Kunda meeste räimevõrku jäi väike vaal

Üheksakümmend viis aastat tagasi, 29. septembril 1930, olid Kundas elanud noored vennad Tiivased merel võrkudega räime püüdmas. Lisaks kopsakale räimesaagile üllatas noormehi nende võrku jäänud delfiin. “Mereelukas oli sabapidi võrgusilmusesse kinni jäänud ja rahulikult ujus ta võrgu järele kalda poole,” kirjutas 1930. aasta 2. oktoobri Virumaa Teataja.

Kui paadiga madalasse vette jõuti, lohistasid mehed vähest vastupanu osutanud looma kaldale, kus see peagi suri. Noormehed olid aga nutikad ja andsid oma leiust teada Tartu ülikooli zooloogiamuuseumile. Muuseum maksis meestele looma eest 50 krooni. Delfiin pakiti enam kui kahe meetri pikkusesse kitsasse kasti ja saadeti pagasina Tartu poole teele. Koos kastiga kaalus loom 110 kilo, looma enda kaal oli umbes kuus puuda ehk alla saja kilo.

See oli Virumaa Teatajas ilmunud loo kokkuvõte, Tallinnas ilmunud ajaleht Kaja aga pakub teistsugust versiooni – nimelt olla mehed püüdnud koguni kaks delfiini, üks neli ja teine kuus jalga pikk. Väiksem olevat juba võrgus surnud olnud, suurem aga surnud kaldal. Kaja versioon võib olla tõepärasem, sest sellisel juhul võiks olla tegemist meie oma Läänemere delfiinide ehk pringlitega, kes võivad pikkuselt olla inimesega võrreldavad, kuid kelle kaal saja kilo lähedale ei küüni. Emased pringlid, kes on isastest suuremad, on keskmiselt 160 sentimeetrit pikad ja kaaluvad 60 kilo, isased on neist mõnevõrra väiksemad.

Pringlid on maailma väikseimad delfiinid. Kuigi nad elavad Läänemeres, on nad siiski Eesti vetes enam kui haruldased, praegusel ajal veel eriti. Kui sadakond aastat tagasi ületas pringliga kohtumine igal juhul ajalehtede uudisekünnise, siis sama juhtuks praegugi, sest pringleid pole Eesti vetes nähtud aastakümneid. Olemas nad aga on, seda on tõestanud näiteks veealused salvestused Saaremaa lähedalt, millel on kuulda pringlite tekitatud hääli. Ja Lätis ning eriti Soomes kohatakse neid ikka ja jälle.

Pringlid ehk seakalad on Läänemere ainsad vaalalised ning keskkonnaministeeriumi andmeil on tegu ohustatud liigiga, mida on Läänemeres alles vähem kui 500 isendit. Pringli hüüdnimi tuleneb helist, mille ta pinnale õhku võtma tulles tekitab. See hääl meenutab inimese aevastust või nohisemist.

Tõsise hoobi sai Läänemere pringlipopulatsioon 2019. aasta sügisel, mil mere lääneosas asuval merekaitsealal korraldatud Teise maailmasõja aegsete miinide kahjutuks tegemise operatsiooni tagajärjel sai surma hulk loomi.

Kokku leiti Saksamaad ja Taanit eraldava väina ümbruse randadelt kolme kuu jooksul 41 surnud pringlit. Saksamaa Looduskaitse Föderaalamet teatas, et vähemalt kaheksa pringlit sai surma, kuna Briti päritolu miinide õhkimisel said kahjustusi nende kuulmisorganid, mida ohustatud veeimetajad kasutavad navigeerimiseks.

Pringlid, nagu teisedki vaalalised, kasutavad saakloomade leidmiseks ja püüdmiseks kajalokatsiooni. Helisignaale kasutavad nad ka omavahelises suhtluses. Seetõttu arvatakse, et inimtekkeline allveemüra võib nende elutegevust oluliselt häirida. Üks näide pringlit eriti häirivast inimtegevusest on veetuuleparkide vaivundamentide ehitamine, mille käigus lüüakse merepõhja vaiu. Looduslikke vaenlasi pringlil ei ole, küll hukkub aga Läänemeres igal aastal kümneid pringleid eeskätt Saksamaa vetes kalavõrkudes.

Taanis läbi viidud uuringud on näidanud, et pärast tuulikute püstitamist lahkusid paljud pringlid Põhjamerre, mistõttu vähenes Läänemere niigi väike pringlite populatsioon veelgi.

Pringlid toituvad peamiselt väikestest kaladest - räim, kilu, tursk, heeringas, lest jt. Pringel sööb päevas 4-9 protsenti oma kehamassist. Pringel on pelglik. Ta elab üksi või väikestes rühmades. Suguküpseks saab pringel 3-4 aastaselt, poegib ühe-kahe aasta tagant. Emane kannab poega 10-11 kuud.