Juudivaenulik sakslasest jahimees pidas õigeks õpetajad maha tappa

1931. aasta 5. veebruari Virumaa Teatajas ilmus vahva lugu sellest, kuidas suured saksad eesotsas Revalsche Zeitungi peatoimetaja ja hilisema, II maailmasõja järgse Saksamaa Bundestagi saadiku Axel de Vriesi, Tallinnas Raekoja platsil omanimelist poodi pidanud suurärimees Herbert Güntheri ja Roela mõisahärra Hans von Wrangelliga karujahti pidasid.

“Pühapäeval peeti Virumaal, Tudu metsades karujahti, mis aga nurjus, kuna ei leitud üles talveund puhkava mesikäpa koobast. Jahikorraldaja – Tallinna jahimeeste seltsi liige Liideman ja osa kütte, kes olid pärit Tallinnast, jõudsid pealinna tagasi esmaspäeva hommikul ilma saagita.

Jaht algas Tudus pühapäeval vara hommikul. Sellest võtsid küttidega osa Tallinnast kohale sõitnud jahikorraldaja Liideman, peatoimetaja de Vries, ins. Peterson ja ärimees Günther ning kohalikud kütid (Roelast) Wrangel, Keiserling ja Rosenthal. Ajajaid, kes pidid suure müra tegemisega karu talveunest äratama ja küttide peale ajama, oli kohaliku metsniku poolt kogutud 35 meest.

Axel de Vries (täisnimega Axel Hermann Werner Otto de Vries), kes Tudus karujahil käis, on eestlaste seas üpris tundmatu tegelane. Karujaht ei ole ainuke, mis Axel de Vriesi Virumaaga seob – nimelt oli ta abielus Määri mõisast pärit kuulsa tohtrihärra (koguni keisri auihuarsti) Werner Zoege von Manteuffeli tütre Elsega. Ilmselt olid Axel ja Else mingit kaugemat serva pidi sugulased, sest Werner Zoege von Manteuffeli abikaasa neiupõlvenimi oli Anita de Vries.

Axel de Vries sündis 16. juunil 1892. Eestikeelsed allikad pakuvad sünnikohaks Adila Raplamaal, saksakeelsed aga Preedi Järvamaal, mis on ilmselt õige, sest ka sugupuuportaalis Geni on sünnikohaks märgitud Preedi.

Tema nimi sai laiemalt tuttavaks juba 1918. aastal, kuna ta oli üks neid, keda enamlased oma esimese küüditamisega Petrogradi vanglasse viisid, kus ta istus koos kindral Tõnissoni, Kaarel Baarsi, Leo Sepa, Gustav Jonsoni ja teiste Eesti poliitikas nime teinud meestega. De Vries oli nende hulgas, kelle olid enamlased surma mõistnud, kuid Rootsi valitsuse vahendusel vahetati ülalmainitud mehed esimese Saksa okupatsiooni ajal sakslaste käes olevate kommunistide vastu välja.

Peatselt oli Axel de Vries Tallinnas ilmuva baltisakslaste häälekandja peatoimetaja, riigikogu liige ja Tallinna linnavolinik baltisaksa rühmas.

Ülemaailmne Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja Võitleja kirjutas 1. veebruaril 1963 ilmunud Axel de Vriesi nekroloogis: “Kuna lahkunu omas juhtivate eestlaste täie usalduse, siis oli rohkem kui loomulik, et riigikogu valis ta riigikaitse komisjoni liikmeks. Pärast baltisakslaste ümberasumist astus de Vries peatselt sõjaväkke, kus teenis administratiiv-ohvitserina majori auastmes. Oma paljude sidemetega katsus ta juba tollal Berliini mõjutada mõistlikule suhtumisele okupatsiooni all olevatesse rahvastesse – asjatult. Axel de Vriesi elutöö tähtsaim osa algas alles pärast Saksamaa kapitulatsiooni, kus ilmnesid alles täies ulatuses tema suured organisaatori võimed. Saksamaa rusuhunnikute otsas algas ta baltisakslaste vastastikust abistamist korraldama ja sõja üleelanuid organiseerima. Peagi oli suur organisatsioon jalgadel: Baltische Landsmannschaft. Selle organisatsiooni hingeks ja juhiks oli A. de Vries.”

Riigikogu liige oli Axel de Vries ühe koosseisu aastatel 1923–1926, ajalehe Revalsche Zeitung peatoimetaja aga aastatel 1921– 1940. Pärast Saksamaa rünnakut Nõukogude Liidule tegutses de Vries okupeeritud Valgevene sõjaväehalduses. Alates 1941. aasta septembrist oli ta Bobruiski majanduskomando liige ja Gomeli piirkonna põllumajanduse juht. 1942. aasta veebruaris siirdus ta Richard Wagneri käe all majanduse peainspektsiooni.

De Vriesi küsitleti 1960. aastate alguses natsikuritegude uurimise raames. Ta teatas, et viibis Valgevene politsei korraldatud juutide hukkamisel ja tema väidetavat taotlust, et hukkamine ei toimuks julmalt, ei rahuldatud. Küll on aga de Vriesi allkirjastatud dokumentidest leitud juudivaenulikku suhtumist. Samuti toetas ta, et kõik endised NLKP liikmed ja kandidaadid ning “kommunistlik külaintelligents, sh õpetajad jne” tappa.

Aga jätkame nekroloogiga: “Axel de Vriese suhtumist eestlastesse võiks kokku võtta järgmiselt: täpselt sama energiaga, millega ta võitles Eestis oma rahvusgrupi huvide ja säilimise eest, võitles ta Saksamaal siinse eesti rahvusgrupi huvide ja säilimise eest, eriti aga selle eest, et eestlaste kultuurhuvid oleksid siin igati kaitstud ja et Saksa valitsusvõimud kõikvõimaliku teeksid selleks, et eestlased ei assimileeruks, vaid kujundaksid tugeva tuumiku aegadeks, mil kodumaa vabaneb.”

Pärast sõda oli de Vries Saksamaal mitme ajalehe peatoimetaja, 1953. aastal aga pääses ta asendusliikmena pärast oma erakonnakaaslase Ernst Mayeri surma Bundestagi. Axel de Vriesi suurt kaalu Saksa avalikus elus näitas asjaolu, et ärasaatmisel olid pärgadega kohal esindajad kolmest ministeeriumist.