“Prints käib alati ringi, kaetuna peene kullatolmu kihiga. Ta usub, et miski pole sama kaunis. Kuldplaadid, mida teised valitsejad kannavad, oleksid liiga primitiivsed ja tavalised. Kuid enda katmine kullaga on eksootiline, ebatavaline ja kallim, kuna igal õhtul peseb prints kullatolmu maha ja katab end järgmisel hommikul uue kihiga.” Niimoodi kirjeldasid esimesed Hispaania maadeuurijad El Hombre Doradot ehk kuldset meest. Sellest sai peagi lugu printsi määratult rikkast linnast Eldoradost.
Muisca indiaanihõim kattis oma pealiku harvadel juhtudel kullatolmuga. Nad loobusid rituaalist 1500. aastal, kui see muutus liiga kulukaks. Eurooplased unistasid aga kuldsest linnast ja kui nad seda indiaanlaste juurest ei leidnud, otsisid nad lihtsalt mujalt.