Võimsast Irboska kivikindlusest veidi põhjas paikneb ühel laevaninakujulisel neemel vana linnamägi. Enne, kui sellel kinnitas kanda varjaag Truvor, asus seal arvatavasti muinaseestlaste linnus.
Irboska, mida tänapäeval tuntakse ka Vana-Irboskana, on küla staatuses asum Venemaal Pihkva oblastis Petseri rajoonis, jäädes linnulennult umbes 30 kilomeetri kaugusele Pihkvast. Irboska on kuulus oma võimsa kivikindluse poolest, kuid seal asub ühel kolmnurksel neemikul ka vana 7000 ruutmeetri suurune linnamägi, mida nimetatakse ka Truvori linnuseks.
See nimi on mõistetav, sest Irboskat mainitakse esimest korda Laurentiuse leetopissis „Ajalike aastate lugu“, kui kirjeldatakse legendi sellest, kuidas 862. aastal kutsuti kolm varjaagi vürsti-venda Põhja-Venemaad valitsema: „Vanim, Rjurik, on Novgorodis ja teine, Sineus, on Valgejärvel ja kolmas, Truvor, on Irboskas (vn Izborsk).“
Kaks aastat valitsenud Truvor suri legendi järgi sealsamas Irboskas.
Artikkel jätkub pärast reklaami
- Irboska muinaslinnus paiknes neemikul, mida praegu kutsutakse Truvori linnamäeks. Mäe otsas asub Nikolai Imetegija kirik. © Rahvusarhiiv
Sündmuste selline kirjeldus on alates 14. sajandist, mil see lugu leetopissi kanti, jõudnud kõikidesse hilisematesse slaavlaste kroonikatesse. Seetõttu võime ka peaaegu kõikidest tänapäeva Venemaa allikatest lugeda, et Irboska puhul on tegu ühe vanima ja iidseima Venemaa linnaga. Hoolimata sellest, et nüüdseks on see iidne linn taandunud küla staatusesse.
Siinkohal võiks tõmmata artiklile joone alla või küsida, kuidas puutuvad Irboska linnusesse eestlased? Pisut kannatust, peagi jõuame ka nendeni ...
Kui palju on Eestis linnuseid?
Aus vastus on, et ega me täpselt ei teagi.
Uus raamat „Eesti linnused ja nende aeg“ viib avastusretkele mööda Eestimaad, tutvustades märgilisi linnuseid, millest igaüks esindab oma ajastu võimu, kaitse, kultuuri ja eluviisi ainulaadset põimumist.
See raamat räägib eri ajastute eri tüüpi linnustest: pronksiaegne Asva ja Iru, muinasaegsed Varbola, Soontagana, Rõuge, Keava, Tarakalda ja Lõhavere, samuti juba hilisemad keskaegsed kivilinnused, nagu Rakvere, Pöide, Viljandi ja Otepää. Need kindlustused ei olnud üksnes sõjalised tugipunktid, vaid keskused, kus ristusid võim ja religioon, kohtumõistmine ja kultus, kauplemine ja käsitöö, pered ja pärand.
Alustame oma reisi Otepäält, kuid sama hästi võinuks alguspunktiks olla hoopis Rakvere või Irboska või Asva. Põikame korraks meie pealinna lähedale Iru linnusesse ja sõidame üle mere Saaremaale. Vaatleme põnevaid keskusi, millest iga linnus on just kui eraldiseisev maailm, mille kaudu saab jälgida võimusuhete muutusi, kaitsearhitektuuri arengut, kultuurilisi mõjutusi ja kohalike kogukondade vastupanuvõimet.
Rohked fotod ja illustratsioonid aitavad ellu äratada sündmusi Varbola ja Soontagana muldvallide, Rakvere ja Viljandi kivimüüride ning paljude teiste kantside sees ja ümber. Iga peatükk avab killu Eesti ajaloost, koondades käsitletava linnuse kohta kõige värskemad teadmised. Raamat on ühtaegu nii haarav lugemisrännak, ajalooline käsitlus kui ka kutse tulla avastama Eesti linnuseid ja linnamägesid.
Loe lisaks
Eesti linnused ja nende aeg, Imelise Ajaloo raamat, Äripäev, Tallinn 2025
Kas slaavlased või läänemeresoomlased?
Alustame kõigepealt sellest, et ka mitu tänapäeva Vene ajaloolast on kahtluse alla seadnud 862. aasta, Truvori ja Irboska kasutamise peaaegu sünonüümidena. Näiteks nimekas arheoloog Sergei Beletski on hästi põhjendanud ära oma seisukoha, et legendi järgi Truvori rajatud Irboska all tuleb mõista hoopis Pihkvat, millest kujunes üsna ruttu pärast skandinaavlaste sekkumist piirkonna suurim viikingiaegne keskus.
Beletski väide kõlab mõistlikult, arvestades seda, et Irboska paikneb veetee lõpus, mis sest, et sealt saavad alguse allikad ja ojad, mis suunduvad Irboska järve, millest vesi voolab mööda Shodnitsa (Shidnõtsja) jõge Mõla järve, millest omakorda Optjoki (Obdjohhi) jõgi viib vee Pihkva järve. Nõnda on Irboskal Pihkva järve kaudu veeühendus küll Velikaja jõe ja Pihkva linnusega, kuid erinevalt Pihkvast ei vii Irboskast lõunasse ühtegi laevatavat teed.
