Artiklisari Eestimaa linnused: keegi pole Rakvere muinaslinnust näinud
Kes meist ei teaks nimesid Rakvere, Tarvanpea (Tarvanpää) ja Wesenberg ning seda, et Rakveres asus enne kivilinnust eestlaste muinaslinnus? Kui me aga süüvime Rakvere linnuse uurimisloosse, siis avastame, et suurema osa ajast on meie kindel teadmine põhinenud üksnes oletusel.
Rakvere muinaslinnuse avastamise au kuulub Abja koolmeistrile Jaan Jungile, kes kirjutas 1897. aastal ajalehes Olevik: „Rakweresse jõudes silmasime ka wana lossi mäge, mis ka muud ei ole kui wana talunikkude linnamägi.“
Jaan Jung, keda me võime nimetada ka esimeseks eestlasest harrastusarheoloogiks, kirjutas need read, tuginedes ainult Rakvere Vallimäe visuaalvaatlusele, omamata mingeid kirjalikke allikaid. Ammugi polnud ta Rakveres kunagi labidat maasse löönud.
Kui palju on Eestis linnuseid?
Loe lisaks
- Eesti linnused ja nende aeg, Imelise Ajaloo raamat, Äripäev, Tallinn 2025
Pärast Jungi surma 1910. aastal ilmunud koguteoses „Muinasajateadus eestlaste maalt: III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt“ oli tema esitatud teooria Rakvere muninaslinnusest muutunud nii veenvaks ja elujõuliseks, et üha uued baltisaksa ja eesti autorid kirjutasid muinaslinnusest juba kindlas kõneviisis. Ometi ei tuvastatud muinasaegseid leide näiteks 1927. ja 1930. aastal linnuse varemeis toimunud kaevamistööde käigus.
1933. aastal märkas taanlasest (teda peetakse ka baltisakslaseks) Eesti ajaloolane ja arhivaar Paul Johansen, et „Henriku Liivimaa kroonikas“ mainitud Tarvanpea (Wesenberg) ja Rakvere on ilmselt ükssama koht.
Kus paiknes linnusega seotud asula?
Pärast seda ei tekkinud ühelgi tolleaegsel uurijal enam mingeid küsimusi ning nõnda ilmusid kümned populaarteaduslikud artiklid ja tõsiteaduslikud monograafiad – autorid olid sellised tulevased ajalookorüfeed nagu Eerik Laid, Georges von Wrangell, Armin Tuulse jt –, kus linnusest kirjutati kui sündinud faktist. Peale kindla kõneviisi tekkisid ka Rakvere muinaslinnust käsitlevad skeemid ja joonised, mis polnud tegelikult midagi muud kui ainult kirjutajate-joonistajate fantaasiaviljad.
Niisugune suhteliselt ebateaduslik lähenemine lõppes 1959. aastal, kui arheoloog Evald Tõnisson lõi lossiõuel labida maapinda ja alustas oma tulevase pika karjääri päris esimese linnuse arheoloogilist uurimist. Tõnisson kaevas kivilinnuse lõunapoolse eeshoovi lõunaosas ning ka väljaspool esialgset kastelli, täpsemini oosidevahelise nõo kohal, kuhu oli kesk- ja varauusajal kallatud pinnasetäidet, mistõttu oli seal kultuurikihi paksus kohati lausa neli meetrit.
Paraku leiti sealt kõigi pettumuseks põhiliselt ainult muinasajast hilisemasse aega jäävaid esemeid. Kokku kaevas Tõnisson Rakveres kahel suvel (1959 ja 1960) ning leiti ka kaks oda- ja nooleotsa, murdunud peaga rinnanõel ning mõned jämeda purruga kedrakeraamikakatked, mis kõik kuulusid 12.–13. sajandisse. See tähendas, et alles mitu põlvkonda pärast Jungi puhtteoreetilist oletust ja üks põlvkond pärast Johanseni tekstianalüüsi saadi esimene arheoloogiline tõestusmaterjal, mis ütleb, et juba enne keskaegse kivilinnuse ehitamist võis praeguse Rakvere kivilinnuse kohal olla muinasaegne asustus. Kas ka linnus, seda leiud ei kinnitanud, sest nii nagu Viljandis oli ka Rakveres hilisem ehitustöö kõik varasema suures osas hävitanud.
Kõigest hoolimata ilmus juba aasta pärast kaevamistulemuste publitseerimist populaarteaduslik raamat „Kas tunned maad?“, milles ei seata Rakvere Vallimäel asunud muinaslinnust taas kord kahtluse alla ning seda seostatakse üheselt „Henriku Liivimaa kroonikas“ nimetatud Tarvanpeaga, nimetades viimast Rakvere rajooni tähtsaimaks muinaslinnaks ja lausa Virumaa muinasaegseks keskuseks.
Arheoloogide õudusunenägu
1970. aastate taastamiste-ennistamiste tuhinas otsustati 1975. aastal hakata Rakvere rajooni täitevkomitee eelarvest finantseerima ka Rakvere kivilinnuse konserveerimis- ja restaureerimistöid, mille jaoks loodi Eesti NSV vabariikliku restaureerimisvalitsuse Rakvere osakond. Kuigi tahe oli suur, tegutseti alguses oskamatult.
Teiste sõnadega, linnuse uurimise esimesed aastad kujunesid arheoloogidele õudusunenäoks, mille puhul eelistati koppa labidale ja arheoloogikellule ning kohalikud muuseumitöötajad käisid kohapeal vahetevahel. Kui sellisel kontrollkäigul õnnestus midagi visuaalselt tuvastada, siis korjati leiud lihtsalt kokku ja viidi hoiule.
Isegi täna ei tea me täpselt, millal saabus Rakvere linnuses tehtavaid töid inspekteerima kutseline arheoloog. Eri allikad annavad erinevaid selgitusi, kuid tundub, et see ei juhtunud varem kui alles 1979. aastal või isegi pigem aasta hiljem. Tõsi, mõni aasta varem ehk 1977. aastal käisid arheoloogid Mati Mandel ja Kaarel Jaanits omal initsiatiivil restaureerimistöid uudistamas ja leidsid eemaldatud pinnasehunnikutest kokku 32 potikildu (sh nii käsitsi- kui kedrakeraamika). Samalaadseid potikilde korjasid nad ka linnuse lõunapoolse eeshoovi idaserva tehtud süvendist, kus täheldasid kultuurikihi segatust: ülevalt poolt said nad käsitsikeraamikat, alt glasuuritud kilde, mistõttu tekkis arusaam, et täide linnusehoovi tasandamiseks võib toodud olla hoopis varemeist põhja poolt, kuna seal leidub karjääre meenutavaid süvendeid ning just see ala on looduslikult muinaslinnusele sobivaim.
Hetkel kuum
See oli esimene leiumaterjali analüüsil põhinev oletus, mis püüdis lokaliseerida ikka veel müütilise muinaslinnuse asukohta. Mati Mandel käis Rakvere linnuses keraamikat kogumas ka järgmisel, 1979. aastal ning leidis järjekordsest mullahunnikust kolm muinasaegset kedrakeraamika küljekatket.
Esimesed tõendid
Asjaajamine muutus Rakveres kontrollituks ja süsteemseks alles 1980. aastal, kui linnuses toimunud restaureerimistööde arheoloogilise osa eest määrati vastutama arheoloog Toivo Aus, kes sai tegutseda sellel ametikohal kuni 1989. aastani.
Ajad olid turbulentsed ning see kõik kajastus ka kaevamistöödes, mis kohati toimusid kiirustades, kohati normaalselt ja kohati ei toimunud üldse.
Kaevamiste tulemusel väitis Aus, et „linnust piiras hilisema konvendihoone lõunamüüri joonel 13. sajandil puitpalissaad“, mis peaks andma kinnitust, et hilisem kivilinnus ehitati just eestlaste linnamäe ja linnuse kohale. Seda väidet toetaks justkui ka konvendihoone lõunatiiva ruumist I-7 kruusa seest leitud tugevasti põlenud ja luid sisaldav elutegevushorisont, mille toonane dateering andis tulemuseks ajavahemiku 970–1180.
