesteerimas käisid? Kas nad ehk ei julgenud teile vastu rääkida, nad kardavad teid?“

Kiiver: „Jah, nad kardavad mind. Minul ametnikkude seas sõpru ei ole, mina olen ametlik igaühe vastu. Esimees küsis minu käest järele, mina rääkisin temale ära. Siis arvas tema sedasama, mis minagi, et tuleks läbivaadata lasta.“

„Kas teie meesametnikkude käest ka seda nõudsite?“

Kiiver: „Jah, ma kogusin meesametnikud eraldi kokku ja soovitasin neil minna dr. Haho juure.“

„Kuhu teie naistel soovitasite minna?“

Kiiver: „Ma käisin juba enne Rakvere naisarsti juures ja rääkisin temaga läbi. Tema oli nõus neid vastu võtma ja ma soovitasin naistel tema juure minna.“

„Aga miks teie juba enne naisarsti juures läbirääkimas käisite, kui teie ei tahtnud sundida ametnikke sinna minema, vaid ainult soovitasite läbi vaadata lasta?“

Kiiver: „Ma tahtsin neile vastutulla.“

„Aga milleks teie siis tunnistusi nõudsite, kui teie ainult nende eneste huvides soovitasite seda teha?“

Kiiver: „Minul neid tunnistusi tarvis ei läinud. Ega maakonna arstil ka ei läinud.“

„Aga miks nad võtsid tunnistused? Kas oli tegemist arusaamatusega?“

Kiiver: „Jah, ma kinnitan teile, kolossaalse arusaamatusega.“

„Miks mehed ei lasknud endid läbivaadata?“

Kiiver: „Ma ei saanud neid sundida.“

„Aga miks naised tundsid endid sunnitud olevat läbivaadata laskma ja isegi tunnistust võtma?“

Kiiver: „Kolossaalne arusaamatus. Mina veel kord kinnitan ametlikult: meil oli remont. Töölised võisid väljakäigukohtadesse haigust tuua. Et keegi mitte tedamatult haigeks ei jäeks, soovitasin ma neile arsti juures läbivaadata lasta.“

„Vabandage, hra Kiiver, et teid tülitasime!“

„Ei tee viga!“

„Head aega!“

„Head aega!“

Niisugune lugu sündis Viru maavalitsuses. Naisametnikud on väga õnnetud, sest nad tunnevad endid häbistatud olevat. Meesametnikud iseloomustavad olukorda, mis peale seda sündmust maavalitsuses valitseb, järgmiste sõnadega: „Segased näod, etteheited ja nutt igal pool!“

Selge on, et tervishoiu osakonna juhataja on õnnetu sammu astunud. Naisametnikkude tunded on kahtlemata sügavasti haavatud.

Kas suudab maavalitsus seda heaks teha?“

Heinrich Richard Kiiver, kes naised arstile saatis, oli tegelikult päris tuntud mees. 1926. aastal valiti ta III Riigikogu liikmeks, 1927. aastal sai ta Viru maavanemaks ja pidi parlamendist lahkuma. Maavanema ametis oli mees 1930. aastani, mil tema asemel sai maavalitsuse esimeheks Karl Pajos. Kiiver leidis aga uue sooja koha maavalitsuse tervishoiu osakonna juhatajana.

Karl Pajos (1894-1953) oli olnud maavanem ka enne Kiiverit ja oli ka viimane sõjaeelne maavanem Virumaal.

Omaette huvitav küsimus on, mida pidid 30 töömeest remontima kolm aastat varem ehk 1927. aastal valminud uues ja uhkes maavalitsuse hoones, mis oli muuseas esimene spetsiaalselt maavalitsuse tarbeks ehitatud maja Eestis.

Kümme päeva hiljem ehk 18. novembril ilmus Virulases rubriigis „Kõverpeegel“ Romulus Tiituse muinasjutt maavalitsusest.

„Seni on lihtsameelsed Virumaa kodanikud arvamisel olnud, et maavalitsus on ikkagi mingisugune omavalitsuslik asutus. Nüüd aga on täiesti juhuslikult avalikuks tulnud, et maavalitsus, vähemalt osa maavalitsusest hoopis teistsuguste asjadega tegeleb. Ja praegu on põnev küsimus kaalumisel — kumb õieti maavalitsus on, — kas ikka tõesti maavalitsus, või suguhaiguste järelvalve-asutus. Viimaste sündmuste järele otsustades on ta mõlemad.

Otsekohene arstiabi olla praegu veel kohapeal õige puudulik, nii et arvatavaid haigeid läbivaatamiseks tuleb saata eraarstide juure. Kuid loodetavasti kõrvaldatakse see tülikas puudus peatselt, nii et juba lähemal ajal võime näha tõbiseid liikumas maavalitsuse maja suunas ja tunda vänget arstirohtude hõngutamist ümbruses. Maavalitsuse ruumes aga askeldavad sanitarid, halastajaõed, arstid ja muu selline tõsine rahvas. Maavalitsuse esimeheks on mõni tuntud professor, liikmeteks arstiteaduse üliõpilased ja assistendid, kuna maavalitsuse maja ilustab järgmine silt: Suguhaiguste haigemaja. Kui aga aega jätkub, siis õiendatakse siinsamas maavalitsuse asju.

Nii oleks kaks probleemi ühe korraga lahendatud ja koondamine õilsa eeskuju leidnud.

Meie omalt poolt soovitame koondamise mõttes maavalitsuse ja suguhaiguste tsumptiga ühendada ka tapamaju, koolimaju ja kirikuid. Saaks huvitav tohuvabohu.

Ent esialgul ei ole veel tollel uuel liitasutusel kundesid. Kuid nende muretsemine usaldatakse lahkesti tervishoiu osakonna juhataja vilunud kätesse.

Esiotsa koosnevad „kunded“ küll peaasjalikult maavalitsuse naisametnikkudest, keda juba praeguse maavalitsuse tervishoiu osakonna juhataja härra Kiiver väljawalitute ausse tõstis. Nende hulgas aga praegu haigeid ei leitud. Kuid ega's sellest ei tohi üks tulevane tõsine rahva tervise eest võitleja tagasi kohkuda. Mingem välja uulitsatele ja turuplatsidele ja kõnelegem nõnda:

„Kodanikud! Läinud sajandi esimesel poolel sõitis keegi suguhaige onkel vedruvankril läbi Rakvere tänavate. Sellepärast oleks soovitav, et kõik meie linna kodanikud laseksid endid arstliselt kontrollida, sest sellised tõved on saatana kange levinemisega.“

Ja siis tuleb „kundesid“ maruhoona muidugi kui politsei appi võtta. Ja see on kindlasti lubatav, kui naiskodanikkude kõlblise seisukorra uurimine mõnele kõrgele härrale lõbu pakub.“

Tegelikult läks Tiituse muinasjutt veel edasi, aga järgneval ei ole meie looga enam pistmist.