Artiklisari Eestimaa linnused: Ugandi pealinn Otepää hävis rüüsteretkede tules
Praeguse talvepealinna Otepää keskväljaku lähedal asub muinasaegse Ugandi pealinn. Jah, te lugesite õigesti. Veel enne, kui meil tekkisid keskajale omased pärislinnad, olid meil olemas suuremad aolinnad või linnused-võimukeskused, mida me võime õigusega lugeda ühe või teise maakonna või lausa mitut maakonda hõlmava piirkonna pealinnaks.
Kagu-Eestis oli muinasaja lõpul vähe linnuseid. Neist väärivad nimetamist eelkõige Tartu, Otepää, Oandimäe, Erumäe ja ilmselt juba hilisemal ajal vana Põlva–Võru tee kaitseks rajatud Rosma linnus.
Otepää linnamäe kõrgus on tänapäeval kuni 30 meetrit. Kõrgemas osas asunud linnuse õuepinda oli 4500 m² ja madalama osa ehk asula pinda oli kokku 4800 m² (loe toonasest asulast ehk aolinnast lähemalt lk 52). Linnuse õueosa suuruse järgi võime Otepää linnust nimetada keskmise suurusega, pigem suhteliselt tavaliseks linnuseks. Sellest suuremad, üle 5000 m² õuepinnaga muinaslinnused moodustavad ainult 18 protsenti teadaolevate linnuste üldarvust.
Otepää leiumaterjal näiteb, et sealsel linnamäel elati kindlasti juba Rooma rauaajal, aga võib-olla varemgi. Sellest annavad tunnistust riibitud ja tekstiilkeraamika tükid.
Kui palju on Eestis linnuseid?
Loe lisaks
- Eesti linnused ja nende aeg, Imelise Ajaloo raamat, Äripäev, Tallinn 2025
Viikingiajaks oli Otepääle arvatavasti tekkinud ka püsivam asustus, kasutusel oli nii mäe kõrgem, lõunapoolne platoo kui ka madalam astang, millel paiknes kindlasti juba asula. Küllap toona seal erilisi kaitserajatisi ei olnud ja toetuti koha looduslikele võimalustele. Umbes 9.–10. sajandil rajati linnust ümbritsev mullast ringvall.
Otepää esiletõus
Otepää oli minevikus koht, kus hargnes neli suuremat teed, mis viisid Tartu kaudu Põhja-Eestisse, üle Väike-Emajõe Sakalasse, ida suunas Pihkva ja Novgorodi linnadesse ning lõuna suunas latgalite ja liivlaste aladele. Tänu sellele Otepää eriti alates 11. sajandist kasvas.
See oli sajand, mille teisel poolel hakkasid Eesti aladel toimuma intensiivsed poliitilised, ühiskondlikud ja sotsiaalsed muutused, millega kaasnesid mastaapsed linnuste põlemised. Rahutute aegade tõendina jäid maapõue peitaarded (näiteks Kõue aardeleiud). Toona kadusid olematusse paljud vanad eliiti kuulunud perekonnad ja esile kerkisid uued.
Paljud seni kasutusel olnud väikelinnused, mille kõrval paiknesid avaasulad, jäeti kas maha, muutsid oma asukohta või siis hoopis tugevdati tuntavalt nende kindlustusi. Viimaste hulka kuulub ka Otepää.
Hetkel kuum
Vahepeal piirkonnas Kiievi-Vene abil domineerinud Tartu hakkas taandarenema, sealne linnus põletati maha, linnuse kõrval paiknenud asula hüljati ning läks mitu sajandit, enne kui Tartu taas tõusma hakkas. Mitmel teisel senisel võimukeskusel aga nii hästi ei läinud, taandareng ei asendunud enam kunagi uue tõusuga. Nii juhtus näiteks Iru aolinnaga.