- Irboska nimes on nähtud nii slaavi kui ka läänemeresoome algupära. Esiti võis see nimi märkida hoopis osa tänapäeva Velikaja jõest. © Carl Sarap / Tallinna Linnamuuseum
Mida tähendab Irboska nimi?
Mitu Vene uurijat väidavad nime Izborsk olevat slaavi päritolu. Joakimi leetopissi põhjal, mis pandi kirja alles 18. sajandil, olevat legendaarne Irboska asutaja vürst Izbor (slaavlane), kes oli legendaarse 6.–7. sajandil elanud vürst Vandali poeg. 17. sajandist pärinevas leetopissis-legendis „Slovenist, Russist ja Slovenski linnast“ on Izbor Sloveen Mladõi poeg ja Novgorodi vürsti Gostomõsli (tema elas 9. sajandi keskpaiku) pojapoeg. Rahvasuus on levinud ka seletus ühendist iz bora ehk (männi)metsast või -palust.
Kui otsida nimele eesti algupära, siis võiks selleks olla irbuska, irbuss ehk irbus, mis tähistab väikest lameda põhjaga lootsikut, küna või paati. Lähtesõnaks on pakutud ka hirve. Näiteks Saare- ja Kuramaa vaheline Irbe väin on tuletatud ilmselt just hirvest.
Irboska (Izborsk) nimesid esineb mujal harva, nii on Novgorodimaal teada ainult Izborskaja puustus (kõnnumaa).
Huvitava versiooni nime saamisloost esitas 1997. aastal arheoloog Sergei Beletski, kes pakkus, et Izborsk on esialgu olnud läänemeresoome toponüüm, mis tähistas hilisemat Velikaja jõge kui Isa (Issa) ehk Iso, st Suurt jõge. Nime Isuborg andsid endisele läänemeresoomlaste asulale skandinaavlased ja selle tähendus oli „linn Issa jõel“.
Kuidas aga puutub siia Irboska, mis ju ei asu Velikaja jõe ääres? Beletski sõnul võtsid skandinaavlased just selle nime kasutusele hilisema Pihkva linna puhul, mis millalgi 10. sajandil sai paralleelnime Pskova ehk Piiskava (sellest ajast on leitavad esimesed ülestähendused sellenimelise linna kohta). Piiskava oli nimi, mida läänemeresoomlased kasutasid veel enne skandinaavlaste saabumist omanimena Pihkva ja Velikaja jõe ühinemiskohal asunud asula või linnuse kohta ja mis lähtus hüdronüümist Pskova ehk Piiskava. Tänapäeval on see kõik üks Velikaja jõgi, mis saab alguse Pihkva järvest, kuid minevikus kandis jõgi kahte eri nime: Is(s)a ja Piiskava.
Mida väiksemaks jäi skandinaavlaste mõju Pihkvas, seda enam kasutasid slaavlased, kelle arvukus üha suurenes, läänemeresoome nimekuju Pskov(a).
Kui suur osa Isburgi kogukonnast asus pärast Pihvka suurhävingut 11. sajandil ümber Truvori linnamäele, võeti kaasa Isuborgi nimi, mis oli juba omandanud slaavipärase nimekuju Izborsk. Seega ei tea me, milline oli Irboska muinasaegne läänemeresoome nimi, enne kui see sai 11. sajandil tänapäeval pruugitava nime.
Tänapäeva Venemaa ajalookäsitlusele on iseloomulik, et kas meelega või kogemata unustatakse, et „uus“ on ilmselgelt rajatud „endisele“ või „vanale“. Tõsi küll, mõnikord mainitakse, et nii Irboska kui ka Pihkva vanemates kihtides on märgata selget läänemeresoome jälge või nii üks kui ka teine linnus rajati „vanale hõimukeskusele“, kuid selle mainimisest enamasti kaugemale ei minda. Pigem väidetakse suhteliselt kategoorilises vormis, et nii Irboska (Truvorovi) asulas kui ka mujal Venemaa loodeosas – Pihkvas, Kamnos, Staraja Ladogas ja ka Rõuges – levisid 8.–9. sajandil laialdaselt paekivist valuvormid, mis on eriti iseloomulikud varajasele 6.–7. sajandi vahetuse Praha slaavlaste kutuurile. Seetõttu leitakse Venemaa ajalookäsitluses, et hiljemalt 8. sajandiks olid kõikidele nimetatud aladele jõudnud krivitšid, kes võtsid üle seni läänemeresoomlastele kuulunud linnused ja asulad. Just nimelt, sa said täiesti õigesti aru: selle käsitluse alusel võiks ka Rõuget, millest me kirjutasime juunikuu Imelises Ajaloos, pidada slaavlaste tugipunktiks.
Isegi eestikeelsed teabeallikad ei unusta Irboskaga seoses märkida, et „862. aastal esmamainitud Irboska on vanimaid Vene linnu“ või „Vene riigi ajalugu algas muistses Irboskas“ või „Irboskas asub 10.–13. sajandist pärit linnamägi (Truvori linnus)“ ning „1330. aastal ehitati uude kohta tornidega kivist linnus, mida kindlustati veel 15. sajandil“. Seetõttu oleme millegipärast kohati heaks kiitnud idanaabri narratiivi, mille järgi on Irboska (ja Pihkva) rajanud eelkõige slaavlased. Hoolimata asjaoludest, et Truvor oli legendi järgi ju üldse mitte slaavlane, vaid skandinaavlane, ning see „iidne Vene linn“ asub veelgi iidsemal läänemeresoomlaste linnuseasemel, mille alles seejärel võtsid üle skandinaavlased. Seega olemegi nüüd jutuga jõudnud eestlasteni.
Arheoloogid ametis
Esimesed arheoloogilised kaevamised Irboska vanemal linnamäel toimusid juba 1924. aastal, mil Irboska kuulus Eesti Vabariigi koosseisu. Kaevamisloa sai Rootsi arheoloog Birger Nerman. Nerman leidis linnamäelt keskajast pärit keraamika ja Skandinaavia tüüpi esemete fragmente. Mingisuguseid kaugemale ulatuvaid järeldusi nendest leidudest ei tehtud.
Pärast seda, kui Irboska Eestist vägivaldselt eraldati, toimus juba aastal 1946 NSV Liidu teaduste akadeemia materiaalse kultuuri ajaloo instituudi eestvedamisel arheoloogiline ekspeditsioon Irboskasse. Selle uurimisretke tulemuste põhjal järeldas arheoloog Susanna Tarakanova, et muistse asula kohale tekkis slaavlaste asula ja seda mitte varem kui 8.–9. sajandil, seega on Irboska Pihkvast tunduvalt noorem. Niisiis ilmus esimene väide, et Irboska asustasid 8. sajandil slaavlased, aastail 1945–1947.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Meenutan siinkohal, et seltsimees Tarakanova juhendamisel toimusid ka 1953. aastal Tallinnas Raekoja platsil arheoloogilised kaevamised, kus osales teise juhtiva teadlasena arheoloog Osvald Saadre ning mille tulemusena „purustati kodanlike ajalooteadlaste võltsinguid Tallinna asutamise kohta“. Teiste sõnadega lükati ümber väide, et linn on asutatud 1219. aastal, ja arvati, et Tallinn on tekkinud Eesti muistse ühiskonna sisemise arenemise tagajärjel ja väga tihedas ühenduses Vene aladega. Tõsi, praeguseks on isegi Venemaa ajaloolased revideerinud valdava osa Tarakanova väiteid nii Irboska kui ka Pihkva kohta, kuid postulaadist, et slaavlased saabusid sinna juba 8. sajandil, nii kergesti loobuda ei taheta.
- Professor Birger Nerman (paremalt esimene) arheoloogiaüliõpilastega kaevamistel. Nerman oli esimene, kes Irboskat arheoloogiliselt uuris. © Eesti Rahva Muuseum
Tarakanova ekspeditsioonile järgnes aastail 1953–1962 Pihkva uurimiskäik, mida juhtis Grigori Grozdilov. Selle tulemusi ei ole laiemalt tutvustatud ning leitud materjali kohta kirjutati põhjalikumalt alles aastakümneid hiljem, tehes seda koos uuemate väljakaevamiste leidudega.
1971. aastal alustas Irboskas arheoloogilisi kaevamisi Venemaa teaduste akadeemia arheoloogia instituudi arheoloogiline ekspeditsioon, mille eesotsas oli arheoloog Valentin Sedov, kellele sai see koht elutööks. Huvitav leid oli näiteks 14. sajandist pärit piirikivi, mille mõõtmed olid u 30 x 22 cm ja paksus 15 cm. Kivil olev kiri koosneb kahest osast: mєзѧ („piir“) ja nas hst vorotkova („meie osa Vorotkovast“), mida on seostatud sellel ajal toimunud uue kivilinnuse ehitamisega.
1974. aastal tuvastati esimest korda ka muinaskindlustuste jäänused – kiviaia varemed ja sellega külgnevad sooned, mida tõlgendati kui puitmüüri jäänuseid ning hiljem kirjeldati kui detinets’i ehk pealinnuse seina. Arheoloogilisi uuringuid tehti Irboskas kuni 1992. aastani, mille jooksul kaevati läbi enam kui 6000 ruutmeetrit linnusest ehk kõik, mida kaevata sai.
- Kauplemine põhines isiklikel suhetel: mida rohkem tutvusi, seda kaugemale võis kohalik ülik rännata, ja vastupidi. Sestap võis Irboskas 8. ja isegi veel 9. sajandil kohata slaavlasi pigem kaupmeeste kui kohalike elanike hulgas. © Robin Raspel
Just tänu Sedovile kasutatakse Irboska linnuse puhul viit ajajärku: kahte aolinnalist (8.–10. sajand), puittsitadelli ajajärku (10.–12. sajandi algus) ja kahte hilisemat ajajärku (13. sajandi lõpp kuni 14. sajandi algus).
Siin jõuamegi teatava probleemini. Kuigi Sedov märgib, et kaevamistel tuvastati selgelt kahe erineva kultuurikihi olemasolu, järeldas 1985. aastal temagi, tuginedes varasematele seisukohtadele, et asula või linnuse asutasid krivitšid hiljemalt 7.–8. sajandi vahetusel. Põhjuseks on see, et taas kord leiti mitu krivitšitele iseloomulikku eset (ka Sedov rõhutab 6.–7. sajandi vahetusel Praha ja Ilmeni kultuuris välja kujunenud paekivist valuvorme, mida kasutati ehete valmistamiseks) ning märgati matmistavade muutumist – surnuid hakati matma pikk-kääbastesse.
Tänapäeval, peaaegu nelikümmend aastat hiljem, on Valentin Sedovi väide Vene ajalooteaduses teatavas mõttes dogmatiseerunud, mis tähendab seda, et kui kuskil kirjutatakse Irboskast või slaavlaste rändest Loode-Venemaale, siis paigutatakse see 8. sajandisse ning viidatakse Sedovile. On ka erandeid, näiteks Sergei Beletski, kes vastu voolu ujudes väidab, et 8.–9. sajandil asustasid toonast Irboskat Kamno-Rõuge kultuuri esindajad ehk teiste sõnadega muinaseestlased.
- 14. sajandil hakati Irboskasse ehitama uut kivilinnust. © Wikimedia Commons
See on ka loogiline, sest nii Läti kui ka eelkõige Eesti arheoloogid ei seosta juba ammu teatavate esemete (näiteks valuvormide) ja tavade (näiteks pikk-kääbastesse matmine) levikut automaatselt slaavlaste (krivitšite) füüsilise rändega. Arheoloogide arvates levisid 7.–9. sajandil põhja suunas esialgu ainult tavad ja esemed, mida soodustas aktiivne suhtlemine ning kaubandus. Irooniliselt üritavadki Vene ajaloolased tüüpiliste läänemeresoome esemete arvukat esinemist Irboskas, Kamnos, Pihkvas jm selgitada kaubandusega. Teiste sõnadega viitavat läänemeresoome või veelgi täpsemalt muinaseesti tüüpi esemete leidmine sellele, et Irboska krivitšid kauplesid eestlastega, mitte sellele, et hoopis Irboskas elanud muinaseestlased suhtlesid ja kauplesid slaavlastega, kes tollel ajal asusid kaugel lõuna pool.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Nende ridade kirjutaja leiab siiski, et nii nagu Rõuget asustasid ka Irboskat muinaseestlased ning parimal juhul võis tollal krivitšeid seal kandis kohata kui kaupmehi või siis juhtudel, kui nad tulid röövkäikudele.
Uued Irboskasse tulijad olid esialgu mitte slaavlased, vaid pigem siiski skandinaavlased. Seda enam, et ka Sedov ise on tunnistanud, et esimene 8.–10. sajandist pärinev materjalikiht, mis linnusest välja kaevati, erineb täiesti kihist, mis jääb 10. sajandist ülespoole. Kõigepealt on esemed valdavalt tumeda tooniga, millele järgneb alates 10. sajandist juba uus selgesti eristatav kiht, milles esemed on enamasti helehallid. Pealegi muutub ka keraamika valmistamisviis: senine vormitud keraamika asendub 11. sajandil kedrakeraamikaga. Seda laadi keraamika ilmub samal ajal välja ka Novgorodis, Pihkvas, Kamos ja mujal tänapäeva Loode-Venemaal ning väikese nihkega ka praegustel Eesti aladel.
- Aastail 1341–1343 peeti maha sõda Liivi ordu ja Pihkva vürstiriigi vahel. Väidetavasti põhjustas sõja see, et ordumehed peksid Pihkva vürstriigi saadikuid. © Eesti Arhitektuurimuuseum
Liivimaa ja Pihkva sõda
1341. aasta detsembri lõpus vastasid pihkvalased sellele sõjaretkega ordu aladele tänapäeva Lätis. Retke juhtis vürst Vsevolod Aleksandrovitši. Seejärel Vsevolod Aleksandrovitš lahkus Pihkvast või sunniti lahkuma.
Seejärel käisid ordu väed 1341. aastal omakorda Pihkva alasid rüüstamas ning ordu alustas ka piirilinnuse ehitamist Pihkva suunal strateegilisele kohale Piusa jõe kõrgele kaldal. Linnus valmis juba 1342. aasta kevadel ning meie tunneme seda kui Vastseliina linnust.
Pihkvalased ei jäänud võlgu ning tegid rüüsteretke Kirde-Eestisse, kus nad 1. aprillil 1342 põletasid maha tollal taanlastele kuulunud Narva linna, tappes kõik linlased. Pärast Narva vallutamist jätkasid Pihkva väed sõjaretke Tartu suunal, kus Emajõel toimus ka tulemusteta kähmlus orduvägedega. Nii palju oli sellest kokkupõrkest siiski tolku, et pihkvalased saatsid abipalve Vitebskis valitsenud Leedu suurvürsti Algirdasase pojale vürst Andreile (enne ristimist kandis nime Vingaudas), kes saabuski Pihkvasse 20. juunil 1342.
2. augustil 1342 saatis Andrei oma vojevoodi koos družiinaga piirialale, kus orduvägi selle purustas. Pärast seda piirasidki orduväed kümme päeva Irboska uut kindlust, kuid see jäi võtmata. Ei ole selge, kas vürst Andrei oli sellel ajal ise Irboskas või Pihkvas.
1343. aastal kogusid pihkvalased ja irboskalased umbes 5000mehelise sõjaväe ning tegid Irboska valitseja vürst Jevstafi, vürst Ivani ja Pihkva possaadniku Volodši juhtimisel sõjakäigu Otepääle.
Meenutame, et samal ajal sai Harjumaal alguse ülestõus Taani krooni vastu, mida me tunneme Jüriöö ülestõusuna. Praeguseni on selgusetu, kas see suur vägi sai kokku aetud ülestõusnutega koordineeritult või kasutati lihtsalt soodsat momenti. Igatahes piirasid venelased Otepää linnust viis ööpäeva ja rüüstasid ümberkaudseid maid, kuid linnust ei vallutanud.
Kroonik Renneri andmeil olevat parasjagu Kirumpääl viibinud Riia komtuur Diderich von Rambouw kogunud kokku hulga mehi, sealhulgas Põltsamaa foogti Hildebrand von Lenteni ning Karksi ja Sakala foogtid koos oma meestega. See ühendvägi olevat liikunud vaenlasele vastu ja pidanud Vasteliina all lahingu, kus olevat hukkunud üle 1000 venelase, mistõttu ülejäänud olevat põgenenud. Sakslaste poolel olevat langenud isand Johan von Levenwolde Tartu piiskopkonnast, Kursi komtuur Johan de Witte, veel kaks orduvenda ja 14 sakslast.
Vene leetopisside kohaselt olevat pihkvalased kaotanud 17 meest, kuid jäänud lahinguväljale seisma ja tulnud hiljem võidukalt koju tagasi.
Ükskõik missugused selle lahingu tulemused olid, igatahes sidus venelaste sõjakäik ordu jõude ja mõjutas eestlaste ülestõusu postiivselt, mistõttu see oli esialgu edukas.
Ümara põhjaga ribikausi fragmendid, mida leiti eeskätt varasemast Irboska leiukihist, polnud traditsiooniline nõude vorm, mida I aastatuhandel kasutasid Põhja-Venemaal näiteks Ilmeni piirkonna slaavlased. Samasuguseid nõude fragmente on leitud ka Staraja Ladogast, kust näiteks Zemljanõi asula kaguosast tuli 2002. aastal välja neli suurt kausikildu, mis oma profiili ja ornamentika poolest on identsed Ruriku asulast (tulevasest Novgorodist) leitud anumatega. Need pärinevad kihtidest, mis on seotud nn suure maja eksisteerimisega selles asulas, mille puhul dendrokronoloogiline dateerimine annab tulemuseks aastad 930–931. Seega toimetasid toona selles olulises keskses hoones mitte slaavlased, vaid pigem läänemeresoomlased. Kaubandussidemeile viitavad ka Irboska esimesest kihist välja tulnud kaheksa kufta hõbedirhamit, mis on löödud 8.–10. sajandil ning on Rõugest leitu selge analoog.
Irboska asulast ja selle ümbrusest on välja tulnud ka mitu laibamatust, mis paigutuvad 10.–11. sajandisse ja mille puhul on selgesti märgata samal ajal Ida-Eestis kasutatud laibamatustele iseloomulikke jooni. Kahjuks aga ei ole meie naabrid kasutanud kadunukeste uurimiseks ei DNA-l ega ka strontsiumi isotoopidel põhinevaid meetodeid, et tuvastada surnute päritolu teaduse viimase sõna järgi.
Tsitadell ja linnake
Tulles nüüd tagasi Irboska vana linnuse juurde, siis 10. sajandi esimesel poolel, mil varasem kutuurikiht asendub uuega, on märgata tugevat tulekahju. Seejärel on seniajani ühe terviku moodustanud linnuseala muutunud kaheosaliseks linnuseks. Täpsemini öeldes on linnuse neemeosa muutunud mingi üliku sõjaväeasulaks, mida ümbritses tammepalkidest tara koos väravaga. Sellest tsitadellist on leitud majapidamistarbeid, relvi ja kaunistusi. Sageli on need Skandinaavia-pärased, mistõttu tekibki mulje, et linnuse senine läänemeresoomlasest ülikupere kaotas oma võimu skandinaavlastele.
Kuna Rõuge jätkas samal ajal oma tavalist tegevust veel peaaegu terve sajandi, siis pole välistatud, et muutuste puhul on mängus ka nende kui konkurentide käsi. Igatahes on nii Rõuge kui ka Skandinaavia-pärane Irboska koos eksisteerinud kuni 11. sajandini, mil ka Rõuget tabas lõpuks häving.
10. sajandi Irboskas elasid käsitöölised väljaspool tsitadelli ringteel asunud linnakeses (vn posad), mida kaitses savist kaarvall, mille harjal olid kiviaed ja vallikraav. Mis rahvusest aga olid selle ala elanikud? See on huvitav küsimus, sest kõrvuti slaavi tüüpi maapealsete puitpõrandate ja saviahjudega palkmajadega eksisteerisid platsi ühes nurgas mitteslaavilike põrandate ja ahjudega hooned. Kümnendik Irboska keraamikast, mis on leitud 10. sajandile järgnenud ajast, on läänemeresoome ehk Rõuge tüüpi. Tundub, et tavaelanikeks olid nii slaavlased kui ka läänemeresoomlased. Küllap võis sealt leida ka skandinaavlasi.
