Kuninga veidraimad teenrid: peksupoiss ja tagumikupühkija

Keskajal võisid kojanarrid olla nii mehed kui ka naised. Kirevalt rõivastatud meelelahutaja mängis õukonnas erilist rolli, sest ainult narr võis endale lubada valitseja siseringi aadlike üle naljatlemist ja nalja viskamist isegi kuninga üle, kaotamata seejuures elu. Tema Majesteedi arvel naljaheitmine oli peaaegu kohustus. Inglismaa kuninganna Elizabeth I sõitles kord oma koja­narriga, et too tema üle piisavalt nalja ei tee.

Tema Majesteet kaitses narri, keda muu hulgas kasutati kõige selle väljendamiseks, mille otse välja ütlemist kuningas või kuninganna endale lubada ei saanud.

Kojanarriks oli lihtsam saada puudega ­inimestel ja liliputtidel, eriti kui nad olid ka andekad, nii et suutsid poliitilistesse diskussioonidesse sekkuda. Teised õukonnaliikmed tavaliselt vihkasid narri, kuna too tegi neist naerualused. Näiteks ähvardas ­Buckinghami hertsog 1623. aastal kojanarr Archibald Armstrongi surnuks peksta, mille peale too aga vastas: „Hertsogeid on ­sageli poodud jultumuse, kuid ei iial ühtki narri rääkimise eest.“