Tartu linnus pääses Otepää varjust

lmselt kõik, kes on Tartus käinud, teavad, kus asub Tartu ülikooli tähetorn. Tänapäeval tähistab just see 19. sajandist pärit ehitis, mis jääb Toomemäena tuntud neemiku idaosa serva, kunagise Tartu muinaslinnuse asupaika. See koht tundub linnuse asupaigaks hästi sobivat, sest just see osa neemikust oli juba jääaja lõppedes eraldatud muust mäest põhja-lõunasuunalise sügava vaoga ehk loodusliku vallikraaviga.

Hilisemate ehituste ja ümberehituste käigus, mille puhul kõige olulisem oli piiskopilinnuse rajamine, on muinasaegne pinnasereljeef väga põhjalikult muutunud, mistõttu puudub meil täpsem arusaam, kui suur võis eestlaste linnus omal ajal olla. On oletatud, et linnuse õuepinna suurus vallutuse ajal ulatus kuni 6000 ruutmeetrini, mis teeks selle küll pisut suuremaks Otepää linnusest, kuid tegemist oleks ikkagi keskmise suurusega linnusega.

Linnuse tugevamad vallutuseaegsed kindlustused asusid tõenäoliselt lääne- ja loodeküljel, kus peale valli, vallikraavi ja värava (mis omas vallutussõja viimases faasis ka tõstesilda) võis paikneda kõrge tornitaoline ehitis.

Oma ajastule iseloomulikult võis see viikingiajaeelne linnus tugineda üksnes vallidele. Muidugi ei saa välistada ka, et seal oli pihttara. Tõenäoliselt ei olnud linnuses toona suuremal arvul püsielanikke.

On spekuleeritud, et sellise linnuse rajamise põhjus võis olla lähikonnas asunud Emajõe ületamiseks sobiliku koha olemasolu. Pealegi muutus Emajõgi ja sellega seotud jõgikond just sellel ajal ehk 6.–7. sajandil oluliseks sise­maiseks veetee osaks, mis ühendas Põhja-Tartumaad ja Kagu-Eestit tähtsa kaubandusteega ehk varjaagide-eelse Idateega. Meenutagem, et see oli veetee, mis sai alguse Peipsi ja Pihkva järvest, kust liiguti edasi mööda Velikaja ja Issa jõge ning Sebeži järvede piirkonna ja Daugava ülemjooksu kaudu, kuni Gnjozdovo juures jõuti suure veetee peale, mille kaudu peeti ühendust Ülem-Dnepri piirkondadega.

Teisalt oli Emajõgi koos oma lisa­jõgedega ise oluline sisemaine veetee, mis võis enne keskaegseid maakerkeid olla Viljandi ja Pärnu jõgede kaudu ühenduses ka Läänemerega.

Päris kindlasti läbis aga Tartut juba tollel ajal Põhja-Eestit Pihkvaga ja Irboskaga ühendanud muistne maismaine ühendustee.

Tõsi küll, sellest varasemast ajast pärinevaid esemeid on leitud vähe, mistõttu arvab osa ajaloolasi, et algne linnus võis olla väheoluline. See kõlab üpris loogiliselt, sest nähtavasti ei oleks mitu piirkonnas juba eksisteerinud ja kaubandusest sõltunud võimukeskust ilma võitluseta lubanud tekkida uuel konkurendil, kes hakanuks mõjutama nende seniseid kauplemisvõimalusi.

Seni ei ole aga leitud jälgi sellest, et varajast Tartut oleks keegi rünnanud, mistõttu on tõenäoline, et Tartu linnuse algne funktsioon oli turvata koolmekohta ning see rajati kokkulepel, mille osalised võisid olla näiteks Otepää ja mõne teise olulise sõlpunkti võimuperekond või -perekonnad.

Tartu leidude arvukus hakkab alates 10. sajandist kasvama ja see tähendab, et kõigest hoolimata hakkas Tartu tähtsus pisitasa suurenema, kuni saavutas 11. sajandi keskapaigas oma esimese olulisuse kõrghetke.