- Pihkva Kreml. © Viktor Salmre / Eesti Rahva Muuseum
Pihkva sai alguse eestlaste asulana
Arheoloogiliste leidude põhjal on teada, et 8. sajandil eksisteeris Pihkva ja Velikaja jõe ühinemiskohal läänemeresoomlaste asula. Kas see oli kindlustatud linnus, ei oska me öelda.
Tegu ei paista olevat põllumajandusliku asulaga, mistõttu on alust oletada, et sellisesse strateegilisse kohta rajas oma tugipunkti tollane võimuperekond. Sellest sai kontrollida tollal juba intensiivses kasutuses olnud veeteed. Pihkvat tollal asustanud läänemeresoome hõim on seesama Kamno-Rõuge kultuuri esindav rühm, kes elas ka Irboskas – muinaseestlased.
Arheoloog Mauri Kiudsoo on andnud tollasele Pihkvat läbinud veeteele nime Austrvegr ehk Idatee enne varjaage, sest ilmselt hiljemalt 7. sajandist (võimalik, et veel varem) on muinaseestlased (põhiliselt ida- ja kagueestlased ning need eestlased, kes asustasid Peipsi-tagust ja tulevast Pihkvamaad) kasutanud ühendust, mis arheoloogilisele leiumaterjalile viidates kulges mööda Peipsi ja Pihkva järve ning Velikaja ja Issa jõge, läbis Sebeži järvede piirkonna ja Daugava ülemjooksu, kuni ühines Gnjozdovo juures põhiharuga. Selle kaudu peeti arvatavasti ühendust Ülem-Dnepri piirkondadega ja võimalik, et isegi veel kaugemate aladega.
Muinaseestlaste tugipunkt hävines millalgi pärast 860. aastat ning hävitustöös on osalenud ka skandinaavlased, sest põlengukihist on tulnud välja hulganisti Põhja-Euroopa tüüpi noole- ja odaotsasid. Natuke hiljem on häving tabanud ka Pihkva naabreid Kamnot ja Irboskat. Mõlemad küll taastusid hävingust, kuid uueks tõmbekeskuseks sai juba selgesti Pihkva, kuhu 10. sajandiks oli tekkinud täiesti varakeskaegne linn, mille elanikest moodustasid skandinaavlased kuni
11. sajandini märkimisväärse osa. Enne 1044. aastat hävis see linn suure tulekahju tagajärjel.
Vana rusudele tekkis uus linn, mis oli juba slaavi nägu. Nii sai alguse keskaegne Pihkva, mille satelliitidena oli oluline roll ka Kamnol ja Irboskal.
Pihkva on umbkaudu sama vana kui Novgorod. Linna õnnetus oli, et see asetses teatavas piiri- või puhvertsoonis, kus see kord oli Novgorodi ja siis jälle Kiievi mõjutsoonis. Kiievi-Venemaa ajal ehk kuni 12. sajandini ei olnud Pihkva piirkonnal vürstiriigi õigusi, kuid tundub, et siis tunnistas Pihkva Kiievi suurvürsti ülemuslikkust. Mõnda aega oli Pihkva ka leedukate huviorbiidis ning siis korraks sakslaste mõjusfääris. Mõnel ajajärgul ajas Pihkva ka iseseisvat poliitikat.
Millalgi enne 1044. aastat hävis Pihkva linn suures tulekahjus ning enam-vähem samal ajal muutus lähedal asunud Irboska juba selgesti Vana-Vene linnaks, seda ehk Pihkvast põgenenute arvel. Pärast seda sündmust on läänemeresoome jälg Irboskas peaaegu märkamatu. Seda enam, et kahest viimasest ajajärgust ei ole seda jälge ka eriti põhjalikult otsitud.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Mingil põhjusel, mis tundub olevat seotud sakslaste ja taanlaste tegevusega Liivi-, Läti- ja Eestimaa aladel, on Irboska vana linnus 13. sajandil üsna kiiresti stagneerunud, kuni see jäeti 14. sajandi esimesel poolel lõplikult maha. Kiire hülgamine oli arvatavasti seotud tollal toimunud Liivimaa-Pihkva sõjaga, mis möllas aastail 1341–1343.
Selleks ajaks oli Irboska vana linnus taandunud abilinnuseks ja sellega seotud endises asulas erilist tegevust enam ei toimunud, sest sama sajandi algul hakati Pihkva eestvedamisel rajama uut kivilinnust koos sinna juurde kuulunud asulaga, mis oli sõja puhkedes sedavõrd valmis, et pidas vastu orduvägede kümnepäevasele piiramisele.
Irboska oli suure tõenäosusega juba alates 13. sajandist otseses sõltuvuses Pihkvast, sest näiteks Irboska Nikolai peakirik, mis valmis 1349. aastal paekivist, ehitati Pihkva possaadnik Seloga eestvõttel. Ilmselt ei saanuks ta võõra alluvusega linnas sel kombel toimetada.
Sellel ajal eksisteeris tegelikult ka Irboska vürsti positsioon, mis oli Irboska linnuse ja selle ümbruskonna valitseja tiitlina kasutusel 14. sajandi keskpaigani.
- Kui me räägime tänapäeva Loode-Venemaa ajaloost, ei saa me üle ega ümber Novgorodist. Omas ajas ja ruumis oli Novgorodi linna alusel tekkinud Novgorodi Vabariik kindlasti osa Euroopast. © Wikimedia Commons
Novgorodi valitseti rahvakoosolekul
Linna rajamise esimene etapp ehk linnuse ehitamine jääb 8. sajandi lõppu või isegi 9. sajandisse. Kui Rjurik tuli 862. aastal linnusesse, nagu väidetakse leetopissides, eksisteeris arheoloogia andmeil seal juba üsna suur asula. Siis hakati seda kindlustama.
10. sajandiks oli Rjuriku linnus kasvanud millekski enamaks kui üksnes linnuseks koos aolinnaga. Millal senine nimi asendus nimega Novgorod, seda me ei tea. Arvatavasti võis see toimuda hiljemalt 11. sajandil. 12. sajandi allikais on linn juba kui Suur-Novgorod (Velikii-Novgorod). Hiljemalt 10. sajandil on see koos liitunud asulatega tollase Loode-Venemaa suurimaid linnu, omades mõju ka kaugemaile piirkonnile, sealhulgas Eestile.
Novgorod ja Eesti Vene allikais väidetakse meie alade elanikkonna kohta, et eestlaste suhted Novgorodiga ei olnud just parimad. Ju andis tooni Pihkva alade kuuluvuse küsimus. Suhete keerukus kandus üle ka Eesti ala vallutuse järgsesse aega, mil ordu ja piiskoppide läbisaamine Novgorodiga ei olnud alati kõige parem. Samas olid meie suhted paljude teiste Kiievi-Venemaa piirkondadega üsna head. Tuleb rõhutada, et Novgorodi suurusest ja sõjalisest võimekusest hoolimata olid nende ambitsioonid siin kandis püsivalt kanda kinnitada ometi minimaalsed. Tehti mõned sõjakäigud ja oletatavasti olid Ida-Eesti alad mõnda aega Novgorodi maksukohustuslased. Küllap oli Novgorodil ühel või teisel ajal võimekus kogu meie territoorium inkorporeerida oma maade koosseisu, aga millegipärast seda soovi ei tekkinud või jäi see realiseerimata.
Mitmel põhjusel hakkab 9. sajandil üha enam domineerima aga Kiiev, mis umbes 880. aastail saab uueks Vana-Venemaa n-ö keskpunktiks, kuna sealset valitsejat tunnustavad vähemasti eri piirkonnad ja keskused. Novgorod on samal ajal selgelt kasvanud linnriigiks, mis saab lubada endale teatavat autonoomiat. Vähe sellest, Novgorodi vürstiriigi valitsejad suudavad edukalt kukutada ka Kiievi suurvürste.
Demokraatia alged 1088. aastal saatis Kiievi suurvürst Vsevolod Jaroslavitš (kes väidetavasti esimesena lisas oma suurvürsti tiitlile ka tiitli kogu Russi vürst ehk knjas vsi Rusi) oma alaealise pojapoja, kes oli tulevase Vladimir Monomahhi poeg, Novgorodi valitsema. Kuna ta oli alaealine, siis on just selle valitseja puhul märgata uue ameti – possaadniku ehk „vürsti saatja“ – teket. Nood valis Novgorodi linna esinduskogu (segaseks jääb, kas veetše või linnanõukogu). Esimest korda on märgata teatavat demokraatia alget, kus vürsti omaalgatusi prooviti kontrollida valitud võimuesindajaga.
12. sajandil üritas Monomahh Venemaad arvatavasti Bütsantsi eeskujul tsentraliseerida ning seega pani ta 1117. aastal Novgorodi troonile ilma Novgorodi linnanõukogu ja veetše nõusolekuta oma pojapoja vürst Vsevolod Mjatislavitši. Osa Novgorodi bojaare avaldas selle peale pahameelt ning nad kutsuti Kiievisse, kus heideti türmi.
1131. aastal pidas Vsevolod Mjatislavitš muideks maha lahingu tšuudidega Klinis, mille kaotas, kuid kaks aastat hiljem vallutas ta koos novgorodlastega tagasi Jurjevi, mis eelmisel sajandil oli kaotatud.
See jäi ka tema luigelauluks, sest 1134. aastal ta tõtt-öelda aeti Novgorodist minema (tema isa suurvürst Mstislavitš Valdimirovitš suri 1132. aastal ning siis sai alguse nn Kiievi-Venemaa ühtsuse lagunemine). Novgorodis võttiski samal ajal võimu nii possaadnikust kui ka arvatavasti muust paremast seltskonnast koosnenud nõukogu.
Linna valitses veetše Seega võib 12. sajandi keskel märgata juba teatavat iseteadvust Novgorodi juhtinud ringkondade käitumises ja seda võib nimetada demokraatlike tunnusjoontega valitsemismudeli tekkimiseks. Oma sisult oli see ikkagi feodaalsete sugemetega poliitilise- ja majanduselu korraldus.
Süsteemi põhialuseks oli veetše, mis kujutas endast Novgorodi meessoost elanike koosolekut, millel võisid olla laiaulatuslikud volitused (juhul kui see oli ülelinnaline veetše).
Samas ei olnud selline n-ö rahvakoosolek midagi uut. Uuenduslikkus seisnes selles, et koosolekul oli võim kogu poliitilise ja majandusliku süsteemi üle. See võis valitsejaks koosolekule kutsuda sobiva vürsti, kuid võis vürsti ka tagandada.
Veel oli koosoleku pädevuses bojaaridest possaadnikute valimine (algul määras neid suurvürst), kelle tööpõlluks oli täitevvõimu teostamine ning ka võõraste riikide ja rahvastega suhtlemine. Tõsiasi, et täitevvõimu esindajaks valiti konsensuse alusel inimene, kes ei pruukinud olla vürstlikku päritolu, oli uus lähenemine.
Alates 1156. aastast võis veetše valida nn vladõka või hegemooni ehk siis Novgorodi piiskopi, hiljem juba arhipiiskopi.
Veetše otsustas ka sõja ja rahu üle, lisaks andis välja või muutis seadusi, määras andamite ja maksude suurused, nimetas ametisse Novgorodi võimuesindajad ning ainult veetšel oli õigus nende üle vajaduse korral ka kohut mõista.
Veetše pädevuses oli ka nn tuhatkonna juhi (тысяцкого) nimetamine, kes oli esialgu linna(de) kaitsemaleva pealik. Hiljem lisandus talle ka vahetult linnaga seotud (kaubandus)kohtuniku ja linna administraatori roll.
Vabade meeste koosolek Veetšel osalesid vabad linlased ning ka linnas eksiteerivate mõisate ehk nii-öelda suurmajapidamiste, kaubandushoovide ja esindusresidentside (paleede) omanikud (juhul, kui nad viibisid kohal).
Kõiki hääletusele tulnud olulisemaid küsimusi arutati varem enamasti mõjukate bojaaride kitsamas ringis. Need linlased, kes elasid sageli hoopis linna saras rentnikkudena, nagu ka suurmajapidamistest ehk feodaalselt sõltuvad (vabad) kodanikud, ei omanud õigust võtta veetše hääletamistest osa. Veetšel nad muidugi käisid.
Peale veetše eksisteeris veel linnanõukogu (gospoda), mis kujutas endast teatavat senaatorite kogu või Novgorodi kõige kõrgemat võimuorganit ehk siis n-ö parlamendi teist koda. Selle koosseisu kuulusid arhipiiskop, possaadnik, tuhatkonna juht või juhid, kõigi linnaosade juhid (need valiti algul bojaaride veetšel), sadakonna vanemad (kujutasid endast kaupmeeste ja käsitööliste ühenduste ehk gildide vanemaid), lisaks erus ehk vanad possaadnikud ning vanad tuhatkondade juhid (старые посадники и тысяцкие).
16. sajandist alates juhtis linna nõukogu, seega sisuliselt kogu vabariiki Novgorodi arhipiiskop, kelle valduses oli ka linnakassa. Ühtlasi oli tal oma õukond ja ka oma sõjaväepolk. Tema määras välispoliitika suunad, kontrollis kaalude ja mõõtude vastavust standarditele. Peale selle oli tal õigus kohut pidada.
Kogu seda eri struktuuride virvarri ehk suhet vürsti ja linnanõukogu, veetše ja possaadniku vahel reguleeriti mitmesuguste lepingutega.
Oluline on vast ära märkida, et veetše süsteemi viljeldi ka mujal, kuid Novgorodis põhines sellel mitte ainult linna puudutavate otsuste langetamine, vaid kogu Novgorodi riigi haldamine.
Veetše süsteem kui poliitiline institutsioon hävitati 1478. aastal Ivan III teise sõjakäiguga Novgorodi vastu.
Ainus teadaolev Irboska vürst on Jevstafi (Ofstafi), kes esineb allikais 1323., 1343., 1353. ja 1355. aastal. Viimati mainitud aastal suri ta koos oma poegade Karpi ja Alekseiga katku.
Pole teada, kas Jevstafi kuulus mingisse tundmatusse Irboska kohalikku dünastiasse või oli ta lihtsalt Pihkva vürstiriigi palgaline ametnik. Pärast teda pole ajaloolastele rohkem Irboska vürste teada. Siinkohal ehk saamegi tõmmata joone alla loole Irboskast kui muinaseestlaste loodud linnusest.
Loe lisaks
Eesti linnused ja nende aeg, Imelise Ajaloo raamat, Äripäev, Tallinn 2025
Kogumik
Города и веси средневековой Руси: археология, история, культура: к 60-летию Николая Андреевича Макарова, 2015
Алексей П.
К вoпрoсу о связях прибалтийских финнов с населением Верхнего Повол-ховья в последней четверти I тыс. н. э., 2011
Kiudsoo. M.
Viikingiaja aarded Eestist, 2016
Beletski. S.
Pihkva linna tekkimine, Idatee nr 3, 1997
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
