Kannatusmäng Paasvere moodi

Ajaleht Virulane kirjutas 9. aprillil 1931: „Soojendava kevadpäikese asemel vihisefid külmad tuuled ja tuisud üle meetrikõrguste hangede. Seepärast tuletasid möödunud lihavõtted meele pigemini jõlusid, kui röõmuküllaseid kevadpühi. Talvepilti täiendasid lõpulikult veel maal valitsevad korralikud saaniteed ja saanisõit kellade helisedes.“

Kaks päeva hiljem sai Virulasest lugeda veel üht „lihavõttelugu“, sedapuhku halenaljakat ja õpetlikku. Lehes kandis lugu pealkirja „Elukutseline enesetapja“.

„Varsti pärast seda, kui kristlik maailm oli pühitsenud Kristuse ristipoomise mälestust ja piiblist lugenud salme Peetrusest, kes suure prohveti ühe öö jooksul kolm korda ära andis, sündis ka Paasveres midagi samalaadilist. Muidugi moodsamas lavastuses ja tempos.

Elab siin Aru külas eit ja taat, ja nendel on palju lapsi. Peale nende ka tütar, kes olgugi, et aastatelt kõige vanem, juba teist aastakümmet asjata igatsusega ootab kosilast. On käinud kaemas küll nii paljudki, söönud kodutalu lagedaks kanamunadest ja kevadistest vasikatest, siis aga käega löönud ja läinud - põliselt. Pärast isal-emal muidugi rohkelt nutust kirumist, tütrel aga samarohkesti kriitilisi momente.

Ent leidus nüüd viimaks üks, kes põlisemalt tallu oma kanna kinnitas ja peretütre südame soojendas. Muidugi see, et ta pikema vangimaja kasvatuse saanud pussitamiste ja varguste pärast, antud juhusel kandidaadi väärtust ei vähendanud. Ega ka see mitte, et varsti hakkasid ümbruskonna aidaustelt kaduma lukud, kaupluse seinaäärtest jalgrattad ja teehöövlitelt mootoriosad. Kiitis laial suul väimees-poega ämm kui äi, rääkimata peretütrest endast.

Nüüd aga asi läks hoopis pahaks. Suurt põhjust küll ei ees ega taga, kuid väimees-poeg otsustas minna silmusesse. Häda oli selles, äi ja ämm küll olid nõus kohta väimehe nimele kirjutama, kuid poeg tõstis selle vastu valjult protestihäält. Nüüd väimees vihastas, võttis tugevad napsud ning särgi ja keerutas viimasest öösel silmuse. Alles siis, kui pooja näost juba sinine ning kehast pooleldi külm, jõudis ämm kohale ning päästis. See aga asja ei muutnud ning paari tunni pärast oli küla uuesti kisa täis ja väimees uuesti silmuses — sedapuhku juba pruudi särgiga. Ning jällegi oli ämm õigel ajal avitajaks. Aga ei jäänud ka kolmas kord tulemata. Kukelaulu ajaks oli mees jõudnud aluspükstest kolmanda silmuse valmis põimida ja jällegi pea sellesse pistnud. Ning jällegi aitas samariitlik ämm.

Nüüd oli aga ka pruudil endal villand. Kurjustas, et peigmees teda ainsa öö kestel tahtnud kolm korda maha jätta ja ära anda ning haaras äädikahappe pudeli. Selle silt aga pettis ja sisuks oli vaid tavaline välgumihkli bensiin.

Pikkade diplomaatliste läbirääkimiste järele on nüüd Paasvere ülestõusmise pühade kannatusmäng kinoliku õnnelõpuni viidud. Äi on tüli väljakutsuja — poja — lubanud majast ühes naisega välja tõsta. Väimees-poeg elab aga praegu reheall haganikus, kus peretütar ja ämm teda hoolikalt toitmas käivad. Enne ta sealt ei luba lahkuda, kui ta kõikide tokumentide järele äia talu seaduslik peremees. Enne ei luba ta ka peretütrega altari ette minna — senised armastuse- ja kannatusmängud on möödunud vabaabielu õilsa märgi all.“

Lugu juhtus küll 95 aastat tagasi, aga ega ikka ei ole midagi uut siin päikese all ning taolisi „väimees-poegi“ on küllalt ka tänapäeval.