Vastupidi teistele väikelinnustele jäi Otepää kasutusse, jõudes 12. sajandil oma kuldaega, mil mäe madalamal nõlval asunud avaasulast sai kindlustatud eelinnus. Linnamäe nõlva ülaosa astangut, kus asus pealinnus, tehti tehislikult järsemaks.
Linnust üha tugevdati ja linnusega seotud asula kasvas. Küllap oli kasv seotud asjaoluga, et 12. sajandil ja 13. sajandi alguses kulges Otepää kaudu esialgu Daugamale/Holmi–Pihkva ja hiljem Riia–Pihkva kaubatee.
Selsamal ajal ehk 12. sajandil on Kagu-Eesti võimuperekondade vahel toimunud ka mingisugune omavaheline mõõduvõtmine, milles Oandimäe ja Erumäega seotud perekonnad on tõenäoliselt osutunud kaotajateks. Arheoloog Heiki Valk nimetabki neid kahte linnust kaotajate linnadeks. Ajal, kui Otepää kasvas, nende kahe linnuse kasv seiskus ja juba 12. sajandi lõpuks kadusid ka viimased inimtegevuse jäljed.
Niisiis tõusis Otepää 12. sajandi lõpuks regiooni peamiseks keskuseks, olles võib-olla terve Lõuna-Eesti pealinn. Pole võimatu, et Otepää mõjuvõim ulatus ka Ida-Eestisse.
Linnus meelitas ründama
Võimu mõju ja ulatust toona ei saa me alati arvestada selle järgi, kui võimas oli linnuse vall või kui suure pindala see hõivas, vaid vaadata tuleb seda, kui intensiivne oli arheoloogia abil tuvastatav inimtegevus või millise jälje on linnus jätnud kroonikatesse.
Siinkohal on oluline meeles pidada, et meie muinaslinnuste kaitsevõime oli üsna tagasihoidlik. Ohu korral leidis tara tagant kaitset arvatavasti ainult 5–6 protsenti elankkonnast, ülejäänud inimesed põgenesid enda päästmiseks soodesse ja rabadesse ning varjusid koobastesse ja muudesse looduslikesse peidupaikadesse.
Seetõttu on arheoloog Andres Tvauri märkinud, et linnus niivõrd ei kaitsnud oma piirkonna inimesi, vaid oli hoopis esimene rünnaku sihtmärk. Röövretki tehti just nimelt linnuste vastu, sest „seal elas eliit, keda maksustada, ja oli varandust, mida oleks saanud röövida“.
Me ei tea täpselt, kas Otepää võimuperekond või -perekonnad elasid alaliselt linnuses või rändasid nad oma valdustes ringi või elasid muinasmõisas, mille arheoloogilisi jälgi on maastikul raske tuvastada. Enamiku muinasaegsete linnuste juures ei paikne kalmet, mis peaks tavaliselt olema elupaiga loomulik osa. Otepää linnusele lähimad kalmed, mis võiksid pärineda sobivast ajast enne 13. sajandit, asuvad kilomeetreid eemal, näiteks Nüpli külas, ning ka sümboolse nimega järve – Päidla Mõisajärve – ääres.
Olenemata sellest, kas kohalikud võimurid elasid linnuses pidevalt kohapeal, akumuleerus Otepää pealinnusesse ja asulasse kindlasti palju, võimalik et isegi suurem osa piirkonna varast ja ressurssidest. Mõistagi tekitas see võõrastes soovi neist osa saada. See toob meid Otepää esimese kirjaliku mainimise juurde, mille me leiame 13. sajandil koostatud „Esimesest Novgorodi kroonikast“.
Selle kohaselt vallutasid Novgorodi vürsti Mstislav Vladimirovitši väed 1116. aastal Otepää: „6624. aasta (1116 pKr) suvel läks Mstislav novgorodlastega Tšuudide maale ja vallutas Karu pea 40 pühaku päeval.“ (Praeguses Venemaa õigeusukalendris on 40 pühaku päev 22. märtsil.)
Püsivat Novgorodi võimu Otepää ja Ugandi üle sellega ilmselt ei tekkinud. Linnuse järgmine mainimine pärineb alles sajandi lõpust ehk 1192. aastast, mil Novgorodi vürsti Jaroslav Vladimirovitši väed saagiretke käigus selle maha põletasid.
Mõlemal korral oli nähtavasti tegu tüüpilise röövretkega, mida toona naabrid, sh ugalased ise, ikka mõne aja tagant üksteise aladele korraldasid. Enamasti rünnatigi kaubandus- või võimukeskusi, kus teati paiknevat varandusi.
Kuusteist aastat pärast novgorodlaste külaskäiku Otepääle algas eestlaste vastasseis Riia piiskopi Alberti koondatud jõududega. Henriku Liivimaa kroonika kaudu teame, et alguses võeti ette Ugandi, mistõttu Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Tālava latgalite ja liivlaste vägi süütas Otepää linnuse 1208. aasta esimese sõjakäigu ajal põlema.
Henrik kasutab oma kroonikas Otepää nimetamisel kahte nimevormi, Odenpe ja Odempe, kuid teab kindlasti, et Otepää tähendab „karu pead“ („Odenpe, id est Caput Ursi“).
Eestlaste vastu alustatud sõda oli oma algusfaasis tüüpiline rüüstesõda, kus hävitati vastase ressursse. Nagu mainitud, alustati Eesti puhul Ugandist, kuid kulus veel aastaid, enne kui vallutajad hakkasid üritama oma võimu teostamist kindlustatud kohaloleku kaudu. Selleks võeti enamasti üle olemasolevad võimukeskused ja taristu, sest need vastasid sageli sakslastegi vajadustele.
Sõja puhkedes ei mõistnud meie idanaabrid veel, et ajad olid muutunud ning vastutöötamise asemel tulnuks otsida võimalusi koostööks.
Nii piirasidki juba mõne aasta pärast ehk 1210. aasta alguses Otepää linnust Novgorodi ja Pihkva vürstid, kuni seesolijad nõustusid maksma piirajatele 400 nogaatat, mis tähendab tõenäoliselt enam-vähem 80 kilogrammi hõbedat. See näitab, et Otepää suutis endistviisi toimida võimukeskusena, mis akumuleeris varandust.
Hiljem samal aastal saabusid Otepää alla taas ka riialased, kes vallutasid linnuse ja panid selle põlema. Kas selle põhjus oli otepäälaste lunarahapuudus või midagi muud, pole teada. Igatahes näitab linnuse järjekordne mahapõletamine, et sakslased ei planeerinud Ugandisse veel oma võimukeskust.
Ülikkonna vahetus
1215. aastal tapsid ugalased mingitel segastel asjaoludel latgalite üliku Talibaldi. Selle peale hakkasid tolle pojad Rameko ja Drivinalde Ugandit järelejätmatult laastama, „seda maad rüüstates tegid ta mahajäetuks ja tühjaks, nii et seal ei leidunud enam inimesi ega toitu“. Seepeale „läkitasid need, kes veel olid Ugandis alles jäänud“ oma saadikud Riiga, et võtta vastu ristiusk.
Kuna Talibaldi pojad olid aasta varem vahetanud oma õigeusu katoliikluse vastu ning osutusid nüüd seega ugalaste usuvendadeks, siis rüüstamised sellega ka lõppesid.
1215. aasta rüüste oli tõenäoliselt toimunud pretsedenditu julmuse, haarde ja intensiivsusega, mis lubab arvata, et just latgalite käe läbi hukkus arvestatav osa Ugandi kohalikust ülikkonnast. See jättis jälje ka edasistele sündmustele.
Otepäält tuli välja üks vanimaid tulirelvi
1216. aastal tungisid Ugandisse taas pihkvalased ja vallutasid üsna hõlpsasti Otepää. Vürst Vladimir „võttis aset Otepää mäel“, kust saatis oma sõjaväe Ugandit rüüstama. Pärast Vladimiri lahkumist „ugalased tulid jälle piiskoppide juurde, nõudes abi venelaste vastu“. Parasjagu Riias viibinud Albert saatis Otepääle sõjamehi, kes kindlustasid linnust ning läksid ugalastega 1217. aasta jaanuaris Novgorodi maadele vasturetkele kaasa (Novgorodi kroonikate järgi rüüstasid nende maid aga hoopis leedukad).
Tollaste allikate teatel kogusid Novgorodi possaadnik Tverdislav Mihhalkovitš ja Pihkva vürst Vladimir Otepää ründamiseks nüüd suure väe, millega nende kutsel liitusid ka saarlased, harjulased ja sakalased, kes olid seni Riiale allunud. Väidetavasti olid saarlased Novgorodi-Pihkva liiduga juba pikemat aega konspireerinud.
Ühisvägi jõudis Otepää lähedale kas veebruaris või märtsis ning linnust üritati korduvalt tormijooksuga vallutada, kuid iga kord lõid sakslased ja ugalased rünnaku tagasi, tekitades ründajatele kaotusi. Riiast saadeti Otepääle appi 3000meheline orduvendade, piiskopi meeste, liivlaste, latgalite ja ristisõdijate abivägi eesotsas ordumeister Volquini, Võnnu komtuuri Bertoldi ja piiskopi venna Theoderichiga. Nad möödusid saarlaste sõjaväest ja ründasid venelasi.
Kokkupõrkes langesid mitu ordu ja piiskopi meest, sealhulgas komtuur Bertold, nii et ülejäänud taandusid ülekaaluka venelaste ja saarlaste väe eest linnusesse. Linnust kaitsnud ugalaste, Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu ning neile allunud latgalite ja liivlaste vägi alistus 17päevase piiramise järel. Sõlmitud rahulepingu järgi pidid piiskopi ja ordu väed Ugandist lahkuma.
Kui palju oli selleks ajaks veel alles Ugandi omamaist eliiti, rääkimata Otepää n-ö pärisperemeestest, pole teada. Tasub mainida, et alates 1217. aasta algusest ja toonasest ühisest sõjakäigust hakkasid Novgorod, Pihkva ja muudki Kiievi-Vene vürstid ning eestlased tegema üha enam koostööd.
1223. aasta alguses tapsid viljandlased kõik Viljandis viibinud mõõgavennad. Kuuldes vastuhaku edukusest, talitati samamoodi ka Leoles, Tartus ja Otepääl. Kui aga mujal kasvas mõõgavendadevastane vaen üle ka usust taganemiseks, siis Otepääl see niiviisi ei läinud.
Mässu mahasurumise käigus hukkus Sakala ülikkond, mõnest üksikust said Mõõgavendade ordu alamad. Kui palju kannatas Ugandi ülikkond – kui palju seda veel üldse alles oli –, me ei tea. On täiesti võimalik, et just sellel ajal hakkas seni eestlastest koosnenud Ugandi ülikkond muutuma välismaiseks. Kui see nii oli, siis pole selge, mismoodi see täpselt toimus. Võimalik, et uued ülikud abiellusid seniste eesti võimuperekondade naisliikmetega.
Võimukeskuseks saab Tartu
1224. aasta sügisel vallutati novgorodlaste ja viimaste vastu pannud ugalaste käest Tartu, mis tõi kaitsjatele kaasa verise lõppmängu. Seni ainult nime poolest Tartu piiskop Hermann I sai kogu piirkonna päriselt enda valdusesse.