Siinkohal tasub mainida, et viikingi­ajal oli Põhja-Tartumaal ja Kagu-Eestis kasutusel päris palju linnuseid, kõik enamasti koos asulatega, ning need kaks piirkonda olid väga sarnased. Teadaolevalt eksisteerisid viikingiajal Alatskivi Kalevipoja sängi, Tarakvere, Saadjärve, Kurista, Kassinurme, Lähte, Alt Laari, Kuigatsi, Nooska, Otepää, Peedu, Rõuge, Tartu, Tilleoru, Truuta ja Võuküla linnus, mille puhul näib, et ükski neist ei domineerinud teiste üle.

Kõik hakkas muutuma 11. sajandil, mil Kagu-Eestis hakkas domineerima Otepää linnus, samal ajal kui Põhja-Tartumaal ilmselget liidrit ei tekkinud. Seal olid suhteliselt endisel kujul ikka kasutusel Alatskivi Kalevipoja sängi, Kassi­nurme, Saadjärve, Kalana, Kurista, Ripuka ja Reastvere linnus.

Põhja-Tartumaale on iseloomulik, et linnused-keskused ei muutnud oma asukohta, vaid need ehitati võimsamaks, kuigi mõni väiksem linnus ka hüljati. Mahajätmise põhjuseks võisid olla näiteks kaubandus­marsruutide muutumine ja/või piiritaguste sidemete kadumine, mistõttu mitu kohta n-ö tagamaastusid.

Tulles nüüd tagasi Tartu juurde, ei saa me muidugi üle ega ümber vanimast teatest Tartu kohta Nestori kroonikas, mis räägib sündmustest 1030. aastal: „Jaroslav võttis Belzi [linn Lvivi oblastis – toim]. Ja Jaroslavile sündis neljas poeg ja ta pani talle nimeks Vsevolod. Samal aastal läks Jaroslav Tšuudimaale, alistas nad ja rajas Jurjevi linna. Samal ajal suri Poolas Boleslav Suur ja Poola maal toimus mäss: pärast mässu tapsid inimesed oma piiskoppe ja preestreid ja bojaare ning tekkis mäss ka nende seas.“

Jurjevi nimetamisest linnaks ei tasu teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Linn ehk grad ei olnud leetopissi kontekstis päris linn nagu Novgorod samal ajal ehk siis enam kui 100 aastat pärast Rjuri­ku linnuse rajamist. Novgorodi ja ka Staraja-Ladogat ei rajatud ju kohe linnana. Kuigi Novgorod muutus selleks üsna kiiresti, siis Staraja-Ladoga ei arenenudki linnaks. Vana-Vene kroonikad nimetavad linnaks ehk grad’iks ka Otepääd ja Varbolat. Samas kasutati toonase suure keskuse Keava puhul hoopis mõistet osek.

Tänapäeval ongi osa Vene ajaloolasi seisukohal, et pigem oleks vähemasti esmamainimiste puhul kohasem kasutada nimetust gorodištše ehk kindlustus. Eesti keeles on meil samas tähenduses kasutusel mõiste „linnus“. Seega võiks Jurjevit nimetada ikkagi linnuseks, mille kas taasrajas või ehitas võimsamaks Kiievi-Vene suurvürst Jaroslav Tark. Peagi tekkisid sinna ka kauba­hoovid ehk torgovõje rjadõ.

Kuna kroonikas ei mainita eestlaste linnuse eelnevat piiramist, on üsna tõenäoline, et muinaslinnus polnud venelaste saabudes enam aktiivses kasutuses. Näib, et mingi osa Ugandist või isegi suurem osa Kagu-Eestist liideti Kiievi suurvürstiriigiga kui Jaroslavi isiklik valdus, mis oli tollane Kiievi-Venemaa tava uute alade vallutamisel või maksualaseks kuulutamisel.

Seda, et venelased Tartus kohal olid, kinnitab ka arheoloogia, sest selleaegne materjal eristub selgesti varasemast ajast, sisaldades ohtrasti Vana-Vene­päraseid leide. Väga suur osa keraamikast on Pihkva-pärane kederkeraamika, mis võib tähendada, et Tartus toimetasid Pihkva käsitöölised või siis toodi Pihkva keraamikat sisse. Võimalikud on ka mõlemad variandid koos.

Jurjevi nime all kasvas muinaslinnust ümbritsenud asula meie alade kohta tavatult suureks. Tegelikult oli tegu lausa mitme asulaga, mis ei jõudnud teadaolevalt ühineda üheks suureks asumiks – see lubanuks seda nimetada juba linnaks. Selle ajajärgu kultuuri­kihist pärinebki enamik enne vallutust maapinda jõudnud leide.

Miks tuli Jaroslav Tartusse? Peale strateegilise vajaduse on üsna tõenäoline, et põhjuseks oli toona meie kandis valitsenud segadus. Nimelt tuntakse ajavahemikku 1020–1050 numismaatikute ringkonnas kui suhteliselt mündivaba aega meie aardeleidudes. Seda eriti võrreldes Eesti naabrite Läti, Soome, Loode-Venemaa ja Rootsiga, kus nii­sugust tendentsi ei ole täheldatud. Sealsetes aardeleidudes leidub ohtrasti münte, mis lubavad dateerida varanduse peitmise just ajavahemikku 1020–1050.

Võimalik, et Jarsolav reageeris kas enda initsiatiivil või ka kellegi kohaliku kutsel võimalusele lõigata kasu keerukatest aegadest meie piirkonnas. Samuti näib, et Jurjevi rajamisel tekkis vähemasti Kagu-Eestisse teatav stabiilsuse ja korra saareke, mida kinnitab kaudselt mitme asula tekkimine linnuse kõrvale, milles elas enneolematult suur hulk inimesi. On ju inimlik, et segastel aegadel minnakse elama oma arust ohutusse kohta.

1050. aastail, juba enne Jaroslavi surma 1054. aastal, nõrgenes Kiievi haare, sest suurriiki raputasid sisemised dünastilised tülid ning lisaks ilmusid riigi piirialadele agressiivsed polovetsid. Tõenäoliselt muutusid ka meie alad siis taas palju rahutumateks, sest kui me usume Vana-Vene kroonikaid, toimus 1060. aastal Izjaslav Jaroslavitši juhitud sõjakäik Põhja-Eestisse. See oli väga oluline kompliment eestlaste suhtes ajal, mil Izjaslavi ja tema vendade põhitähelepanu oli suunatud ilmsesti hoopis lõunasse.

Samas võis tema retk mõjutada mingit osa kohalikke veelgi aktiivsemalt tegutsema. Igatahes eestlased, keda me teame ja tunneme kui sossoleid, vallutasid 1061. aasta kevadel Jurjevi ümbruse külad ja vahetult linnusega seotud asulad ning ka linnuse enda, mille nad põletasid maha. Edasi liiguti röövides ja sõdides Pihkvani, mis võib-olla põletati samuti maha.

Võiks eeldada, et sellest ajast leidub maapinnas ohtrasti sõjaaegset peitaardeid, mis indikeeriksid segast aega ja sõdasid, kuid võta näpust. Peitaarete leide muidugi on ja mitte vähe, kuid pigem saab nende varal väita, et kannatasid need alad, mis olid eelmisel paari­kümnel aastal seotud Jarsolavi valdustega ja mida käis rüüstamas mingi teine osa Eestist.

Igatahes algab umbes 1060. aastast meil uus ajajärk – sellest ajast on maapinda sattunud ennekuulmatult palju münte. Enamik neist on käsitletavad kui kogumisvara, st münte on kogutud mitme põlve vältel. Taas eristume me siin oma naabritest.

Tartu puhul nähtub arheoloogilisest materjalist, et linnus ise ehitati küll pärast sossolite neimaretke uuesti üles, kuid sealt kadus Vana-Vene jälg.

Samuti kadus linnuse kõrvalt igasugune asustuse jälg kuni 12. sajandi teise pooleni. Me ei tea, kas need arvukad inimesed, kes elasid linnusega seotud asulates, tapeti, müüdi orjadeks või liikusid nad, nagu arvavad mõned ajaloolased, Eestimaa läänepoolsetele aladele, kuhu enam-vähem sellel ajal tekkisid uued suuremad asulad.

Vana-Vene leetopissidesse ilmub Tartu (Jurjevi) linnus uuesti alles seoses selle taasvallutamisega Novgorodi vürsti Vsevolod Mstislavitši poolt 9. veebruaril 1134, järgmisel korral mainitakse linnust seoses selle mahapõletamisega vürst Jaroslav Vladimirovitši poolt 1191/1192. aasta talvel. Viimasel juhul on tõenäoliselt tegu sisse-välja-röövretkega, kuid varasema Vsevolo­di retke valguses on võimalik, et Tartu ümbruse alad lülitati korraks taas Novgorodi mõjusfääri. On tõe­näoline, et vürst toetus mõne kohaliku võimuperekonna ambitsioonidele, mistõttu ei tuvastagi me sellest ajast VanaVene arheoloogilist jälge. Samas märgib pool sajandit hiljem toimunud röövretk, et toona tuldi pigem vaenulikele, mitte Novgorodiga seotud aladele.

Arheoloog Andres Tvauri väidab, et Tartu oli ajavahemikul 1061–1215 asustatud ajutiselt ja pigem hooajati ning tegu ei olnud enam võimu­keskusega. Tartul just kui puudub ka 1224. aastani oluline poliitiline roll 13. sajandil alguse saanud vallutussõjas.

Ometigi korraldasid Kiievi-Vene vürstid 12. sajandi jooksul Tartu vastu mitu sõja- ja röövretke, mis tekitavad küsimuse, kas Tartu ikka oli nii eba­oluline? Võimalik, et Tartu linnus kuulus sellel ajal piirkonna kõige mõjukamale poliitilisele ja kaubanduslikule keskusele Otepääle, mistõttu ei saanud sinna taastekkida ka asulat. Tartu võis seega olla Otepää kaubanduslik eelpost ning koos Otepää mõjuvõimu kadumisega sakslaste vallutussõja tõttu toimus Tartuga sama, mis juhtus Lõhaverega Sakalas – senine teisejärguline koht kerkis esikohale.

Oluline verstapost Tartu mainimisel kirjalikes allikais on muidugi „Henriku Liivimaa kroonika“. Tartu linnus ja seda ümbritsev (kihelkonna)maa ehk provincia Tharbatensis esinevad kroonikas ligikaudu 20 korda ja kasutatud on nimekujusid Tharbata, Tarbata, Tarbe­ta, Tharbete, Tarbeten, Dorbeten ja castrum Tharbatense. Kroonika järgi asus see linnus Ugandis ning oli vähemalt 1211. aastal hüljatud ja tühi. Väidetavasti olevat latgalid selle millalgi maha põletanud.

See, kas linnus oli sellel ajal Ugandi põhjaosas paiknenud muinaskihelkonna keskus või mitte, on ebaselge. Hiljemalt 1220. aastal on Tartu linnusesse end sisse seadnud Mõõgavendade garnison, kes olevat linnuse taastanud, et sinna elama asuda – ning seda koos kohalikega.

1223. aastal toimus teatavasti Lõuna-Eestis suurem ülestõus, millega ühinesid ka kohalikud ugalased, tappes või vangistades linnuses olnud ordu­vennad. Seejärel anti end Vana-Vene vürstide võimu alla. Kõigepealt käisid „olukorraga tutvumas“ Novgordi vürst Jaroslav Vsevolodovitši saadetud väesalk ja Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš isiklikult koos oma väesalgaga.

Venelaste saabumist kirjeldab Henrik kroonikas nõndamoodi: „Ja nad tulid Ugandisse Tartu lähedale ja tartlased saatsid neile suuri kingitusi … Ja kuningas [Vladimir Mstislavitš] paigutas oma mehed linnusesse, et tal oleks valitsusvõim Ugandis ja üle kogu Eestimaa. Ja kuningas läks ära Otepääle ja tegi seal samuti.“

Sakslaste katse 1223. aastal linnust tagasi võtta ei õnnestunud. 1223. aasta teises pooles jõudis Novgorodist kohale endine Koknese valitseja vürst Vjatšeslav ehk Vjatško, kes oli nimetatud valduste omanikuks. Vürstil oli kaasas umbes 200meheline väesalk.

1224. aasta alguses piirasid orduväed viis päeva linnust, kuid tulutult. Teine katse tehti sügisel, mil 15. augustil jõuti linnuse alla suurema väega ning seekord ehitati suur hulk blidesid – raskusjõul põhinevaid heitemasinaid –, millega heideti linnusesse tulist rauda ja tulepotte. Kaheksa päevaga püstitati ka kõrge piiramistorn, mille ees hakati siilideks ja sigadeks kutsutud kaitse­katuste all linnusevalli õõnestama.

Kaevamistööle määrati pool kogu sõjaväest: ühed kaevama ja teised varisenud mulda ära vedama. Nii tekitati ruumi piiramistorni järkjärguliseks linnusele lähemale nihutamiseks. Linnuses olijaid lasti ammunooltega, samuti kuhjati selle juurde suur puuvirn, mis süüdati põlema. Kaitsjad vastasid rünnakutele oma blidede kasutamise ning ammuküttide ja vibumeestega.

Samal ajal üritasid ründajad vürst Vjatšeslaviga läbi rääkida, pakkudes talle ja ta meestele võimalust lahkuda vabalt koos hobuste ja varandusega, kui ta loobub mässajatest eestlastest. Vjatšeslav, olles kindel saabuvale Nov­gorodi abiväele, kes tõesti liikus Tartu poole, ei nõustunud pakkumistega. Seejärel algas piiramise uus etapp, mis kestis mitu päeva, kuid lõppes taas ilma erilise eduta.

Kroonik kiidab mõlema poole oskusi ja vaprust: „... ka ei olevat tuntud puhkust ei päeval ega ööl: päeval võideldi, öösiti mängiti ja lauldi.“

Piiratavad tegid tarasse suure avause ja veeretasid sealt välja tulised rattad, püüdes süüdata piiramistorni. Sakslased pidid koondama kõik jõud, et kaitsta torni tule eest, kuid samas olevat piirajatel õnnestunud süüdata mingil põhjusel alla lastud tõstesild. Kuna väidetavasti oli linnuses seespool väravate taga suurem hulk venelasi, siis ilmselt plaaniti piiramistorni süttimisel väljatungi.

Samal ajal alustas Riia piiskopi vend Appelderini Johannes otsustavat tormijooksu. Osal ründajail – väidetavasti sakslastel – õnnestus tungida linnusesse avast, mille piiratavad olid ise teinud. Kuna tundub, et suurem osa kaitsjatest (ilmselt parimad neist) valmistusid hoopis väljatungiks, tekkis korraks piirajatele sobiv moment.

Sakslastele järgnesid latgalid ja liivlased ning algas veresaun. Kedagi ei säästetud. Venelased olevat võidelnud linnuse sisemuses veel kaua, kuid lõpuks langesid nemadki. Sakslased piirasid kindluse igast küljest sisse ega lasknud põgeneda kellelgi. Ainus ellu jäetud venelane olevat olnud Vladimiri-­Sudzdali vürsti vasall, kes läkitati Novgoro­­di ja Suzdalisse toimunust sõna viima. Vasalli all peetakse vast silmas Vladimiri-Suzdali vürsti kaaskonna liiget ning see rõhutab linnuses langenud vürst Vjatšeslavi olulist staatust.

Võitjad said saagiks sõjariistu, hobuseid ja muud vara ning ellu jäetud naisi ja lapsi. Vallutatud linnus pandi ilmselt novgorodlaste saabuva väe kartusel põlema ja võitjad lahkusid Liivimaale. Pihkvasse jõudis samal ajal Novgorodi kokku pandud abivägi, mis pöördus linnuse vallutamisest ja selle kaitsjate tapmisest kuuldes tagasi.

Novgorodi kroonikas on 1224. aasta kohta kirjas lakooniline märkus: „Sama aasta suvel tapsid sakslased vürst Vjatško Jurjevis ja vallutasid linna.“

Linnuse vallutamisel oli kaks märkimisväärset tulemust. Esiteks mõjus vürsti langemine ja venelaste kaotus ümbritsevatele aladele nagu ka paljudele eestlastele kainestava šokina. Riiaga sõlmisid rahuleppe nii Novgorod kui ka Pihkva, lisaks leedulased, semgalid, kuralased ja saarlased.

Viimased lasid vabaks 1222. aastal pantvangi võetud Riia piiskopi venna Theoderichi. Tartu vallutamisega oli mandrieestlaste kaitse­tahe üsna edukalt maha surutud. Teiseks sai Tartu piiskop Hermann I – seni oli ta seda ainult nime järgi – linnuse vallutamise järel hakata ka reaalselt valitsema kogu Tartumaa piiskopkonda. Hermann pidi 1223. aastast alates resideeruma Otepääl ning oli alustanud seal ka kivilinnuse ehitust. Tartu vallutamise järel hakkas Hermann üha enam vaatama Tartu kui soodsama asupaiga poole.

Kuigi novgorodlaste kartuses oli linnus esialgu maha põletatud ja sakslased lahku­sid Tartust, saadeti piiskopi garnison siiski juba loetud nädalate pärast Tartusse tagasi. Meeste majutamiseks oli vaja linnus taastada. Esialgu tehti see ehk puidust, kuid juba 1224. aastal hakati ehitama kivist piiskopilinnust.

Linnus ehitati ajastule tüüpiliselt kaheosalisena: piiskopi residentsina rajatud pealinnusena ning garnisoni ja teenijaid majutanud eeslinnusena. Pealinnus paiknes Toomemäe idapoolses osas, asudes otse eestlaste muinaslinnuse kohal. Linnuse idatornis resideerus vast piiskop ise. Ülejäänud Toome­mägi, kus asusid nii toomkirik kui ka härrade elamud, jäi mägedevahelise loodusliku oru taha neemiku teise ossa. Ürorg muudeti sillaga vallikraaviks, mille kohale rajati 1760.–1770. aastal püssirohukelder. Üle loodusliku oru kulgesid müürid, mis ühendasid pealinnuse ja eeslinnuse. Linnuse sisemüüri liini pidi, väravate kohal, kulges pea- ja eeslinnust ühendanud viadukt, mis lõppes torniga. Viadukti all asunud väravatest viis kaartee linnusest Riia väravateni. Eeslinnusest välja viis Toomevärav.

Tartut ennast on ürikutes esmamainitud linnana, milles kehtis Riia linnaõigus, juba 13. sajandi keskel, mis tähendab, et linnaks sai Tartu hiljemalt 1262. aastal. Juba 13. sajandi lõpul sai Tartust ka Hansa Liidu liige, seega kohe pärast Riiat ning enne Tallinna ja teisi Eesti linnu. Miks suhteliselt merekauge sisemaalinn Tartu sai hansalinnaks, on tänapäevani intrigeeriv küsimus.

Tartu all-linna ja jõe vahele rajati üsna kiiresti ka linnamüür koos tornidega ning ümber Toomemäe vallikraav, mis oli ühenduses Emajõega. Suuremad ehitustööd lõppesid juba 14. sajandi alguseks. Tartu linnamüüri kogupikkus oli umbes kaks kilomeetrit.

Tartu keskaegsetest linnakindlustustest on vähe teada, sest vanim säilinud linnaplaan on pärit alles 1638. aastast. Kaitserajatised olid hädavajalikud, sest Tartut ja selle ümbrust ründasid ning rüüstasid Vene väed juba aastail 1234 ja 1262. Esimesel korral vallutasid nad Tartu asula, kuid mitte piiskopilinnust, kuid teisel korral olid Tartu kivimüürid juba valmis ning venelased ei suutnud linna vallutada.

Tartu piiskopkonna suhted Pihkva ja Novgorodiga olid läbi ajaloo ambivalentsed. Sõltus ju Tartu linna ja piiskopkonna hea käekäik suures osas kaubandusest venelastega, samas toimusid pidevalt piirikonfliktid ja sõjad.

Kuni 15. sajandi lõpuni, mil eksisteeris Novgorodi vabariik, olid suhted Pihkva ja Novgorodiga tavaliselt siiski normaalsed, Tartus oli kaks õigeusu kirikut ja ka nn Vene ots ehk kaubahoov. Seoses Moskva esilekerkimise ning Novgorodi ja Pihkva okupeerimisega Moskva poolt halvenesid Tartu nagu ka kogu Vana-Liivimaa suhted idanaabritega märkimisväärselt.

1708. aastal hävitasid venelased Tartu täielikult.