Artiklisari Eestimaa linnused: Rõuge linnuse võim tugines kaubandusele

Viikingiaegseid nõusid on põhiliselt kahte tüüpi. Esimesed on jäme­keraamilised ning üsna suured ja lihtsa viimistlusega. Arvatavasti kasutati neid toiduainete hoidmiseks. Mõnikord on selliste pottide ülaserva, kaane koha alla, torgatud rida väikesi õhuauke. Teine tüüp oli peen­keraamika, mis oli enamasti hoolikalt silutud pinnaga ning mõnikord mustritega kaunistatud. Selliseid potte ja kausse kasutati ilmselt toidu serveerimiseks. Võimalik, et need toodi välja üksnes siis, kui tulid külalised.

Rõivaid pole aga Rõuge kultuurikihis säilinud, seega on meil neist vähe aimu. Küllap oli lõngaketramine oluline, sest kedervarre külge kinnitatud värtnakedrad on muinasleidude seas väga tavalised.

Ju oli see lausa igapäevane töö, millega tegelesid naised. Arvatavasti ei olnud haruldane, et see naine võis olla ka ori. Rõivaste valmistamisest annavad tunnistust ka leitud kangaraskused, naasklid ja nõelad. Lõnga ja kangast saadi linast ja lambavillast. Talveriideid valmistati loomanahkadest, millest tehti ka jalatseid ja vöösid. Eliidi puhul olid olulised ka karusnahad.

Ehteid kandsid tollal nii mehed kui ka naised. Eri soo puhul olid sageli rõhutatud eri kehapiirkonnad, levinud olid mitme­sugused kaela- ja rinnaehted. Leitud kaelavõrudest on säilinud ainult väikesed katked, kuid nende küljes rippusid tihti trapetsikujulised pronksplekist ripatsid. Populaarsed olid helmekeed; kallimate klaashelmeste kõrval kanti ka ise­valmistatud savihelmeid. Naiste ehte­komplekti kuulusid pikad rippuvad ketid, mis kinnitusid õlgade kohal rõivaste külge ehisnõeltega. Kaelas või ehtekee küljes kanti loomahambaid. Naiste pearättide külge kinnitati teinekord oimurõngad. Käte ümber kanti otstest lahtisi kaunilt ornamenteeritud käe­võrusid ning sõrmedes pronkstraadist spiraalsõrmuseid.

Rõivaste kinnitamiseks kasutatud hoburaudsõled olid enamasti valmistatud rauast ja nende lihtsa tegumoe tõttu oli oletatavasti tegemist praktilise tarbeesemega.

Arheoloogid on Rõugest ja mujalt viikingi­aja kihtidest välja kaevanud sadu looma­luid ja -hambaid. Enamik neist jäätmeist pärinevad muinasköögist ja- toidulaualt, kuid paljudel on märke luu- ja sarve­töötlusest ning kandmisest ripatsina.

Tänapäevaste teadmiste põhjal on just Rõuge see paik, kus tegeldi väga aktiivselt suurulukite ja karusloomade jahiga ning töödeldi kõike, mida jaht saagiks andis. Sel moel valmistatud kaupu saadeti kaubandusvõrgustike kaudu itta, kus need jõudsid tõenäoliselt ka kalifaadi ning Ida-Rooma riigi turgudele.

Mitmel korral on mainitud, et Rõuge majandusliku edukuse üks alustalasid oli ilmselt kauplemine karusnahkadega, kuid nahad polnud ju siiski ainsad asjad, mida ulukijahist saadi. Põtrade, kobraste, mets­sigade, karude, nugiste, piisonite, oravate, mäkrade, jäneste, saarmaste, ilveste ja metskitsede jahtimine andis ka liha, luid ja hambaid. Kobrastelt aga saadi muistset afrodiisikumi või lausa imerohtu – kopranõret. Just kopra luud ning hambad moodustavad paarist tuhandest Rõuge luuleiust kokku rohkem kui poole.

Rõugest on leitud isegi siili ja vesiroti luid, kuid selliste väikeimetajate luude puhul peab alati arvestama sellega, et need võivad olla muistisele sattunud juhuslikult, looduslikul teel.

Rõuge ulukimaterjali hulgas väärivad erilist tähelepanu kobras ja põder, sest just neid kahte liiki on sealt leitu põhjal kütitud kõige enam. Lõunamaades hinnati põhjast pärit tiheda karvaga karus­nahku, kuid kopranõret peeti vanasti tõhusaks potentsiravimiks. Kopra olulisust märgivad ka Rõugest leitud kopra kannaluudest ripatsid. Iseäranis huvitavad on ka piisoniluud, mida Eestist on leitud üksnes veel viikingiaegsest Viljandist, kuid mis tõendavad, et see suuruluk leidis omale mõneks ajaks sobiva elukeskkonna ka Lõuna-Eesti metsaaladelt.

