Valdu Lillakal jäi olümpial jooksmata

Valdu, õigemini küll Gustav-Valentin Lillakas sündis 7. märtsil 1922 Haljala lähedal Võle külas Sepa-Juhani talus, sportimist alustas skaudipoisina, jätkas Kaitseliidus, ÜENÜ Rakvere osakonnas ja Rakvere Kalevis. 1939. aastal muutis ta oma eesnime ametlikult Valduks.

Kodumaistel võistlustel jäid tema parimateks saavutusteks Eesti meistritiitel 1941. aastal 3 km krossijooksus ning teised kohad 800 m jooksus 1942 ning 1500 m jooksus 1943.

Saksa sõjaväes ning Soome Jätkusõjas võidelnud mees põgenes punavõimude eest Saksamaale, kus viibis Meerbecki põgenikelaagris. Lillakas osales Meerbecki Eestlaste Spordiklubi asutamises ja juhtimises ning ta määrati Inglise okupatsioonitsooni Hannover/Braunshweigi piirkonna spordijuhiks.

Kuna inglased ei pidanud meetermõõdustikust lugu, jäid rekorditetabelisse kirja panemata tippajad 5000 ja 10 000 m jooksus. Too kuue miili võit tuli ajaga 30.15,0, mis oleks 10 km ajaks andnud 30.15-30.20, kolme miili jooksus alistas Lillakas ajaga 14.14,8 Briti rekordi. 5000 m ajaks oleks tulnud ilmselt 14.43-14.45. 1949. aastal kuulus Lillakas oma aegadega ka maailma edetabeli esikümnesse.

Inglismaale Lillakas kauaks aga pidama ei jäänud ning siirdus 1950 Kanadasse, kus ta asutas Montreali Eesti Spordiklubi, mida juhtis kaheksa aastat.

Kuigi ta tuli mitmel alal Kanada meistriks ning ületas ridamisi Kanada rekordeid, jäid ka Helsingi olümpiamängud tema jaoks vaid unistuseks, sest kodakondsust ei olnud.

Lillakas oli 1952. aastal Kanada tugevaim pikamaajooksja, kuid samal sügisel riputas ta naelikud varna. Tulemuste tase oli Kanadas võrreldes Inglismaal joostud aegadega langenud, kuid peamiseks loobumise põhjuseks oli ilmselt siiski motivatsiooni puudumine, kuna võimalusi pääseda suurvõistlustele Lillakasel ei olnud.

Ise on ta loobumise kohta rääkinud nii: “Loobusin 1952. a. sügisel. Olin siis 30 aastat vana ja küllalt sportinud. Peale selle elasime sisse uues riigis. Tuli õppida ja teha tööd, praktiliselt nii ööd kui päevad.”

Kanada eestlaste vanim kergejõustikurekord pärineb aastast 1952 ning kuulub Valdu Lillakasele. Selleks on 5000 m jooksu tulemus 15.14,3.

Juba koolipõlvest alates oli Valdu Lillakas usin kirjamees ning võttis edukalt osa kirjastusühisuse Loodus kirjandivõistlusest. Küllalt sageli või Lillakase kaastöid leida Rahvalehe või “Virumaa Teataja” veergudelt.

Ajakirjanduspisik jäi Lillakasele verre ka paguluses. 1946-1947 andis ta Saksamaal välja ajalehte Sport, hiljem tegi aga kaastööd mitmetele pagulaslehtedele, jõudes olla ka ajalehe Võitleja tegevtoimetaja ning ajalehe Vaba Eestlane toimetuse liige.

Ühiskondlikku tööd tegi Lillakas Kanada eesti organisatsioonides väga palju, muu hulgas oli ta näiteks Kanada Eestlaste Ajaloo Komisjoni esimees ja koguteose “Eestlased Kanadas” teise osa üks toimetajatest.

Valdu Lillakas töötas pikki aastaid Kanada telekommunikatsioonihiiglases Northern Telecom ametnikuna, töödejuhatajana ja revidendina.

2002. aastal ilmus Hannes Oja ja Valdu Lillaka koostatud põhjalik raamat „Soomepoisid Kanadas: poolsada aastat soomepoiste tegevust sõnas ja pildis“.

Valdu Lillakas suri Torontos 20. novembril 2009. aastal.