Hermann oli juba 1223. aastast resideerunud Otepääl ning ta oli seal alustanud kivilinnuse ehitamist. Tartu vallutamise järel seadis Hermann 1224. aasta lõpuks sisse vaimuliku võimu, mis oli ainus kõiki ugalasi hõlmanud reaalne võimukorraldus. Piiskop läänistas Otepää kihelkonna vend Theoderichile, lisaks jagus läänisid seal kandis kolmele nimepidi teada aadlikule: väimees Engelbertumile, Helmoldum de Luneborchile ja Johannem de Dolenile.
Ilmselt tekkis sellal ka tänapäeva Otepää linna alal asunud Otepää alev, mille elanike arv küündis 14. sajandi keskel 500 inimeseni. Kui võtta arvesse, et tolleaegselt linnakalmistult leitud ehted ja hauapanused sarnanevad ümbruskonna külakalmistute leidudega, võisid Otepää alevi elanikud olla enamjaolt eestlased. Henriku Liivimaa kroonikast selgub, et tema meelest oli Otepää linnus Tartu kõrval üks tähtsaimaid Ugandi keskusi.
Aolinn – küla ja linna vahevorm
Ilmselt suutis Otepää pea sama edukalt fuktsioneerida veel terve sajandi, toetudes muinasajast päritud teedevõrgule ja kaugkaubanduse traditsioonile.
Ajaloolane Anti Selart on ajavahemikul 1286–1352 Riias sõlmitud krediiditehingute registrist ehk „Riia võlaraamatust“ tuvastanud vähemalt kaheksa isikut, kelle lisanimi on Otepää. Seega tundub, et osa Riiast lähtunud kaupa liikus Kagu-Eesti sisealadele ja ka Venemaale endistviisi Otepää kaudu.
Juba 14. sajandi keskel hakkas Otepää tähtsust varjutama Tartu kui piiskopiresidents ja kaubalinn, mis asus pealegi olulise veetee ääres. Tartu ühines Hansa Liiduga 1280. aastal, moodustades koos Viljandi ja Pärnuga kaubalinnade telje, ning see kiirendas veelgi Otepää ääremaastumist, mis väljendus senise poliitilise ja majandusliku tähtsuse kadumises. See juhtus kõige varem 14. sajandi teisel poolel, kuid kindlasti hiljemalt 15. sajandi alguseks.
Otepää linnuse lõpp
Arheoloog Ain Mäesalu on leitud müntide ja tulekahjujälgede põhjal dateerinud linnuse hülgamise aega enne Liivimaa mündireformi ehk ajavahemikku 1422–1426. Seevastu arheoloog Jaak Mäll leiab mitmele lepingutekstile tuginedes, et Otepää linnus hüljati orduriigi lõpuajal pärast 1477. aastat.
Seega ei ole ikkagi päris selge, mis asjaoludel ja millise konflikti käigus linnus hävis. Igatahes Liivi sõja alguseks 1558. aastal ei figureerinud Otepää linnus või kivikindlus enam aktiivsete kaitserajatiste nimekirjas.
Kunagine Kagu-Eesti pealinn, mis aolinnana omas kõiki eeldusi muutuda tulevikus oluliseks pärislinnaks, oli selleks ajaks moondunud Nusstagiks ehk Nuustakuks. Linna staatuse sai see asula alles 1936. aastal ning siis juba taas Otepää nime all.
Loe lisaks
- Eesti linnused ja nende aeg, Imelise Ajaloo raamat, Äripäev, Tallinn 2025
- Lang, V.2004. Varalinnalised keskused (aolinnad) hilismuinasaegses Eestis. Kui vana on Tallinn? Lk 7–27. Horisont nr 2/2019. Linnaelu keskaja Eestis. Erinumber.
- Mäll, J.2010. Otepää piiskopilinnuse hävimisdaatumist kirjalike ja arheoloogiliste allikate valguses. Mäesalu, A. Otepää linnuse hävimisdaatumist.
- Mäll, J.2016. Arheoloogiline eksperiment Otepää varspüssi rekonstruktsiooniga
Viimased lood
Sõda
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele