Talv oli viikingitele pikk ja igav aastaaeg. Ainsaks rõõmusündmuseks olid jõulud – viikingite ühed tähtsaimad pühad. Nad pritsisid üksteist verega, jõid kanget õlut ja sõid kilode viisi sealiha.
Talv oli viikingite jaoks karm ja igav aastaaeg. Kui kogu maa oli kaetud lumega, otsisid nad varju oma pimedatest majadest ja mähkisid ennast sooja hoidmiseks karusnahast tekkidesse. Viikingite pikkmajades oli pragudest sissepuhuva tuule vastu vähe soojusallikaid.
Viikingid ei lootnud kaugetele rannikutele korraldatud röövretkedel ainult heale õnnele. Nende edu tagasid aastatepikkune harjutamine, hoolas planeerimine, psühholoogiliste sõjapidamisvõtete tundmine ning teravmeelsete sõjakavaluste leidlik rakendamine.
Valhallasse jõudsid vaid kõige tugevamad viikingid, kes olid surnud vapralt lahingus. Odini kojas ootas neid igavene õnn – seal võisid nad iga päev surmani võidelda, lõpututes kogustes sealiha süüa ning kitselt lüpstud mõduga janu kustutada.
Põhjamaal oli elu raske. Viikingiaja talus olenes kõik iseendast, alates toidust lõunalaual kuni rõivasteni seljas. Taluelanikel oli seega tegemist piisavalt. Tuli külvata vilja, koguda lambavilla ja tappa kariloomi. Pika talve elasid kõik üle ainult koostööd tehes.