Paljud arstid uskusid 18. sajandil ja 19. sajandi algul, et suplus soolases merevees ravib haige närve, soodustab ainevahetust ja leevendab muidki tervisehädasid. Näiteks Norras tekkis tollal suur hulk mereäärseid raviotstarbelisi spaasid, kus suplust kirjutati patsienditele välja samamoodi nagu tänapäeval tablette või raviprotseduure.
Suplusravi ei sobinud siiski igaühele, vaid see oli rangelt teaduslikel alustel ette nähtud üksnes kindlate vaevuste, näiteks hüsteeria, neurasteenia, lümfinäärmete tuberkuloosi, reuma ja külmetushaiguste puhul. Tohtrid hoiatasid, et külma soolase vee toime võib närvihaiguste põdejatel
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
18. sajandil hakkasid arstid levitama infot, et külma veega karastamine on tervisele kasulik. Õige pea hakkasidki eurooplased vabatahtlikult jäisesse vette hüppama.
18. sajandil panid britid aluse meresuplusele kui meditsiinilisele ja moraalsele tegevusele – külm vesi ravivat nii keha kui ka vaimu! Paljud väikesed kalurikülad ja sadamalinnad muutusid mainekateks kuurortideks. Briti saartelt levis uus komme Mandri-Euroopasse ja sellest ei jäänud puutumata ka ulatusliku rannajoonega Eesti.
Euroopa arstid olid veendunud, et vaimuhaigusi tuleb ravida kirurgilisel teel. Araablased töötasid 1300 aastat tagasi välja spetsiaalse ravimeetodi, mida kasutatakse tänapäevani.