Metsavendadele oli tähtis nii see, et nende maa-alune punker poleks vaenlasele nähtav, kui ka see, et punkri avastamise puhul oleks võimalik seda kaitsta. Lahendus leiti kindluspunkri tüüpi rajatistes.
Metsavennad 1953. aastal relvi puhastamas. Kindluspunkrite kaitsmine ülekaaluka vastase vastu oli metsavendadele hädalahendus, mida püüti vältida.
Foto: Rahvusarhiiv
Maa-aluste punkrite suur ja põhiline puudus oli see, et kui vastane need avastas, ei olnud neid võimalik hästi kaitsta. Suurematel ja aktiivsematel metsavendade salkadel tekkis oluline dilemma: kas punker peab olema täielikult maskeeritud varjupaik või hoopis kindlustatud tugipunkt? Mitmel pool kombineeriti punkrit ehitades mõlemad omadused ja tulemuseks oli rajatis, mida võib nimetada kindluspunkriks.
Vahetult Teisele maailmasõjale järgnenud aastail elas osa metsavendi taludes, mitte metsas. Talusse varjumine eeldas leidliku peidiku ehitamist, et mitte torgata silma võõrastele ja jääda tabamatuks haarangu korral.
Kui mitukümmend aastat pärast teist maailmasõda vihmametsadest kätte saadud Jaapani sõdurid ei teadnud, et sõda on lõppenud, siis viimased Eesti metsavennad teadsid seda hästi. Nad olid lihtsalt otsustanud surra nii, nagu olid elanud – vabana. Ka Eesti viimane metsavend August Sabbe jäi lõpuni vabaks.
Kas oled valmis rännakuks läbi aja? Viasat History viib sind otse ajaloo keskmesse – pöördeliste sündmuste, erakordsete inimeste ja seni rääkimata lugude juurde. See on kanal, kus minevik ärkab ellu läbi ekspertide, avastuste ja haarava jutustuse. Viasat History on saadaval enamikes Eesti teleoperaatorite pakettides.