Millal ja kuidas jõudis piima joomise komme Eestisse?

Seda mitmekihilist pärandit uuritakse tippkeskuses „Eesti juured“ professor Ester Orase juhtimisel, teatab Tartu ülikooli genoomika instituut oma tänases uudises. Keskuse teadlasi huvitab, millal hakati Eesti aladel piima jooma, milliseid piimatooteid valmistati, milliste loomade piima kasutati ning milline oli piimaga seotud sõnavara eri piirkondades.

Esimesed piimaloomad jõudsid Eesti aladele 3. aastatuhande keskpaigas eKr ehk ligi 4500 aastat tagasi. Esindatud olid nii lehmad, kitsed kui ka lambad.

Töö piimakultuuri ja -pärandi uurimisega veel käib, ent põnevaid fakte piima kohta on palju. Näiteks toob töörühm välja, et esimese piimakarja saadus oli ligikaudu 22 korda madalam kui tänapäeval. See tähendab, et kui näiteks 2024. aastal andis keskmine lehm 11 353 kilogrammi piima aastas, siis põliskarjas võis aastane piimaand jääda vaid 500 kilogrammi juurde.

Kui aga piimakarja kasvatuses kord Eestis hoog sisse saadi, vallutati korralikult välisturge. Nii moodustas aastatel 1924–1939 võieksport lausa veerandi Eesti koguekspordi mahust ning eestimaist hapukoorevõid armastati ka näiteks Inglismaal.

Folklorist Reet Hiiemäe sõnul kajastub piima piiratud kättesaadavus möödunud sajanditel ka mitmekülgselt folklooris. Tippkeskuse liikme sõnul suhtuti piimatoodetesse kui staatusesümbolisse, näiteks võis pulmakülaline pruutpaarile hinnalise kingina tuua kausitäie kohupiima, samuti leidis piim kasutust ravivahendina. Ent piimaga seoses võisid tekkida ka ühiskondlikud konfliktid, kui näiteks naabrit kahtlustati teiste perede piimaõnne endale nõidumises.

Imetajate organismile on evolutsiooniliselt omane mõnda aega pärast sündimist toota piima lagundavat ensüümi laktaasi. Nagu aga lõppeb emadel piima tootmine, saab läbi ka laktoosi lagundava ensüümi tootmine.

Arheogenoomika töögrupi liige Lehti Saag selgitab, et osad inimesed kannavad geneetilist varianti, mille tulemusena nende kehad ei lõpeta laktaasi tootmist. „Selliseid variante on maailmas tegelikult mitu erinevat, mis tähendab, et laktoositaluvus on inimese evolutsioonis tekkinud sõltumatult mitu korda,“ selgitas ta. Euroopas esinev variant hakkas loodusliku valiku mõjul kiiresti levima pronksiajal, u 2. aastatuhande keskpaigas eKr ehk alles mitu tuhat aastat pärast karjakasvatuse jõudmist Euroopasse. Seega olid kiviaja inimesed geneetikast tingituna laktoositalumatud. Tänapäeval on laktoositaluvus väga sage (>80%) Põhja-Euroopas, kuid jätkuvalt ebatavaline (10–20%) Lõuna-Euroopas.

Nii nagu leiab piimaga seotult geneetilisi nüansse, saab välja tuua ka keelelisi. Uurimisrühm märgib, et sõna “piim“ puhul on tõenäoliselt tegemist laensõnaga, mis tuleb balti keelest. Olenemata sellest, et eestikeelne sõna sarnaneb meie lähinaabrite lätlaste sõnavarra kuuluva nimisõnaga, on täpne allikas siiski määramata.