Artiklisari Eestimaa linnused: Asva, üks Saaremaa vanemaid kindlusi

Aus vastus on, et ega me täpselt ei teagi.

Uus raamat „Eesti linnused ja nende aeg“ viib avastusretkele mööda Eestimaad, tutvustades märgilisi linnuseid, millest igaüks esindab oma ajastu võimu, kaitse, kultuuri ja eluviisi ainulaadset põimumist.

See raamat räägib eri ajastute eri tüüpi linnustest: pronksiaegne Asva ja Iru, muinasaegsed Varbola, Soontagana, Rõuge, Keava, Tarakalda ja Lõhavere, samuti juba hilisemad keskaegsed kivilinnused, nagu Rakvere, Pöide, Viljandi ja Otepää. Need kindlustused ei olnud üksnes sõjalised tugipunktid, vaid keskused, kus ristusid võim ja religioon, kohtumõistmine ja kultus, kauplemine ja käsitöö, pered ja pärand.

Alustame oma reisi Otepäält, kuid sama hästi võinuks alguspunktiks olla hoopis Rakvere või Irboska või Asva. Põikame korraks meie pealinna lähedale Iru linnusesse ja sõidame üle mere Saaremaale. Vaatleme põnevaid keskusi, millest iga linnus on just kui eraldiseisev maailm, mille kaudu saab jälgida võimusuhete muutusi, kaitse­arhitektuuri arengut, kultuurilisi mõjutusi ja kohalike kogukondade vastupanuvõimet.

Rohked fotod ja illustratsioonid aitavad ellu äratada sündmusi Varbola ja Soontagana muldvallide, Rakvere ja Viljandi kivimüüride ning paljude teiste kantside sees ja ümber. Iga peatükk avab killu Eesti ajaloost, koondades käsitletava linnuse kohta kõige värskemad teadmised. Raamat on ühtaegu nii haarav lugemisrännak, ajalooline käsitlus kui ka kutse tulla avastama Eesti linnuseid ja linnamägesid.

Saaremaa kõrgemad osad kerkisid Balti jääpaisjärve veest välja umbes 9600. aastal eKr. Esimesed teadaolevad jäljed inimasustusest on tulnud välja Võhma ja Pahapilli küla maadel. Sealsed leiud annavad meile teada, et inimesed saabusid Saaremaale alles mesoliitikumi ehk keskmise kiviaja lõpus ehk ajavahemikul 6000–4900 eKr. Tegemist oli arvatavasti hülgeküttidega, kes peatusid ajutiselt tolleaegsel mere­rannal, kuhu veidi hiljem pandi kevadtalve ajaks püsti hooajalisi laagreid.

On väga tõenäoline, et toonase Saaremaa arhipelaagi kõige suuremale saarele kujunes Lääne-Eesti rannikult saabu­nutest püsiasustus juba keskmise kiviaja lõpus. Merel liikumiseks kasutati nahkpaate. Samast ajajärgust pärinevate Hiiumaa ja Ruhnu asulapaikade sarnasus Saaremaa omadega viitab, et Saaremaal elanud inimesed kasutasid ümbruskonna saari ja laide oma jahi­paikadena. Aastail 4900–4000 eKr ehk varaneoliitikumis moodustas Saaremaa üheskoos Hiiumaa ja Ruhnuga Narva kultuuri erilaadse alarühma, mille põhjus oli teatav isoleeritus. Ainuke Saaremaalt leitud selleaegne asulakoht paiknes Kõnnus, mis toona oli suurema saare ranniku lähedal paiknenud väiksem saar. Sealt pärinevad Saaremaa esime­sed savinõude leiud. Tööriistade valmistamiseks on kasutatud kohalikke kivimeid.

Leitud loomaluud kuuluvad peamiselt hüljestele, vähemal määral on ka põdra-, nugise-, rebase-, kopra- ja koeraluid. Kaladest on püütud haugi, särge ja ahvenat.

Ajavahemikul 4000–1800 eKr ehk kesk­neoliitikumis jõudis saarele kamm­keraamika kultuuri mõju. Senine üsna isoleeritud lokaalne kultuur muutus Läänemere idaosas domineerinud kultuuri osaks. Selleks ajaks olid saare ranna­alad juba päris tiheda asustusega. Me ei tea, kas see muutus toimus ainult kontaktide mõjul või saabusid saarele ka uued elanikud. Nagu nimetuski ütleb, oli uue kultuuri põhitunnus kammi­laadse templiga tehtud ornamentika savinõudel. Samas iseloomustavad Saaremaa kultuuri alates umbes 3500. aastast eKr teatavad erijooned, kammkeraamika üldised traditsioonid sulasid kokku varasema Narva kultuuri Saaremaa eripäradega.

Sellest ajast on teada ka matmispaiku. Hauapanusteks olid tavaliselt merevaik, tööriistad, ehted ja ka ooker. Kuna haudu on teada vähe, võisid sellise matuse saada üksnes väljavalitud, kellelt võidi surma järel loota kaitset ja soosingut.

Kammkeraamika kultuuri ajajärk oli püügimajanduse kõrgajaks. Peale hallhülge ja viigri tulid kütitavate mere­imetajate hulka grööni hüljes ja pringel. Peamiseks püügikalaks muutus avamere kala tursk, mis lubab oletada, et kala püüti üha kaugemal rannikust ning täiustusid merel navigeerimiseks vajalikud oskused.

Metsloomadest kütiti peamiselt metssigu, lisaks valgejänest, kobrast, rebast, metsnugist, põtra, tarvast jt, lindudest laululuiki, merikajakaid, jääkosklaid, merikotkaid. Sellest ajajärgust pärinevad ka esimesed märgid maaviljelusest. Just keskneoliitikumi on dateeritud Vedruka soost leitud kaera õietolm. Teadmised põllumajandamisest saabusid ilmselt Kesk-Euroopa põhjaosast või ka Lõuna-Skandinaaviast.

Alates aastaist 3200–3000 eKr ilmus hilise kammkeraamika kõrvale nöör­keraamika kultuur, mis ei tõrjunud esimest siiski täielikult välja. Peale nöör­ornamendiga savinõude on sellele kultuurile iseloomulikud ka venekujulised kivikirved (siit ka minevikus kasutatud nimetus „venekirveste kultuur“).

Enamasti seostatakse seda kultuuri, mis hõlmas peagi suure osa Euroopast, indoeurooplaste rohkearvulise füüsilise rändega. Tõsi, kohati võis toimuda ka ainult kultuuri ränne, mille puhul liikusid üksnes tavad ja arusaamad ning ka esemete valmistamise meetodid.

Saaremaalt on leitud suhteliselt palju nöörkeraamika kultuuri asulakohti, matmispaiku ja juhuleide, mis ei viita otseselt füüsilise sisserännu võimalikkusele. Samas muutusid inimeste asustusviis ja majandustegevus. Sestpeale paiknesid asulakohad mitte enam rannal, vaid juba sisemaal. On tõe­näoline, et sellal tekkis ka üksikpereline asustusviis. Kasvas maaviljeluse osakaal, mille puhul tegeldi alepõllundusega ning hakati kasvatama koduloomi. Toidulaua järgi domineeris koduloomade pidamise üle siiski veel selgelt küttimine. Sellest ajast pärineb ka esimene kindlam tõend Saaremaa asukate kontaktidest Skandinaaviaga, nimelt on Koki külast leitud Rootsi päritolu tulekivist pistoda.

Varane pronksiaeg aastail 1800–1000 eKr ei teinud Saaremaa elanike puhul suuri korrektiive, vaid jätkus neoliitikumis kinnistunud eluviis. Pronksesemed olid üliharuldased ja pigem oli nende kasutamine sotsiaalse staatuse sümbol või siis kasutati neid rituaalriistadena. Kõik vajalik valmistati ikka kivist, puidust ja luust.

