“Ettevõtlikud” pätid on tegutsenud juba aastakümneid
Aprillis peeti ikka jürilaatasid ning laatadel liikus teadagi igasuguseid kahtlasi kujusid. 95 aastat tagasi toimunud Tapa laadal said pügada koguni mitu liialt usaldavat hobusemüüjat.
1931. aasta 21. aprilli Virumaa Teataja kirjutas ühest Undla valla mehest, kellele Tapa laadal kuidagi hobuse eest küsitud hinda ei tahetud maksta. Mees oli omajagu lõbusas “laadatujus” ja seda märkas üks mustlane, kes pakkus end kümnekroonise teenustasu eest hobust soovitud hinna eest maha müüma. Hobusemüüja oli kaubaga nõus ja mustlane asus kohe hobust müütama, kuid ka talle ei pakutud küsitud hinda.
Ühtäkki märkasid mehed, kuidas kolm mustlast ühele eestlasele vana setukat müüvad, kusjuures too eestlane pakkus mustlaste hobusekronu eest märksa kõrgemat hinda, kui Undla valla mees oma kena looma eest küsis. Mustlaste hobusekaup jäi aga siiski katki. Undla mehe hobusemüüja pakkus seepeale välja, et too prooviks oma hobuse mustlaste hobuse vastu vahetada, kui selle eest juba nii palju raha pakutakse. Mees võttiski vedu.
Mustlased nõudsid küll esiti veel peale maksmist, kuid jäid pika kauplemise peale siiski vahetuskaubaga nõusse. Ka hobusepassid vahetati ära, et asi ikka ametlik oleks. Seejärel asus Undla mees oma uut hobust müütama. Tema “abimeheks” olnud mustlane läks aga toda meest otsima, kellel mustlastega kaup katki jäi. Loomulikult ei näinud Undla mees teda enam kunagi.
Kui uue hobuse eest veel vähem pakuti kui endise eest, taipas viinauimast selginema hakanud mees, et oli haledalt petta saanud ja oma hea hobuse kergekäeliselt viletsa setuka vastu vahetanud. Ka ametivõimud ei saanud õnnetukest aidata, sest vahetuskaup oli igati seaduslik.
Lehtse mees sai tasuks võltsitud veksli
23. aprilli Virumaa Teatajas on lugu järgmisest Tapa laada hobusemüüjast, kes samuti haledalt petta sai. Lehtse valla mees Nikolai Aguraiuja sai kaubale, et tema hobuse ostab 170 krooni eest üks viisaka välimusega härrasmees. Raha asemel pakkus ostja vekslit, öeldes, et on ostnud juba mitu hobust ja sularaha otsa saanud. Kui müüja kahtles, rääkis ostja, et talle kuulub suur talukoht, tellisevabrik ja üldse on ta rikas mees.
Kui kauplejate juurde astus võõras, kes julgustas müüjat, öeldes, et tunneb ostjat ja teab teda jõuka mehena, Aguraiuja kõhklused kadusid ning ta võttis veksli vastu ja hobusepass vormistati ümber. Hiljem hakkas aga Aguraiuja kahtlema. Et vekslil ei olnud märgitud veksliandja elukohta, läks Aguraiuja politseisse uurima, kes talle veksli andis.
Vekslile oli alla kirjutanud Herman Saagim. “Politseile oli see nimi juba tuttav ja mehele tehti nüüd teatavaks, et tema langenud petise ohvriks, sest Saagim on isik, kes petmiste ja kelmuste eest korduvalt karistatud. Ei ole tal telliskivitehast ega talukohti,” kirjutas ajaleht. Saagim saadi laadaplatsilt kätte ja võeti vahi alla. Hobuse oli ta aga juba maha müünud ning Aguraiuja jäi Virumaa Teataja teatel ilma nii rahast kui ka hobusest.
Habemeajamisvaht kooris naha
Natuke teistsugusest petukaubast ka. Nimelt oli mõned kuud varem ajakirjanduses olnud juttu sellest, et Ameerikas on kasutusele võetud uudne habemeajamispulber, “mille hea omadus seisvat selles, et habeme mahapügamisel pole sugugi tarvis vastavat nuga, vaid pulbrist valmistatud vaht määritakse nagu harilikult seebivaht näole ning paari minuti pärast pole muud vaja, kui võtta puupulk ja lükata vaht maha ning sellega tuleb ühes ka habe”.
“Spetsialistid” haarasid uudisest kinni ja hakkasid taolist imepulbrit ka Eestis valmistama ning seda ukselt uksele käies müüma. 1931. aasta aprillis olevat imepulbri müüjaid eriti palju olnud liikvel Alutaguse kandis – ju seal siis kergeusklikku rahvast rohkem oli. Kodumaise pulbriga oli suurimaks probleemiks aga see, et koos vahuga kippus maha tulema näonahk.
Hetkel kuum
“Meie meistrite vahupulber, lõhna järele otsustades, kipub vägisi ainult seebist ja harilikust linaseriide pleekimise ainest, see on kloorist, koosnema. Igatahes võtab ta habeme küll “ilusasti” maha ning sageli isegi nii “ilusasti”, et tükati enam kunagi habet ei kasva,” kirjutas 21. aprilli Virumaa Teataja.
Lumi ei kippunud veel kaduma
Kevad oli 95 aastat tagasi visa saabuma ning 20. aprilli paiku olid teeolud kohati veel päris talvised ning maalt sõideti linna ikka veel regede, mitte aga vankritega. Ajaleht Virulane kirjutas 21. aprillil: „Linnas on lumi uulitsailt peaaegu sulanud. Saaniteed pole enam kusagil. Vaatamata sellele, tullakse aga sageli maalt veel raskete koormatega linna. Samuti ei hoolita linnaski, vaid pannakse hobustele rasked koormad peale, mille vedamine paljastel uulitsakividel nõuab liigset pingutust ja käib hobusele sageli üle jõu.
Oleks juba aeg teada praegu valitsevaid teeolusid koormaveo alal ja sellepärast peaks möödapääsemata vedude juures pandama peale kergemad koormad. Sest praegu võib sageli näha hobust pingutamas temale üle jõu käiva koorma juures, kusjuures ainsaks „avitajaks“ on kibedasti vinguv peremehe piits. Kuid hobune saab asjata peksta, sest koorem edasi ei nihku. Ärge piinake oma hobuseid, vaid pange peale kergemad koormad!“
Väga hilisest kevadest annab märku ka 23. aprillil 1931 Virulases ilmunud uudis, kus kirjutati sellest, kuidas 19. aprillil hakkasid Jõgevamaal Jõune külas kirikust naasvad pulmalised Pedja jõe lääl võidu kihutama. „Olles kõige tulisemas hoos, märgati hobuste ees järsku laia veevälja,“ kirjutas ajaleht. Loomulikult põrutasid võiduajamises osalenud kolm rakendit jõkke, kuid sedapuhku piirdus asi õnneks vaid karastava suplusega.
Samas lehes oli juttu sellestki, et põllud olid veel kohati paksu lumekihi all, aga juba oli nähtud ka esimesi (toone)kurgesid, kes lõunamaalt kohale on lennanud.
Viimased lood
Sõda
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele