Esimesena kirjeldati ükssarvikut Antiik-Kreekas. 4. sajandil eKr elanud Ktesias kirjutas oma teoses “Indika”, et ükssarvik on metsik eesel, kes elab Indias ja kelle laubal on kolm sarve: must, valge ja punane.
Keskajal sümboliseeris ükssarvik neitsilikku süütust.
Foto: Bridgeman
Kristluse levides sai ükssarvik religioosse tähenduse. Anonüümne, arvatavalt 2.–3. sajandil kirjutatud loomaraamat “Physiologus” kirjeldas ükssarvikut pelgliku metsloomana, kes ei kartvat ainsana neitseid. Ükssarvik oli siira puhtuse sümbol kuni 17. sajandini, mil teadlased looma olemasolus kahtlema hakkasid.
Basiliski hingeõhk võis tappa, draakon kakles elevandiga ja greifile meeldis inimestega maiustada. Keskaeg kubises hirmuäratavatest olenditest, keda peeti sama reaalseteks nagu elevante ja lõvisid hoolimata sellest, et vähesed eurooplased neid näinud olid.
Viikingite püstpalkkirikud seisavad mälestusena ajast, mil tärkav kristlus elas külg külje kõrval skandinaavlaste paganlike tavadega. Need pühakojad on viikingite pärand, mis on nikerdatud puust ja peidavad unikaalseid saladusi.
Sellest ajast peale, kui Gizasse ehitati suured püramiidid, on neid valvanud sfinks. Kunagi ületas selle kuju hiilgus kõik varem nähtu, kuid aegade jooksul on kauni kuju sära tuhmistanud kõrbeliiv, üks fanaatiline imaam ja arheoloogiliste aarete kütid.
Raudne eesriie on langenud risti läbi Euroopa, kuulutas Winston Churchill täna 80 aastat tagasi Ameerika Ühendriikides Fultoni ülikoolis peetud kuulsas kõnes.