Lihtsasti kättesaadav arseenik tegi Briti koduperenaistest sarimõrvarid
Arseenik sobib igavaks muutunud abikaasa või soovimatute pärijate kõrvaldamiseks täiuslikult, sest see mürk ei jäta jälgi. Selle avastasid 19. sajandil ka Briti ontlikud koduperenaised – ja nii mõnestki neist sai sarimõrvar.
Jane Hedley silmitses murelikult sõbranna elukaaslast, kes haigevoodis valudes väänles. Kalendri järgi oli reede, 29. märts 1872, ja Joseph Nattrass oli voodis lebanud juba mitu päeva. Jane’i sõbranna Mary Ann Cotton hoolitses Josephi eest ööpäev läbi. Ikka ja jälle pühkis ta Josephi higise lauba kuivaks ja tõi talle ühe tassi sooja teed teise järel. Ent miski ei parandanud 34aastase mehe tervist.
Kas kirjandus võib ajendada tavalist inimest mõrvama? Selle küsimuse esitasid endale Victoria ajastu inglased, kui aristokraat lord William Russell leiti surnuna, kõri läbi lõigatud.
19. sajandil leidsid Briti naised oma õnnetust abielust väljapääsu arseeni abil. Päästmaks meeste elu, olid seadusandjad sunnitud hõlbustama abielulahutuse tingimusi.
Elizabeth Packard ei kõhelnud kunagi oma abikaasaga vastuollu minemast. See oli 1860. aastate USAs ohtlik komme, sest abikaasa võis oma naise vaimuhaiglasse saata ilma mingisuguse tõendita, et too on nõdrameelne.