Peale selle, et Rõuges käidi jahil, püüti seal ka kala. Peamised kalad, mida püüti, võisid olla haugid, latikad ja teised mageveeliigid. Samuti tegeldi Rõuges tõenäoliselt linnujahiga, kuid selle kohta on materjali vähe.

Koduloomad olid väikesed Enamik loomaluid, mille arheoloogid viikingiaegsetest linnuse- ja asula­paikadest välja on kaevanud, kuuluvad tavaliselt koduloomadele, kelleks toona olid veised, lambad, kitsed, sead ja kanad. Leiud kõnelevad karjakasvatuse olulisusest tolleaegsetele inimestele. Nii on ka Rõuges just karjakasvatus olnud tähtsal kohal, tõsi küll, seal varjutab seda eespool kirjeldatud metsloomade jahiga seotud tegevus.

Viikingiaegsed koduloomad olid täna­päevastest aretatud tõugudest veidi erineva välimusega. Nad olid väiksemat kasvu, nii näiteks oli veiste turjakõrgus ainult ühe meetri ringis ning hobuste turi küündis kõigest 130 sentimeetri kanti. Väikesest kasvust hoolimata kasutati härgi töö- ja veoloomadena ning hobuseid ratsutamiseks. Sigu kasvatati eelkõige liha­loomadena ja lambaid villa saamiseks. Lõpuks läksid aga peaaegu kõik loomad lihaks ning ära kasutati ka kõõlused, nahk, rasv ja karvad.

Rõugest leitud arvukad hobuseluud on andnud alust arvata, et ka hobuseliha leidis igapäevast kulinaarset kasutust. Leitud ohtrad koeraluud märgivad koera vajalikkust abilisena jahiretkedel ja karjakasvatusel, aga miks mitte ka lihtsalt seltsilisena.

Loomapidamisest ja loomade elu­tingimustest ei tea me ajastu kontekstis suurt midagi. Me võime üksnes oletada, et loomadele olid püstitatud teatud varjualused või laudad, mis aitasid neil talve üle elada. Karmide ilmade ajal võidi loomi pidada ka üheskoos endaga elu­hoones, sest niiviisi said nii loomad kui ka inimesed sooja.

Oluline on meeles pidada, et sageli eelnes inimeste füüsilisele liikumisele kõigepealt üksnes tavade liikumine ning mõnikord olidki ainult tavad ja esemed need, mis kuhugi jõudsid. Nii näiteks saabus Pihkva ja Kagu-Eesti aladele umbes 6. sajandil krivitšitele omistatud pikk-kääbastesse matmise tava, mille puhul rändas siia kanti just tava, mitte krivitšid ise.

Kui aga slaavlased kuhugi füüsiliselt kohale jõudsid, ei kadunud nende uusasunikega asustatud aladelt kuhugi ka läänemeresoomlased ja teised soome-ugrilased, kes ise võisid olla üsnagi erinevatel nii-öelda kultuuritasemetel. Seetõttu erines ka nende suhtumine hilisemasse Novgorodi riiki, mida juhtisid slaavlased.

Slaavlaste enda asuala keskused olid 6. ja 7. sajandil Ilmeni järv ja Volhovi jõe äärsed piirkonnad, mida asustasid põhiliselt Ilmeni sloveenid. Krivitšid aga sisenesid sellel ajal juba otsapidi Pihkva aladele või vähemasti olid selle läheduses. Igatahes on nende mõju ja nende tavade ilmumine selgesti tajutav kas või juba mainitud pikk-kääbaste kasutusele võtuga mitteslaavlaste eri hõimude hulgas.

Pikk selgitav sissejuhatus lubab meil nüüd rääkida ka Staraja Ladogast, mille eestikeelne nimekuju Vana-­Laadoga võeti otse­tõlkena kasutusele Nõu­kogude ajal, sest tollal üritati millegi­pärast vältida paiga skandinaavia­päraseid nimekujusid Aldeigja või Aldeig­juborg. Linnust mainitakse leetopissides legendaarse Rjuriku esimese pealinnana, mida ta olevat 846. aastani kasutanud. Praeguseks on arheoloogia teataval määral kinnitanud seda, mida me oleme harjunud leetopissidest lugema, tõsi, linnuse rajamise ajaga on pandud mööda peaaegu kolmveerand sajandit. Dendrokronoloogia järgi raiuti linnuse ehitamisel kasutatud palgid maha enne 753. aastat.

Jättes kõrvale poolmüütilised ja seniajani vaidlust tekitavad isikud, on tänapäeva muinasteadlased seisukohal, et sellel ajal rajatud linnuse rajamisel on oluline roll olnud skandinaavlastel, kes võisid olla pärit Ojamaalt. Linnuses andsid tooni kolm viikingitele ise­loomulikku pikkmaja. Linnus rajati mõnikümmend aastat enne slaavlaste kohalejõudmist. Idaga hakati aktiivselt kauplema kõige varem 786. aastal, millele osundavad leitud araabia dirhamid. 780. aasta paiku on skandinaavlased pannud tööle araabiapäraste silmadega helmete tööstuse, kus madalal temperatuuril toodeti tuhandeid klaashelmeid, mida kasutati kohalikelt soomeugri hõimu­delt karusnahkade kokkuostul valuutana.

Samal ajal Staraja Ladoga rajamisega on mõni kilomeeter ülesvoolu Volhovi teisele kaldale rajatud muld-kivilinnus (Ljubša), mille tüpoloogia lubab oletada, et selle võisid ehitada slaavlased. Linnus jäetakse maha umbes 9. sajandi teisel poolel, veel enne, kui jõuab moodustu­da Kiievi-Venemaa. Linnus on rajatud varasemale 6.–7. sajandil rajatud soomeugrilaste puidust kaitse­rajatisele, mis 8. sajandil maha põletati. Süüdlastena võiksid kõne alla tulla just skandinaavlased. See varasem kaitse­rajatis omakorda paikneb veel vanemal, umbes juba 3. sajandil tegutsenud kaluri­asulal.

Slaavlased ja skandinaavlased ei olnud omavahel rahujalal, võimalik, et konflikti sekkusid ka soomeugrilased. See selgub tänu sellele, et kümme­kond aastat pärast Staraja Ladoga rajamist on selle kihistuse leidudes märgata jälgi rünnakust ning kuni 9. sajandi kolmekümnendate aastateni on Staraja Ladoga asustuses domineerima hakanud slaavlased: krivitšid ja Ilmeni sloveenid. 830. aasta paiku on Staraja Ladoga taas põlenud ning sellele järgnenud kihis on väga selgesti märgata ainult skandinaavlaste jälgi, milles on väga palju militaarset materjali. Linnusest ja asulast on leitud Skandinaavia sõdurite haudasid, kus hauapanustena on sageli näha Thori vasarakujuline ripats. Skandinaavlaste ajal taas­rajatud Staraja Ladoga uus linnus on tüpoloogiliselt sarnane Ljubšaga (puidu asemel on kivid ja muld), kuid arheo­loogide arvates on seekord selle (taas)rajanud ikkagi skandinaavlased, kes millegipärast on võtnud aluseks slaavlaste meetodid.

860. aasta paiku on kogu tänapäeva Loode-Venemaa osa haaratud tule­kahjudest, mille põhjuseks võib oletada sõjalisi konflikte. Põhimõtteliselt on tulekahjud märgatavad nii Staraja Ladogas kui ka Rjuriku uues linnuses ehk Novgorodis. Maha põletatakse ka Ljubša, mida uuesti üles ei ehitatagi. Sellel ajal nii skandinaavlaste kui ka ilmselt soomeugrilaste mehitatud Ljubša vallidest leitud nooleotsad lubavad oletada, et seda ründasid sloveenid. Pärast seda segaduste aega on Staraja Ladoga elanikkond ainult skandinaavialik ning see linnake ei erine millegi poolest samalaadsetest linnadest Rootsis või Taanis.

890. aasta paiku hakkab üha enam suurenema slaavlaste ja ka soome­ugrilaste osa linnusega seotud linnas ning see suundumus toob kaasa selle, et 10. sajandil Staraja Ladoga slaavistub (kuigi endistviisi on võimalik eristada ka soomeugrilaste esemeid) ning umbes 950. aastal toimub tulekahju linna neis piirkonnis, mida seostatakse skandinaavlastega. Tulekahju ja purustusi seostatakse slaavlaste ja soome­ugrilaste ühise võimuhaaramisega (seda võis toetada Kiievis resideerunud regendist vürstinna Olga). Selle taga­järjel saavad skandinaavlaste märgatavad jäljed Staraja Ladogas ka otsa ning linnast saab juba suhteliselt tüüpiline slaavlaste linn. Tulevane Norra valitseja Eirik Håkonsson üritas küll 997. aastal Staraja Ladogat enda kontrolli alla saada, kuid see ei õnnestunud.