Maikuus algas turbalõikamine
Maikuus algas vanasti soodes ja rabades turbalõikamine. Eriti oluliseks muutus turba kütteks varumine Teise maailmasõja ajal.
Eesti Vabariigi päevil ja Teise maailmasõja ajal lõigati turvast peamiselt käsitsi ning selleks tarvitati spetsiaalseid turbalabidaid. Sõltuvalt raba iseloomust ning tööliste lõikamisstiilist võisid need labidad meenutada tavalist labidat, leivalabidat või hoopis kaheharulist harki, mille haruotsad olid ühendatud lõiketeraga.
Kui talu maade hulka kuulus muidu kasutu soo- või rabaserv, mida ei saanud põlluks harida ja kus ei kasvanud eriti ka mets, siis sealt turba ammutamine võis majapidamisele anda kogu vajaliku talvekütuse. Üks ruumimeeter (kuupmeeter virnastatud materjali) kuivatatud turvast oli kütteväärtuselt enam-vähem võrreldav sama koguse II sordi küttepuudega, kuid leidus ka eriti kvaliteetset turvast, mis ei jäänud alla kasehalgudele. Turvast nimetati toona lausa „nooreks kivisöeks“.
Tuli tähele panna, et turbaga kütmisel tõusis küttekolde temperatuur kõrgemale kui puudega kütmisel. Turvas põles väiksema leegiga kui puuhalud, kuid ahi akumuleeris küdemise ajal endasse rohkem soojust.
Turbakaevamise töö algas mai alguses ning pidi lõppema jaanipäevaks, sest ainult mai, juuni ja juuli ilmad sobisid turbapätside kuivatamiseks. Kaevamist alustati raba kuivemast kohast, nt kraavi juurest. Labidaga lõigati välja neljakandilised turbapätsid, mis asetati sarda või rõuku kuivama.
Kuivanud turvas tuli varju alla viia küüni, kusjuures hoolitsema pidi sellegi eest, et küüni põrand oleks näiteks hagudega maapinnast isoleeritud, et niiskus sealtkaudu turbapätsidesse ei imbuks. Küüni puudumisel koguti turvas auna, mis kaeti pealt vihmakindla katusega. Alles talvel, kui soo oli külmunud, sai turba koju või müüki vedada.
„Kogemused on näidanud, et turvas kütteainena paljudes maades on omandanud erilise tähtsuse erakorralistel aegasel – majandusliku kriisi ja sõja-aastatel,“ kirjutas Postimees 1943. aasta kevadel. „On viimane aeg turba kui kütteaine tarvitamist suurendada, et sellega väärtuslikke puid vabastada tööstustele.“
Veel tänapäevalgi võib maastikul näha toonase turbakaevamise jälgi. Näiteks leidub kõdusoometades, mis on kasvanud kuivendatud soodele, korrapäraseid neljakandilisi umbes toasuuruseid auke, kust turbapinnas on välja lõigatud. Tihti on sellised augud vett täis imbunud.
Hetkel kuum
Viimased lood
Sõda
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele