Vatikan otsustas 16. sajandil, et naised ei tohi enam kirikukoorides laulda. Naiste asemel hakkasid kirikus laulma noored poisid, kellelt olid mehelikud kehaosad eemaldatud.
Kui itaallane Alessandro Moreschi 21. aprillil 1922 siitilmast lahkus, omandas ta ajalooraamatuis koha maailma viimase kastraatlauljana. Temaga koos suri sajanditevanune traditsioon ohverdada noorte poiste munandid, et nad säilitaksid ingelliku lauluhääle.
Nad seksisid saatanaga, määrisid endid surnute rasvaga ja kasutasid süütute inimeste vastu musta maagiat. Sajandeid oli nõidumine kõige hullem kuritegu, mida üks naine võis sooritada. Kui naisele langes kahtlus nõidumises, võis ta olla üsna kindel, et lõpetab leekides.
Keskaegne kirik ei olnud sugugi naljavaene koht. Kiviraidurid dekoreerisid kirikuid irooniliste, tögavate ja vahel isegi riivatute kivikujudega, mis tänapäeval trükimusta ei kannataks. Keskaegsed kirikumehed aga läksid nende naljadega kaasa.
Tuhande aasta eest võis neitsilikkuse kaotus purustada naise unistused. Et ikkagi tanu alla pääseda, võtsid kavalad naised kasutusele verekaanid ja muud võtted, et läbida meeste nõutud neitsikatsed.