Pärast Toivo Ausi on Rakvere linnuse arheoloogilise uurimisega kõige rohkem tegelnud Tõnno Jonuks, kes leidis 2003. aastal linnuse lõunapoolsest eeshoovist, väljaspool kastelli paiknevast muinasaegsest kultuurikihist käsitsikeraamikat ja võttis ka söeproovi, mis kinnitas kihi muinasaegset olemust. Lahtiseks jäi, kas tegemist oli muinaslinnuse või viimase juurde kuulunud asulakihiga. Esimest hüpoteesi ehk linnust toetab linnusele looduslikult sobilik asukoht, mis on kõrgel ja kitsal astangul, ning on võimalik, et muinaslinnus on ulatunud hilisemast kivilinnusest väljapoole.
Tänapäeval on arheoloogid üsna ühesel seisukohal, et hiljemalt 10. sajandiks oli Rakvere Vallimägi asustatud. Samas lubavad varasemad võimalikud asustusjäljed öelda, et see võis olla kasutusel juba isegi Rooma rauaaja lõpus ning rahvasterännuajal ehk siis 5. sajandil, milline dateering sobib ka Rakvere muinasasula vanusega.
Jõukas ja rahulik Virumaa
Ilmselt oli Virumaal viikingiajal kasutusel seitse linnust: Rakvere, Pada II, Koila, Toolse, Ussimäe, Purtse Tarakalda, Lüganuse ja Nurkse linnus. Osalt leidude, osalt kaitseehitiste järgi otsustades toimusid 11. sajandil ka Virumaal muutused, nii et segastel aegadel jäeti maha Pada II, Koila, Ussimäe ja Nurkse ning kasutusele võeti uued kohad: Pada I, Varangu Veskikantsi, Neeruti Sadulmäe, Äntu Punamäe ja arvatavasti ka Alulinna linnus. See vast tähendab, et viikingiaegsed Rakvere, Purtse Tarakalda, Toolse ja Lüganuse linnus ehitati võimsamaks.
Kuna kõik 11. sajandi linnused olid aktiivselt kasutusel ka muinasaja lõpul, siis mingisugusel põhjusel ei toimunud Virumaal ühe või paari võimuperekonna esiplaanile tõusu ning üksikute oluliste võimukeskuste kujunemist, nagu see leidis aset Ugandis, Sakalas või Läänemaal.
Üks võimalikke põhjuseid võis olla põhjarannikut läbinud elav kaubandustee, mis tagas Virumaa piirkondlikele keskustele ning sealsetele võimuperekondadele piisava sissetuleku, mistõttu neil puudus otsene vajadus alistada endale piirkonna teisi keskusi. Teiste sõnadega, ressursse oli piisavalt ning ei tekkinud konkurentsi, mis oleks tekitanud vajaduse hakata naabreid allutama.
Rakvere juures ristusid juba muinasajal ka olulised maismaa kaubateed: Tallinna–Narva muinasmaantee ja Riia–Tartu–Rakvere–Toolse muinasmaantee. Toolse oli rakverelastele kindlasti oluline sadam, mis teenindas ka tõenäoliselt Kagu-Eestit, näiteks Otepääd, ja hiljem Tartu kaupmehi.
1219. aasta sügisel toimus ordu initsiatiivil suurem sõjakäik Virumaale, kus Läti Henriku sõnade kohaselt ei kohatud suuremat vastupanu. Sõja- või rüüsteretkejärgse kogunemispaigana sakslastele on kroonik nimetanud Tõrma (Turme) küla, ms asub tänapäeva Rakvere lähedal. Taani hindamisraamatu järgi oli see küla lausa 70 adramaa suurune, mis tähendab, et tegemist on ühe suurima kohaga tolleaegsel Eestimaal.
Kas Tõrma oli olulisem kui Rakvere?
1219. aastal ei jõutudki kroonika andmeil Tarvanpea alla. Kas see tähendab meelega hoidumist kindlustatud kohast, sest arvestati linnusega, mille ründamist ei planeeritud, seda me ei tea. Sõjakäigu mõjul nõustusid aga kõikide kihelkondade virulaste vanemad riialastelt ristiusu vastu võtma ja neile pantvange andma.
1220. aastal haaras Taani kuningas Valdemar II Virumaa oma võimu alla ja Taani preestrid ristisid maakonna uuesti. Krooniku andmeil poodi ristimise käigus Pudiviru (ilmselt Lemmu muinaskihelkonna pooliseseisva lõunaosa) vanem Tabelinus, kellele allus neliteist küla ja kes oli varem võtnud ristiusu vastu sakslastelt. Seda, mis oli tegelik vanema hukkamise põhjus, meie ei tea. Küll aga teame, et Virumaal pole 1220. aastate algusest teateid läänide jagamisest mujalt tulnud vasallidele. Tõenäoliselt jäid meie seniste võimuperekondade esindajad enamasti paigale, kui neid just üles ei poodud.
Mis puudutab kirikustruktuure, siis Lundi peapiiskop oli rajanud enda alluvuses seisnud Viru- ja Järvamaa jaoks omaette Virumaa piiskopkonna, kuhu määrati ametisse eraldi piiskop, kelle nimi oli Ostrad. Paul Johanseni oletuse kohaselt oli piiskopkonna katedraalkiriku asukohaks valitud Tõrma ja mingil määral jõuti selle ehitamisega ka alustada. 1223. aasta ülestõusu ajal olevat virulased oma taanlastest preestrid minema saatnud, aga Henrik ei maini näiteks seda, et maakonnas oleks ametis olnud kuninglik foogt, kuigi säärane ametimees oli sellel ajal Järvamaale nimetatud.
1226. aasta puhul on Läti Henriku kroonikas märgitud paavsti legaadi Modena Wilhelmi kahte sihtpunkti, Agelindet ja Revalat, ning neid on nimetatud linnusteks (lad castrum), ent mitte kolmandat sihtpunkti Tarvanpead (T(h)arwanpe), kuigi legaat viibis Tarvanpeas lausa kahel korral. Kas see võiks tähendada, et linnust pigem ikkagi ei eksisteerinud? Tarvanpeal asuva linnuse mainimata jätmisest ei saa siiski tõenäoliselt midagi põhjapanevat järeldada.
1226. aastal vallutas Tartu piiskopi vasall Johannes Dolenist Tarvanpea. Arvatavasti oli tal selleks paavstiriigi kohapealse asehalduri magister Johannese toetus, kellega koos nad taanlasi ründasid. Tõenäoliselt oli üks vasall Johannese kaaslane Dietrich von Kyvel, kellest oli 1241. aastaks saanud Virumaa kõige suurem maaomanik. Tema valdusesse kuulusid Tarvanpea linnus ja kõik selle ümbruse külad ning lisaks Toolse sadam, Purtse jõesuus olnud sadam ja Purtse jõe ülepääsukoht Tallinna–Narva maanteel.
Rakvere omanikuna aga ei saanud von Kyvel tegutseda kauem kui 1238. aastani, sest siis sõlmitud Stensby rahulepinguga said taanlased Põhja-Eesti ja ka Tarvanpea tagasi. Pärast Taani võimu lõplikku jõustumist Põhja-Eestis 13. sajandi teisel veerandil moodustas Taani kuningas Eestimaa hertsogkonna, mis haaras oma koosseisu muinasaegse Harju ja Viru maakonna.
Eestimaa hertsogkond
Eestimaa hertsogkond polnud ei riik ega riiklik haldusüksus, vaid Taani kuningate personaalne omand. Taani kuningad kandsid Eestimaa hertsogi (lad dux Estoniae) tiitlit. Eestimaa hertsogkonnas ei kehtinud Taani seadused, sest see ala omas eristaatust, mida ei mõjutanud otseselt Taani riigis toimunud majanduslikud või poliitilised sündmused.
Kuninga nimel teostas kohapeal võimu Tallinna linnuses resideerunud laiade volitustega asehaldur, keda nimetati kapteniks või pealikuks (lad capitaneus). Asehalduriks oli enamasti kõrge Taani aadlik, kes kuulus samal ajal Taani riiginõukogusse, mis tähendab, et asehaldur viibis sageli Taanis. Asehalduri äraolekul asendas teda viitsekapten.
Nende kahe kõrval osales hertsogkonna valitsemises maanõukogu, mis koosnes esialgu kaheteistkümnest ja hiljem viieteistkümnest maanõunikust, kelle kuningas valis Harju-Viru rüütelkonna hulgast, mille etniline kooslus oli selleks ajaks juba väga tugevasti muutumas. On üsna tõenäoline, et mitu senist eestlastest võimuperekonda kaotasid oma võimu (ja ka maid), sest olid enne Stensby lepingut panustanud uutele jõududele, kes aga osutusid ajutisteks. Pole võimatu, et õige mitu neist kolisid Tartu piiskopi valdustesse (koos oma peredega) ning hakkasid piiskopi vasallideks.
Eestimaa hertsogkonna sõjalised pidepunktid olid kolm kuninglikku linnust: Tallinn, Rakvere ja Narva. Igas kindluses paiknes garnison, mille liikmeid nimetati lossimeesteks (lad castrenses).
1268. aastal üritasid novgorodlased koos kaasa kutsutud liitlaste abiga vallutada Rakvere linnust. Neile astus vastu taanlaste, Viljandi ja Paide orduvendade ning Tartu piiskopi ühendvägi, millesse kaasati ka palju eestlasi.
Rakvere vallutamine, isegi kui selleks saanuks kasutada piiramismasinaid, poleks olnud lihtsate killast ülesanne, sest Rakvere kivilinnuse rajamine oli asehaldurile suhteliselt prioriteene ning küllap jagus selleks ka piisavalt vajalikke ressursse.
Nimelt kohe, kui linnus läks tagasi taanlaste valdusesse hakati, rajama esimesi kivihooneid, millest kõige vanemana on säilinud kahe poolkeldri katked hilisema pealinnuse edelanurgas. 14. sajandi alguses ehitasid taanlased aga uue kivist ringmüüri, mis järgis pinnamoodi ja kujutas endast korrapäratut nelinurka. Segamüüri ladumisel kasutati maa- ja ümaraid lubjakive ning ka murtud paasi, mille sidumiseks kasutati lubjamörti.
Müüri paksus oli mõnes kohas lausa kaks meetrit. Läänemüüri kõrgus oli seitse meetrit ning müüril asus taladele toetunud kaitsekäik. Kuna aga seitse meetrit tundus ikkagi liiga vähe, siis ehitati seda müüri veel kolmel korral kõrgemaks.
Kahjuks pole Taani-aegsest linnusest kuigi palju teada ja samuti ei tea me selle komandantide nimesid.
23. aprillil 1343 algas Eestimaa hertsogkonna ehk Harju-Viru eestlaste ülestõus – Jüriöö ülestõus. Mässutuli levis ka Lääne- ja Saaremaale. Taani kuningas oli sunnitud paluma Liivi orduriigi abi ja 16. mail 1343 andsidki Harju-Viru vasallid end ordu kaitse alla.
Rakvere orduaeg
Huvitaval kombel oli aga ordu juba selleks ajaks suurema osa Põhja-Eestist maha rahustanud, sest Sõjamäe lahing toimus juba 14. mail. Igatahes võttis ordu Eestimaa hertsogkonna olulisemad linnused, nende seas ka Rakvere linnuse, oma valdusesse.
Kolm aastat hiljem ehk 1346. aastal müüs Taani kuningas Valdemar IV Eestimaa hertsogkonna 19 000 hõbemarga ehk umbes 4,4 tonni hõbeda eest Saksa ordule, kes selle omakorda järgmisel aastal Liivi ordule edasi andis.
