Rootsi viikingikuningas Olaf Skötkonung võttis vastu kristluse
Kesk-Rootsis elanud svealaste noor kuningas Olof Skötkonung otsustas umbes 1000. aastal vastu võtta kristluse. Uuelt jumalalt lootis ta abi rootslaste alade ühendamisel ning norralaste võitmisel.
Oli 1000. aasta hilissuvi. Rootsi viikingikuningas Olof Skötkonung suundus 15 pikklaevast koosnenud laevastikuga piki Rootsi rannikut lõuna suunas. Taani vetes liitusid tema laevad Svend Harkhabeme laevadega. Svend Harkhabe oli taanlaste kuningas ja abielus Olofi emaga. Laevastikuga ühinesid ka Norra üliku Eiríkr Hákonarsoni alused.
10. sajandi lõpuks olid viikingiaja suurimad ja tugevaimad suguvõsad omavahel sõlmitud abieluliitude kaudu üksteisega tihedasti seotud. Vereside oli tugev, ent võimuiha ja reeturlikkus panid pereidülli pragunema. Selle tagajärjel algas Põhjalas verine võitlus võimu pärast.
Rootsi poleks ilma Soome sõduriteta iial saanud Euroopa suurriigiks. 17. sajandil aitasid Rootsi armee kartmatud ja kõigutamatud soome ratsanikud rootslastel riigi valdusi laiendada.
Keskaegne kroonik Snorri Sturluson kirjutas skaldikunsti käsiraamatu „Noorem Edda“, milles kirjeldatakse viikingite mütoloogiat, ning samuti Norra kuningate ajaloo „Heimskringla“. Lapsena anti Snorri teise perekonda, hiljem sai temast Islandi üks võimsaimaid mehi.