Sellel ajal oli asustatud põhiliselt Kesk- ja Lääne-Saaremaa, asulakohad olid endistviisi sisemaal, kõrgematel küngastel ja siseveekogude kallastel. Matmistavasid sellest ajast teada ei ole, võimalik, et surnutega käituti viisil, mis jälgi ei jäta.

Ajavahemikust 1000–500 eKr, mil meie aladele jõudsid läänemeresoomlased ning tekkisid ja funktsioneerisid Asva ja ka Ridala kindlustatud asulad, me tavalisi avaasulaid Saaremaalt ei leia. Selle ühe põhjusena on nimetatud kergetel paepealsetel muldadel toimunud ekstensiivset põllumajandust, mis kurnas maa kiiresti välja. See tingis aina uute põllumaade kasutuselevõtu ning koos sellega ka majapidamise asukoha nihutamise, mistõttu jäi selliste asulate kultuurikiht õhukeseks ja on raskesti tuvastatav.

Nooremal pronksiajal sai alguse surnute kivikalmetesse matmise traditsioon, mis kestis kuni ristiusu üldise vastuvõtmiseni 13. sajandil. Igat kivikalmet peetakse ühe perekonna matusepaigaks. Arvatavasti mattis oma surnud sel viisil peamiselt ikkagi ainult ühiskonna eliit ja enamik inimesi maeti mingil meile mitte teadaoleval viisil.

Kalmed tekkisid silmatorkavatesse kohtadesse, manifesteerides maetute staatust. Esimene, nooremal pronksi­ajal kasutuses olnud kivikalme vorm oli kivikirstkalme. Seejuures toimis kahekordsete matuste süsteem: kõigepealt maeti surnu kuhugi mujale või eemaldati liha luudelt muul moel, seejärel luud purustati, mõnikord ka põletati, ning maeti ümber kivikalmetesse. Seejuures viidi lõplikku kalmesse üksnes osa luudest.

Erandina on Sõrvest leitud ka põletatud matustega laevkalmed, mille paralleelid on teada Ojamaalt, Kuramaalt ja Edela-Soomest. Hauapanused sel aja­järgul puudusid või koosnesid vaid savinõust, mis ilmselt sisaldas toitu ja jooki.

Idakaubandus tõi Ojamaale märkimis­väärse jõukuse, sest saarelt on leitud hämmastavalt palju araabia dirhamitest koosnevaid aardeid: üle 350. Aastail 770–1050 pKr on saarel maa­põue jõudnud umbes pool miljonit araabia münti, mis tähendab, et neid hõbemünte on sealt leitud rohkem kui ühestki teisest Lääne-Euroopa paigast. Dirhamite kogu­arv on enam-vähem sama suur kui terves moslemimaailmas välja kaevatud müntide arv.

Ojamaa vanima asustuse jäljed leiab Ajvide asulast (Ajvideboplatsen), mis asub Ojamaa läänerannikul Ekstas. Muinas­asula laiub 200 000 ruutmeetri suurusel alal ning paik oli asustatud hilismesoliitikumist kuni pronksiaja kesk­paigani.

Inimtegevus oli intensiivseim aja­vahemikul 3100–2700 eKr ehk keskneoliitikumis, mil asulas toimetasid kamm­keraamika kultuuri küttidest-­korilastest esindajad. Umbes 2900. aastal eKr hakkas aga asulat üha enam ohustama merevee kõrge tase, kuni tõenäoliselt kiviaja lõpuks paik hüljati.

Ojamaa keskneoliitikumist pärit kolme hülgeküti 5000aastaste skeleti­jäänuste DNA-uuring näitas, et nad on lähedased tänapäeva soomlastele, kuid mandrilt Västergötlandist leitud nöörkeraamika kultuuri esindaja DNA on väga sarnane tänapäeva Vahemere maade elanike omaga. See tähendab, et nagu meie alade­le, nii jõudsid umbes 4. aasta­tuhandel eKr ehk hilisneoliitikumis ka Ojamaale põhiliselt põllupidamise ja karja­kasvatusega tegelnud nöör­keraamika kultuuri esindajad. Viimaks assimileerusid varasemad olijad uute tulijatega. Kuidas aga moodustus muinas­götalaste populatsioon, on tänini eri teooriate pärusmaa.

Kui kaugeneda korraks teadusest, siis näiteks „Gutasaga“ sisaldab legende sellest, kuidas saare asustasid müütiline Þieluar ja ta järeltulijad. Saaga põhjal pidi kolmandik elanikkonnast emigreeruma ning asuma elama Lõuna-Euroopasse. Küllap on see lugu seotud rännanud gooti­de­ga, kelle järgi on nimetatud nii götalased (vananorra keeles Gotar, põhja­germaanlastel Gutar) kui ka Gotlandi ehk Ojamaa saar.

Kristluse saabudes andsid götalased eesotsas Awair Strabainiga end Rootsi kuninga alla ning legendi järgi põhines see alistumine vastastikusel kokku­leppel. Samuti märgitakse saagas ära Rootsi kuninga ja piiskopi kohustused ning õigused seoses Ojamaaga. Mõne ajaloolase arvates püütakse saagas rõhutada pigem Ojamaa teatavat ise­seisvust. See on pseudo­ajalooline üllitis, mis võib olla mõjutusi saanud 9. sajandi lõpu allikaist.

Visby tõus Ojamaa ja saare olulisim linn Visby on hiljemalt 1000. aastast pKr peaaegu sünonüümid. Kuigi Visby varaseim ajalugu on pisut segane, on arheoloogia tuvastanud, et piirkond oli asustatud juba kiviajal, ju oli see seotud juurdepääsuga mageveele ja loodusliku sadamaga. Vanimad leiud tänapäeva Visby linnast on dateeritud eelviikingi- ja viikingiaega ehk 7.–9. sajandisse pKr.

Umbes 900. aastal eKr oli Visby juba kaubakeskus, mis oli omandamas rahvus­vahelist tähtsust. Teatav tagasiminek ja seisak kaubanduses tekkis umbes 1020. aastate paiku, mil lõppes tulus kaubandus kalifaadiga ning ka Loode-Venemaal ja Eesti aladel toimusid 11. sajandi keskpaigas sotsiaalsed ja poliitilised muutused.

Pärast Lübecki asutamist 1143. aastal hakkasid Saksa kaupmehed oma huvisfääri laiendama Läänemerele ja asusid elama Visbysse. Just siis muutus Visby regiooni ainukeseks kauplemiskeskuseks, millel oli eesõigus kaubelda Saksamaa linnadega, ning seega sai linnast Hansa Liidu peamine keskus piirkonnas.

13. sajandil muutus Visby hooajalisest kauplemispaigast võimsaks suurlinnaks, mida ümbritses tugev kaitsemüür ja mis lahutati üha enam oma maapiirkonnist. Müür seadis Ojamaa kaupmeestele uued piirangud, mis tekitasid pingeid ning mis päädis 1288. aastal kodu­sõjaga. Saksa, Vene ja Taani kaupmehed ehitasid sadamas paralleelsetes ridades kiviladusid ning kogukond laienes gildi­majade, kirikute ja elamutega.

1350. aasta paiku hakkas Visby katku tõttu oma juhtpositsiooni Hansa Liidus kaotama ning seda kiirendas omakorda 1361. aastal Taani armee sissetung kuningas Valdemar Atterdagi juhtimisel. Linna juures peetud lahingus hukkus 1800 ojamaalast. Valdemar lõhkus pärast võitu osa müürist maha.