Rakvere linnuse kõrgeimaks orduametnikuks sai foogt, kes samas ei kuulunud ordu kõrgeimate käsknike hulka. See ei tähenda, et Rakvere foogtid poleks tõusnud ordus kõrgele. Näiteks Hermann Vinken tõusis 1410. aastal Liivi ordu maamarssaliks ehk ordu tähtsuselt teiseks meheks.
Orduajal ehitati Rakvere linnus põhjalikult ümber, õigemini seda ehitati ja täiustati pidevalt. Nii sai lihtsast ringmüürlinnusest konvendihoone, mis sobis vaimuliku rüütliordu vajadustega paremini. Konvendihoone asus linnuse põhjaosas, mille keskele jäi ristkülikukujuline sisehoov. Selle ümber paiknesid eriotstarbelised hoonetiivad ja mitmesugused ühiseluks vajalikud saaliruumid, näiteks kabel, koosolekusaal (kapiitlisaal), söögisaal (refektoorium), magamissaal (dormitoorium) jne.
Konvendihoonest lõunasse jäi eeshoov, mille müüri ääres paiknesid ordulinnuse kui sõjalise suuruse tagamiseks vajalikud käsitöökojad, laudad, tallid ja majapidamishooned. Eeshoovi kirdenurka, peavärava juurde rajati 16. sajandi esimesel poolel poolümar suurtükitorn ehk rondeel.
Venelased ja rootslased
Orduaeg Rakvere linnuses kestis kuni 1558. aasta juulikuuni, mil venelased võtsid linnuse Liivi ordu toonaselt foogtilt Gert Huyn von Ansteraidtilt ilma vastupanu kohtamata üle. Linnuse garnison eesotsas foogtiga oli Rakverest lihtsalt Tallinna jalga lasknud. Pea kogu Liivi sõja ajal (17. jaanuar 1558 – 26. mai 1583) kuuluski linnus venelaste valdusesse; nemad ehitasid linnuse ümber ka uue kindlustuste liini, kasutades selleks linnakodanike majadest ja Teatrimäel asunud kloostrist murtud kive.
1574. aasta talvel üritasid rootslased linnust vallutada, kuid erilist edu ei saavutatud. Rootsi väes valitses eri rahvusest palgasõdurite vahel pinge, mis päädis 17. märtsil sõjalise konfliktiga Saksa ja Šoti palgasõdurite vahel, mille käigus tapeti ligemale 1500 šotlast.
1577. aastal langes Rakvere linnuse juures venelaste kätte vangi Liivimaa Hannibal ehk Ivo Schenkenberg, kelle venelased viisid Pihkvasse ja seal tsaar Ivan IV isiklikul käsul julmalt hukkasid.
Rakvere teatri asukohas kõrgus frantsisklaste klooster
Alles 4. märtsil 1581 vallutas Rootsi vägi Pontus de la Gardie juhtimisel Rakvere venelastelt tagasi.
Aastail 1600–1629 peeti Poola-Rootsi sõda, mille käigus käis linnus käest kätte, kuni poolakad lasid 1605. aastal linnuse osaliselt õhku. Hiljem lasid alles jäänud osa omakorda õhku rootslased ning sellest ajast seisab linnus varemeis. 1635. aastal kustutasid rootslased Rakvere linnuse kindluste nimekirjast.
Kaitsemüür oli liiga kallis
Aastail 1238–1346 kuulus Rakvere Eestimaa hertsogkonna koosseisu ning 1302. aastal sai asula Taani kuningalt Erik Menvedilt Lübecki linnaõigused. Linnas elas keskajal ilmselt 200–300 inimest. Seda hinnangut näivad kinnitavat ka 18. sajandist pärinevad linna kaardid, millel on Pika tänava algusest kuni kirikuni ehk linna keskaegsetes piirides (ilma Teatrimäeta) kummalgi pool tänavat ning ka üle Soolikaoja kokku näha umbes 30 krunti.
Rakverre ei ehitatud kunagi linnamüüri. Võimalik, et oluline põhjus, miks seda ei tehtud ja loobuti isegi puidust palissaadi rajamisest, oli linnaelanike väike arv, kaitsevahendite ehitamine ja mehitamine olnuks liiga kallis. Ilmselt tehti sõja korral panused linnusele ja kindluskirikuna ehitatud Mihkli kirikule.
Rakvere lahing jäi viiki
Liivi sõda tõigi Rakverele kaasa esimese suurema hävingu, sest kivimajad lõhuti ning kive kasutati Vene vägede tugipunktina teeninud linnuse kindlustamiseks. Linnas olnud puumajad langesid aga 1568. aastal sakslastest mõisameeste rüüsteretke saatnud tulekahju ohvriks. Sõja lõppedes oli Põhja-Eesti Rootsi krooni all ning Rakvere taastus tasapisi.
8. mail 1594 kinnistas Poola ja Rootsi kuningas Sigismund oma kirjaga Rakvere linnale selle vanad privileegid ja vabadused ning ka endised valdused. Kinnituskirjaga tagastati kirikule, hospidalile ja vaestemajale kõik neile enne Liivimaa sõda kuulunud põllu-, heina- ja karjamaad ning linnale ja kodanikele põllumaa, mis neile Soolikaoja juures varem kuulus. 1597. aastal avati Rakveres linnakool ning linna areng lubas paremat tulevikku.
Poola ja Rootsi ühisriigi lahknemisel jäi Rakvere rootslastele ning Gustav II Adolf läänistas 1618. aastal Rakvere linnuse hollandlasest aadlikule Reinoud van Brederodele (1567–1633), kelle ta oli 12. juunil 1616 nimetanud Rakvere vabahärraks ning kes Hollandi saadikuna oli osalenud Stolbovo rahuläbirääkimistel.
Linn kui eravaldus
Vabahärra otsustas oma mõisa ehitada endisele kloostri vundamendile Teatrimäel (vaata lugu Rakvere frantsisklaste kloostrist kõrvalveerul), mistõttu hiljemalt 1635. aastaks lammutati ja puhastati mõisa alla jääv ala põhjalikult.
1669. aastal omandasid mõisa Tiesenhausenid ning 19. sajandi keskel Rennenkampffid. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Vao ja Rakvere mõisa pärushärra Carl August Edler von Rennenkampff (1874–1934).
Pidevas sularahanappuses kuningas, kes ometigi pidi jätkuvate teenete eest kuidagi vabahärrat tänama, otsustas 1631. aastal kinkida van Brederodele ka Rakvere linna.
Sestpeale oli linn endise linnuse alusel tekkinud mõisa valduses. Rakverelased alustasid privileegide taastamise nimel palvekirjade saatmise kampaaniat, kuid see ei andnud rohkem kui 150 aasta jooksul mingeid tulemusi. Samas ei kadunud inimesed Rakverest kuhugi. Enne Põhjasõja algust elas linnas umbes 400 inimest.
1700. aastal algas Põhjasõda ja kolm aastat hiljem jõudis linna Vene armee. Rakvere purustati, põletati ja rüüstati, linnast jäid taas järele üksnes ahervaremed. Pärast Põhjasõja lõppu ja suurt katkuepideemiat taastus Rakvere uuesti, kuid alles 1783. aastal kehtestati Venemaa keisririigis asehalduskord ja loodi Tallinna asehalduskonna Rakvere kreis. Rakvere linn osteti Tiesenhausenilt 45 011 rubla eest ära ning nimetati kreisilinnaks.
Pärast seda aastat on Rakvere kogu aeg olnud kas kreisi-, maakonna- või rajoonikeskus.
Loe lisaks
- Eesti linnused ja nende aeg, Imelise Ajaloo raamat, Äripäev, Tallinn 2025
- Новгородская первая летопись старшего и младшего изводов(Полное собрание русских летописей, Издательство Академии Наук СССР, 1950
- Linnamäed ja maalinnadEvald Tõnisson, 1966
- Kus nägi Modena Wilhelm Tarvanpead?Toivo Aus, Eesti Loodus 9/1986
Viimased lood
Sõda
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele