Artiklisari Eesti muinaslinnustest: Lõhavere, pealik Lembitu kodu

Olustvere – Suure-Jaani maanteest enam-vähem kilomeetri kaugusel põhja suunas asub meie muinas­aja üks kõige tuntumaid sümboleid, Lõhavere muinas­linnus, mida teatakse ka kui Leole linnust.

Sellele lähim suurem asula on Suure-Jaani, mis jääb kohast umbes kolme kilomeetri kaugusele.

Linnus asub loode-kagusuunalise 200 meetri pikkuse seljandiku kagupoolses otsas, olles iseloomult neemiklinnus. Linnamägi ise ei ole aga looduslikult tekkinud, vaid selle on kokku kuhjanud inimesed. See enamasti kuni üheksa meetri kõrgune inimtekkeline küngas on 80 meetrit pikk ning kohati 45 meetrit lai. Loodeotsas on künkal praegu kõrgust 10 meetrit.

Põhjalik kirjalik ülevaade anti alles pärast uusi kaevamisi, mille korraldasid seesama Harri Moora ja arheoloog Evald Tõnisson aastail 1956–1962. Siis kaevati valli, uuriti linnuse õue ja kahte oletatavat väravakäiku. Kaevati ka kagu­poolsel nõlval linnusest väljas ning kahte kaevu. Lõhaveres on praeguseks läbi kaevatud rohkem, kui oli kunagise linnuse hoovi pindala ehk ühtekokku 1900 ruutmeetrit.

Mõlema kaevamise tulemusena on tulnud välja üle 7700 ühiku leide. Samas meenutame, et toonastel kaevamistel ei kasutatud väljakaevatud pinnase läbiuurimiseks sõela ning seda, kui palju leide jäi toona registreerimata, me ei tea. Tänu toonastele kaevamistele on siiski aru saadud, kuidas paiknesid linnuse kaitseehitised ja hooned, ning on tuletatud ka nende rajamise kronoloogia. Me teame, et vallist seespool asus rõhtpalkidest sein, mis on jälgitav kohati 15 palgikorra kõrguselt. See sein toetus omakorda kuni 30sentimeetrise läbimõõduga jämedatele postidele, mis seisid võrdselt umbes iga kolme meetri järel. Käänu­kohtades oli kaks posti kõrvuti. On üsna tõenäoline, et rõhtpalkidest sein oli ka välisküljel ning mõlemaid seinu ühendas läbi valli teatud vahemaa tagant põiksein. Vallipealset, nagu eespool mainitud, kattis oletatavasti palkidest sillutis, millest kõrgemal võisid paikneda kaitse­rajatised ja ka palkidest rinnatis.

Oletatud on, et kokku võis linnusel olla 4–5 torni, mida Henrik nimetab municia’ks. Linnusel oli ilmselt kaks väravakäiku, millest väiksema laius oli alla meetri ja mis paiknes linnuse kaguküljel. Laiem väravakäik, millel oli laiust pisut alla kahe meetri, asus linnuse kirdeosas. Arheoloogid oletavad, et see laiem värav on rajatud hilisemas järgus. Mõlemal väraval olid seespool külgedel paeplaatidest kuivmüürid, mida toetasid postid, mille peal asetses tõenäoliselt väravatorn. Ümber linnuseõue asetsesid seespool valli umbes 20–25 hoonet, mis toetusid vallile ja mis on ehitatud eri aegadel.

Enamasti on need olnud suitsutare tüüpi ristpalkidest eluhooned, millel olid sees kerisahjud. Nendel hoonetel, mille küljed olid u 5 x 6 meetrit, oli tavaliselt olemas ka mitteköetav eeskoda. Linnuse edelaosas on paiknenud üks suurem hoone külgedega 7 x 8 meetrit, ent selle otsarvet me kahjuks ei tea. On oletatud, et tegu oli võimuperekonnale kuulunud eluasemega.

Lisaks on leitud mitu abihoonet, näiteks lambalauda vundament.

Üks tuvastatud kaevudest oli üheksa meetrit sügav ja mõlemad kaevud olid kindlustatud seestpoolt puitraketega. Ühe kaevu seest leidsid arheoloogid põnevaid asju, mis olid säilinud tänu niiskele pinnasele – puidust redel, vibukaar, kaks hitsmeatra, puulabidad ning köiejupid jm. Leiumaterjal kinnitab, et Lõhavere oli linnusena iseäranis intensiivselt kasutusel 12.–13. sajandil ning selles ajavahemikus on see saanud vähemalt kahes suuremas põlengus ka kannatada.

Samas on teada, et linnus valmis selja­ku ühes otsas juba 11. sajandi teisel poolel ehk ajal, mil Eestis toimusid muutused. Nagu me juba teame, siis toona paljud senised linnused hüljati ning mõni vanem linnus (näiteks Otepää või Viljandi) sai võimsamad vallid ja kaitserajatised ning tekkisid ka täiesti uued linnused kohtadesse, kus teadaolevalt varem need puudusid. Viimaste hulka kuulub ka Lõhavere.

Seda, kas Lõhavere linnuse rajamise saab siduda Lembitu esivanematega, ei oska me öelda. Igatahes olid esialgsed kindlus­tised tagasihoidlikud, aga 12.–13. sajandi vahetusel, see on ajal, kui Lembitu juba kindlasti noorukina seda kõike võis tunnistada, võeti ette suuremat sorti ümberehitamine. Linnamägi kuhjati palju kõrgemaks ja järsemaks, selle servadesse püstitati pinnasega täide­tud palktarandikud, mis toetusid võimsatele maasse kaevatud postidele. Siin-seal kerkisid kaitseseinast kõrgemad tornid, mis olid linnuse kaitse seisu­kohast väga olulised, võimaldades piiravat vaenlast ülevalt igasuguste raske­te, teravate või põlevate asjadega kimbutada, jäädes ise vastaste relvade ulatusest välja.

Taas tuleb mainida, et me ei tea, kas nende vallutussõjale eelnenud uuendustööde initsiaator oli Lembitu või mõni tema sugulane. Me nimelt ei tea seda, millal pääses Lembitu klann Lõhaveres domineerima. Me teame, et alanud ristisõdade ajajärgul ehk millalgi pärast 1208. aastat hakkas senise Sakala kesku­se Viljandi mõju vähenema ning ilmselt oli Lõhavere juba Madisepäeva ajaks Viljandist täiesti lahku löönud. Hoolimata oma väiksusest oli Lõhavere muutunud mitte ainult Sakala, vaid kohati kogu Mandri-Eesti üheks oluli­semaks poliitiliseks keskuseks. Kogu linnamäelt leitud esemekraam näitab, et Lõhavere/Lehola linnus oli muinasaja lõpul ja vallutusõja ajal väga rahvarohke. Linnuse püsielanikud tegelesid käsitööga – seal mätsiti kokku savi­nõusid (ilma kedreta), valati vääris­metallidest iluasju, kooti kangast ning valmistati rõivaid.

Tõenäoliselt mingi sõjasündmuse tõttu on maha jäänud ka linnuse suurimast hoonest leitud kasetohust käsitöövakk, mis sisaldas palju mitmesuguseid ehteid, käsitööesemeid, tekstiilijuppe, kõlapaelu, kaupmehe kaalusid ja muud. Leiti ka käsikivi, millega jahvatati vilja. Tundub, et käsikivi oli just sellal siin kandis kasutusele võetud, sest seda on leitud seni Lõhaverelt, Soontaganast ja Tartust just 12.–13. sajandi kihistustest.

Kui me räägime Lõhaverest, siis ei saa me üle ega ümber meie ühest olulisemast muinasvanemast Lembitust, keda kroonik Henrik on maininud lausa 14 korral – see teeb Lembitust kõige enam nimetatud eestlase kroonikas. Tänu sellele saab tema elukäigu kohta taastada nii mõndagi, ehkki kroonikas käsitletakse ainult Lembitu elu viimast kuut aastat (1211–1217).

Kui piiskopi mehed ja Mõõgavendade ordu piirasid 1211. aasta veebruaris-märtsis Viljandi linnust, mida päris valluta­da ei õnnestunudki, siis Sakala põhjaosa ründasid toonasel liivlaste maal baseerunud kristlased esimest korda alles sama aasta sügisel. Toona korraldati retk Põhja-Sakalasse ning riia­laste väe peatumispaik oli Lembitu küla juures, mida on seostatud hilisema Lõhavere mõisa asukoha, aga ka Olustverega. Lembitut ei ole seejuures otseselt mainitud, kuid kroonika põhjal pandi sealsele linnusele, tõenäoliselt seega Lõhavere omale, tuli otsa.

Järgmise aasta jaanuaris-veebruaris korraldas Novgorodi vürst Mstislav Uljas rüüsteretke Eestisse, piirates Varbo­lat. Kaasa olid kutsutud ka pihkvalased. Samal ajal oli Riiast saadetud preestrid ristimistööle Sakalasse, mille kesk- ja lõunaosa vanemad olid juba Riia piiskopile alistunud. Sakalased ja ugalased kogusid tõenäoliselt Mstislavi rüüsteretke tõttu igaks juhuks vägesid ning preester Salomon otsustas Viljandist lahkuda. Lembitu ajas teda kroonika teateil väikese salgaga (nood võisid olla tema enda kaaslased) taga ning tappis preestri koos ta tõlkidega. Seejärel pöördus Lembitu tagasi oma väe juurde.

Eestlased ei tahtnud head väge raisku minna lasta, ning kuna Novgorodi vägi püsis ikka veel Põhja-Eestis ja Pihkva oli suhteliselt kaitsetu, siis mindi ja rüüstati edukalt Pihkva linna ning pandi see veel põlema. Vene kroonikais on sama aasta maisse-juunisse dateeritud Pihkva põletamine leedulaste poolt, kuid sündmuste loogika osutab, et ju see ikka oli pigem eestlaste organiseeritud retk. Võimalik on, et ka leedukad jõudsid pärast eestlaste lahkumist Pihkva alla, ning kuna miskit eriti võtta polnud, siis pisteti linnale vihaga tuli otsa.

Igatahes sõlmiti juba 1212. aastal eestlaste ja Liivimaa kristlaste vahel Turaida vaherahu, millega määrati Sakala kuni Navesti jõeni Riia piiskopi Alberti võimu alla ning vastu tuli võtta risti­usk. Lembitut ei mainita rahuläbirääkimiste osalisena. Leping siiski ei realiseerunud osaliselt ja kogu Sakala jäi tegelikkuses Riiast sõltumatuks. Albert isegi ei üritanud seal ristimist korraldada.

Sakslaste ja eestlaste vahel kehtis vaherahu kolm aastat ning selle lõppemisel alustasid ristisõdijad koos liivlaste ja lätlastega 1215. aastal kohe sõjalist kampaaniat Sakala vastu. Just sellel ajal hakkab muutuma ka eestlaste vastu peetud sõja iseloom. Kui seniajani tegutsesid riia­lased ja ordu peamiselt ettevõtmisega põhimõtte „ründa, röövi ning pöördu saagiga tagasi“ järgi, siis sestpeale hakati end püsivamalt Eestimaa pinnal sisse seadma. See aga tähendas, et senine röövsõda muutus üha enam vallutussõjaks koos maa enda omaks kuulutamise ja garnisonide maha jätmisega.

Vaherahu ajal olid vallutajad endale nähtavasti selgeks teinud ka Sakala uue poliitilise keskuse asupaiga, sest Viljandi jäeti 1215. aasta sõjakäigul vahele ning otsejoones suunduti Lõhavere alla. Linnuse kaitsjatel õnnestus eelsalk tõrjuda, kuid peaväe kohale jõudes muutus vahekord märgatavalt.

Kui uskuda kroonikat, siis kandsid ründajad kaitsevalli kõrvale suure puuriida ja pistsid sellele tule otsa. Riidast tõusis suur lõõm, mis ähvardas linnuse täiesti maha põletada. Kaitsjad pakkusid lunaraha, kuid ründajad – vähemasti Henriku sõnul – keeldusid sellest, nõudes, et kõik laseksid end hoopiski ristida. Lõhaverelased ei olevat seda soovinud, kuna see oleks tähendanud sakslastele allumist. Tulekahju oli aga linnusele tekitanud nii tõsise kahju, et kaitsjatel ei jäänud siiski muud üle. Lembitu lasi koos teiste linnuselistega end ristida.

Piirajad võtsid endale kõik hobused ja härjad ning samuti muud elajad, kes olid linnuses varjul olnud. Kaasa võeti ka Lembitu ja teised ülikud, kes temaga koos linnuses olid. Tõsi küll, kõik nad lasti peagi vabaks, kuid tavapärase meetmena olid nad oma pojad või teised olulised sugulased andnud pantvangideks.

Kuigi Lembitu ja tema kaaskond olid krooniku sõnade kohaselt ristimisel lubanud „igavese ustavusega ristiusu õigustest kinni pidada“, ei peetud lubadusest kinni ehk „selle lubaduse murdsid nad siiski hiljemini oma äraandlikkuse riugastega“. Nähtavasti oli see pigem siiski Iura christianorum ehk „kristlik õigussüsteem“ ja uued koormised, mille vastu mässu tõsteti, mitte lihtsalt ristivee mahapesemine. Hoolimata sellest, et Lõhaverega seotud ülikute järelkasv ja sugulased olid pantvangis ning Lõhavere oli pandud riialaste alluvusse, otsustas Lembitu kasutada esimest soodsat võimalust ülestõusuks. See võimalus tekkis 1217. aastal, mil aasta algul tabas sakslasi Eestis suur kaotus, sest Nov­gorodi ja Pihkva väed koos saarlaste, harjulaste ja sakalastega alistasid vahepeal Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu kontrolli alla läinud Otepää linnuse. Seejärel ütlesid ka sakalased riialastega sõlmitud leppe üles.

Tundub, et väe kogumine ei olnud Lembitu välkotsus, vaid seda tegevust oli planeeritud pikemat aega. Küllap konspireeriti ja kooskõlastati oma tegevust ka venelastega. Oodati üksnes soodsat aega, mis saabuski mainitud 1217. aastal. Samas on võimalik, et Lõhaverega seotud sakalased osalesid ristisõdijatevastases sõjas juba alistumise ajal ehk 1215. aastal, mil ugalaste ja sakalaste ühisvägi käis piiramas Autine linnust, et toetada Riiat ründama läinud saarlasi.

Olgu nende vahepealsete aktsioonidega, kuidas oli, aga 1217. aastal toimus midagi tõeliselt märkimisväärset. Mandri-Eesti suutis tavaoludes mobilisatsiooni reservina relvile kutsuda umbes 3200 meest, millele sõjakama ühiskonnakorraldusega saarlased suutsid (kui nad osalesid) tavaliselt lisada 900 kuni 1500 meest. Seetõttu tähendab Lembitu kokku kogutud 6000 mehe suurune vägi täiesti pretsedenditut saavutust. Samas tuleb tunnistada, et saarlaste osalemine oleks kogunenud väele lisanud tunduvalt parema võitlusvõimega kontingendi.

Seega pidi Lembitul olema piisavalt mõjuvõimu, et kutsuda Navesti jõe äärde mehi Sakalast, Ridalast, Harjust, Rävalast, Järvast ja Virust. Kokkuleppe kohaselt pidid appi tulema ka novgorodlased ja pihkvalased, kes aga ei jõudnud kohale. Kui uskuda kroonikut, pidanuks ühinenud vägi minema üheskoos Riiat piirama.

Sakslased aga ei maganud, vaid koostasid sakslastest, liivlastest ja lätlastest kiirkorras samuti suure väe (oletatud on kuni 3000 meest), keda juhtisid Orlamünde krahv Albert, ordumeister Volquin, Daugavgrīva abt Bernhard Lippest ja praost Johannes. Kokku kogutud vägi liikus kiiruga Sakalasse otsima kontakti eestlaste malevaga. Kahe vaenuväe kohtumine toimus Viljandist natuke põhja pool, kuskil Karuse ja Vanamõisa kandis.

Madisepäeva lahingus võis elu kaotada oma tuhatkond eestlast, teiste hulgas Lembitu. Ristisõdijate kaotused olid küll väiksemad, kuid Koiva liivlaste juht Kaupo sai surmavalt haavata ning suri peagi. Tema põrm põletati Sakalas ning tuhk toodi koju Krimulda kiriku juurde. Võitjaleer kasutas aega rüüstamiseks ja röövi­miseks, kuid kolm päeva pärast lahingut õnnestus Lembitu vennal Unnepewel sõlmida sakslastega rahu. Lõha­veresse asetus sakslastest garnison, mille suurust me ei tea.

1222. aastal puhkes saarlaste initsiatiivil taas suurem Saksa- ja Taani-vastane ülestõus. 1223. aasta jaanuaris laienes ülestõus Sakalasse, kus üllatati Viljandisse ja Lõhaveresse sisse seadnud sakslasi ning korraldati nende hulgas korralik verepulm. Lühikeseks ajaks vabanes kogu Sakala võõrvõimust. Sakslased aga toibusid kiiresti ja juba kevadel tehti Sakalasse sõjakäik, mille käigus piirati kolm päeva ka Lõhaveret, kuid see jäi tulemusteta. Augustis vallutasid ristisõdijad pärast ränka kahenädalast piiramist Viljandi ning seekord otsustas Lõhavere ise võitluseta alistuda.

Sellel ajal kuulus Sakala valdavas osas ordule, mis asus alates 1224. aastast Viljandit ümber ehitama suureks kivilinnuseks. Tõenäoliselt ei näinud ordu Lõhavere linnuse säilitamises mingit perspektiivi.

Isegi kui 1223. aastal alistunud võimuperekonnale, kellega oli olnud seotud ka Lembitu, jäeti mingid privileegid ja maad, siis linnust ei saanud nad enam omada. Arheoloogiliste andmete põhjal lõppeski Lõhavere linnuse lugu enam-vähem sel ajal. Seda, kuidas lõppes Lembitu perekonna lugu ja mis sai tema vennast, me kahjuks ei tea.