Auto tappis neli meest ja rong lõikas kaks neiut tükkideks
95 aastat tagasi vapustasid Viljandimaad ja Virumaad kaks ränka liiklusõnnetust, kus kaotas elu kokku kuus inimest.
Rängem kahest õnnetusest juhtus 1930. aasta 14. oktoobril. Ajaleht Pärnumaa Teataja kirjutas 16. oktoobril 1930: „A Le Coq`i Viljandi õllelao veoauto oli teisipäeval sõitnud Viljandist välja Võhma, kuhu toimetas õlut. Tühjade õllekastidega laaditult sõideti õhtupoolikul Viljandi poole tagasi. Kuid õllekastid polnud veoauto ainuke koorem. Autol sõitsid ka kuus inimest.
Tuliuut veoautot nr. V-168 juhtis õllelaopidaja Ungern-Sternbergi abikaasa Else Ungern-Sternberg. Tema kõrval auto juhiputkas istus keegi Roman Vokovnev, kuna ta taga õllekastidel olid võtnud aset autojuht Frits Hofer, Viljandi kaupmees Jaan Luts, töömees Hans Pool ja aktsiisiametnik Aleksander Suigussaar, kes oli Võhmas viibinud rukkeid vastu võtmas ning kasutas juhust, et veoautol saada õhtuks tagasi Viljandisse.
Sõit läks alul kõigiti korralikult. Else Ungern-Sternberg, kellel 2-järgu autojuhi luba olemas, sai rooliga hästi hakkama. Kuid Olustvere ja Võhma jaamade vaheliselt raudteeliinilt ülesõidul Navaste ülesõidukohal juhtus ootamatult saatuslik õnnetus.
Maantee teeb seal mitu käänakut ning läheb allamäge viadukt-silla peale, mis ligi seitsme meetri kõrguselt viib üle raudteeliini. Siin seniste andmete järele, arvatavasti teekäänaku ja porise ning libeda tee tõttu, kaotas tüüriratta taga asuv naine valitsemisvõime auto üle ning raske masin tormas hooga vastu silla kaitsepuid. Need muidugi murdusid pilbastena ning auto langes küljeli sillalt alla. Õhus tegi ta poolringi ning kukkus siis kummuli raudteeliinile, mattes oma alla sõitjad.
Esimesena jõudis õnnetuspaigale kohalik konstaabel, kes ei viivitanud väljakutsumast jaoskonna-arsti, kes autoga jõudis kohale. Vahepeal tõmmati purustatud juhiputka rusude vahelt välja proua Ungern-Steruberg, kes oli saanud raskeid vigastusi. Tal oli murdunud vasak käeluu küünarnuki kohalt ning peas olid rasked haavnd.
Neli reisijatest, Suigussaar, Hofer, Luts ja Vokovnev olid auto langemisel saauud silmapilkselt surma, kuna kuues reisija — Hans Pool, — nagu imekombel oli pääsenud ainult kergema põrutusega selle tõttu, et ta langevast autost veel viimasel hetkel suutis hüpata eemale.
Peale esimest arstiabi andmist kohapeal toimetati pr. Ungern-Sternberg Viljandi haiglasse, õnnetuse ohvrite laibad aga saadeti lahkamiskambri. Kohale sõitsid kriminaalpolitsei ametnikud ja kohtu-uurija. Õnnetuskohalt astuti kohe ka ühendusse Olustvere jaamaga, kustpoolt oli karta rongi tulekut.
Veel õigel ajal saadi sel moel hoiatada kiirkaubarongi nr. 329, mis tee kinnioleku tõttu pidi Olustvere jaamas ära ootama autorusude teelt kõrvaldamist, hilinedes selle tõttu ligi kahe tunni võrra. Olustverest sõitis õnnetuskohale vedur, mille abil võrdlemisi terveks jäänud auto tõmmati raudteetammi vahelt välja. Surmasaanud on kõik Viljandi elanikud.“
Kadrina “kunn” kaotas kaks õde
Teine ülitraagiline õnnetus, kus raudteel rongil oli märksa suurem roll, juhtus kaks päeva varem Virumaal.
Kadrinas teadsid kõik Jüri Balderit, kes oli aleviku suurim kaupmees. Balderile kuulus kaubamaja raudteejaama kõrval ja uhke kauplus aleviku keskuses. Jüri Balder oli pärit suurest perest ning tal oli kaheksa õde-venda.
Hetkel kuum
12. oktoobri hommikul sõitsid tema nooremad õed Linda ja Pauline, kes olid pere noorimad lapsed, Põima külast kodusest Puusepa talust Kadrinasse vennale külla. 29-aastane Linda oli Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna tudeng, kaks aastat noorem Pauline aga kooliõpetaja.
Poole nelja ajal pärastlõunal hakkasid õed koju sõitma. Vankriservale võeti ka Puusepa talu sulane Villem Reiner. “Sõideti umbes kilomeeter maad, kuni jõuti 194 kilom. ülesõidukohani,” kirjutas 1930. aasta 14. oktoobri Virumaa Teataja.
Nähes lähenemas Tapa poolt tulevat “piimarongi” (ametlikult kiirkaubarong number 200), hüppas Reiner vankrilt maha, et veidi peruks muutunud hobust rahustada. Paraku hakkas hobune rongi lähenemisel veelgi rohkem kartma ning sulane sidus looma ohjadega tee kõrvel olnud metallist lasila külge.
Hobune tõmbas aga ohjad puruks ning tormas koos vankril istunud naistega veduri ette. Hobune, kellel veduri rattad parema esijala maha lõikasid, jäi ülesõidukohale lebama, vanker jäi aga rongi ette rööbastele ning lohises rongi ees umbes poole kilomeetri kaugusele. Alles siis jäi rong lõpuks seisma.
Naised leiti umbes 40 meetri kaugusel ülesõidukohast. “Linda Balderil on rongi rattad lõiganud ära vasaku jala poolest säärest saadik, peale selle on keha tugevasti muljutud, küljeluud murdunud ja selgroog taha väänatud. Pauline Balderil on pea kehast eraldunud, vasak käsi õlaluust mahalõigatud ning selgroog ja samuti küljeluud murdunud,” vahendas ajaleht.
18. oktoobri Virumaa Teatajas ilmus noorte naiste sõbranna E. Gutmanni sulest järelehüüe: “Õestepaari Linda ja Pauline Baldereid ei ole enam. Ei suudaks nagu uskuda, et puuduvad meie hulgast need kaunishinged, sest äsja nad askeldasid me hulgas rõõmsana, eluküllaseina. On raske kaotus kõigile, kes tundsid neid tahtetugevaid, teovõimsaid noori.
Ja kaotus neilegi, kes vast oleksid neid tundma saanud tulevikus, sest kuigi meil haritlasi palju, on maal neid vähe ja seda heledamaina paistavad välja need üksikud vast kogu valla peale.
Varises mulda hulk lootusi nende varalahkunutega. Üks, teotsedes pedagoogina, ühtlasi õppides ülikoolis, andis oma teadmisist parima ja hingest väärtuslikuma rahvale ja kavatses anda seda kõike veelgi.
Teine, lõpetanud Kehtna kodumajanduskooli, tahtis pühendada oma teadmised, samuti pedagoogina, kodukultuurile. Pea täis kauneid mõtteid, süda tulvil soojeist tundeist – nii rääkis ta tulevikust, sellest, kuis sisendada noorisse koduarmastust.
“Vaatan, mis laulu laulab saatus, vastan siis samasugusega.” – nii ütles hiljuti sõbratar, optimistlikult ja julgelt. Saatus laulis oma laulu, karmi ja julma ... Kohti otsisite, kohad leidsite, – ent mälestus jäädav teist sõprade südameis.”
Balderi hobuseraud
1885. aastal sündinud Jüri Balder tundis huvi äritegevuse vastu juba poisikesena. 14-aastasena hakkas ta koos oma sõbra, hilisema tärklisevabrikandi Johannes Rumbergiga külas kanamune kokku ostma ja Tapa turul väikese vaheltkasuga edasi müüma. Tapa jaama juures läksid kaubaks vähid. See tegevus innustas poisse äritegevusele.
Kadrinas rajas ta esmalt kaubamaja raudteejaama naabrusesse ning 1930. aastate algupoolel ka suure kaupluse aleviku keskele.
Tema aktiivset elulaadi ja äritegevust ilmestasid mitu seika, mis rahva mälestustes on säilinud tänapäevani. Üks selline räägib tema sepaoskustest.
Kord kõrtsis oli sõnasõda viinud kihlveoni, milles Jüri Balder lubanud näidata oma võimeid hobuseraua väljatagumisel kahe soojendusega. See oli kohalike seppade seas ennekuulmatu, sest ka väga kogenud sepad tegid seda tööd kolme soojendusega.
Mindud lähimasse sepikotta, kus kõigi imestus olnud suur, sest Jüri Balder saanud tõepoolest hobuseraua valmis kahe soojendusega.
See seik oli tema populaarsust tublisti kergitanud. Kuulus hobuseraud aga leidnud ülehõbetatuna koha Balderite köögiseinal, lisaks tõesõna “Kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma!”.
Küüditati erirongiga
1941. aasta 14. juunil küüditati Jüri Balder koos perega, pereisa saadeti Verhoturia vangilaagrisse. Tervise halvenemise tõttu olevat ta 26. detsembril 1941 määratud kergemale tööle. Ta kuulati üle kolm päeva enne surma, kohtuotsus langetati aga poolteist kuud pärast surma. Teda süüdistati kahe kaupluse ja kahe maja omanikuks ehk suurkaupmeheks olemises. Ühesõnaga – ta oli kapitalist. Jüri Balder suri 14. veebruaril 1942 Sverdlovski oblasti Sevurali laagris.
Jüri Balderi poja Eino tütar Jane on oma isa meenutuste kohaselt kirjutanud: “Kella nelja paiku tulid küüditajad Jüri Balderi korterisse ning ajasid nad üles. Nad teadsid vaid seda, et neid viiakse kodunt kaugele. Jüri ja Julie Balder panid ennast ruttu riidesse. Eino aga ei mõtelnudki tõusta, kuni tema voodi juurde tuli üks punaväelane koos püssiga. Ülesse tõustes sai Eino aru, et asi oli tegelikult naljast kaugel.
Neid olid tulnud vangistama 2 punaväelast relvadega ja teejuhina Kadrina raudteejaama rööpaseadja, kohalik kommunist Rotginger (väidetav hilisem eestistatud nimi Rohtlaan). Et neil oli küllaltki kiire nende äraviimisega, siis loomulikult ei saanud nad midagi suurt kokku panna, vaid piirdusid ema Julie poolt pandud toidupakkide tegemisega.
Jüri seevastu oli aga üpris nõutu ja mõtles, mida võtta või jätta, ei öeldud ju neile, kuhu neid viiakse. Eino võttis vaid väikese sumadani ehk kohvrikese, kuhu pani kirjapaberit, sulgi ja muud pudi-padi, mida leidis oma kirjutuslaua sahtlist. Riided aga, mis Eino selga pani, olid sellised, nagu oli kombeks linnas käies.
Vanaisa Jüri Balder võttis välja kolmveerandliitrise piiritusepudeli ja pakkus seda äraandjale – “suurevaevanägijale”, kust ei puudunud ka toostiütlemine.”
Ja veel: “See oli paljude inimeste jaoks isa arvates unustamatu hetk, kui Balderid astusid väärikalt, pea püsti, jaamahoonest välja eesseisvale rongile, kahe püssimehe vahel.
Ei ühtegi sõna, kuna aeg oli selline, vaikides jälgiti nende ärasõitu, nii mõnigi paistis pisaraid valavat. Kell oli 7.35, kui rong sõitis nendega minema.
Ühesõnaga – nende lahkumine Kadrinast toimus väärikana, ega muidu poleks määratud nende transportimiseks erirongi.
Nagu teame, teiste inimeste jaoks, kes küüditati, oli määratud kohaletoimetamine Rakveresse veoautoga. Nähtavasti tuli hinnata olukorda, kus peeti esmatähtsaks just nende äraviimist. Isa (kui noorema perepoja) arvates oli nende pere üks tähtsamaid ja populaarsemaid sellele väikesele alevile, sest mille muuga on seletatav tõsiasi, et nende väljaviimiseks tehti eelmistel päevadel küllaltki suuri ettevalmistusi, kasvõi erirongi saatmine.
Eks räägi “tähtsuse omistamisest” seegi fakt, et esimesena olevat hakatud andmeid koguma just Balderite kohta ja seda ligi pool aastat enne küüditamist.”
Balderite perest on aga laialdaselt tuntuim 1891. aastal sündinud August Balder, kes sõjaväelasena kerkis Kaitseliidu peastaabi ülemaks ja 1. diviisi staabiülemaks.
Jüri ja Augusti õde Anna abiellus 1926. aastal Liborius Paaliga, nende lastest on tuntud tehnikateadlane professor Leopold Paal, kes oli aastaid TPI sanitaartehnika kateedri juhataja. Leopold Paal oli veekogude vee kvaliteedi reguleerumise ja prognoosimise uurimissuuna teaduslik juhendaja ja jõgede vee kvaliteedi prognoosi arvutusaluste loojaid.
Viimased lood
Sõda
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele