Tartu üliõpilane kartseris (19. sajandi lõpp, Eberhard Krausi sulejoonistuse järgi.)

- © Tartu Ülikooli raamatukogu
Oma mälestustes kirjutab kartserist Otto von Grünewaldt, kes õppis 1880. aastail Tartu ülikoolis majandust ning õigusteadust: „Ma tahan meenutada ka kõrgel ülikooli plekk-katuse all asunud vana ja paljukülastatud kartserit. Kaks prorektorit lasid ka minul kahtlase väärtusega vangimajarõõme nautida – loomulikult täiesti ilma süüta. Nagu kõigis saksa kõrgkoolides, mõistis ka Tartus tudeerinud noorus kartseri morne müüre ehtida huumori ja fantaasia kirevaimate viljadega. Igas kartseris võis veeta terve päeva ja ka siis mitte lõpule jõuda kõigi piltide ja kirjade vaatamise ning dešifreerimisega. Osa kurjategijate toodangust olid kogunisti suured, õlivärvidega maalitud maalid.“
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Tartu ülikooli peahoone pööningul asub väike salapärane ruum, mis on mälestus ajast, mil koolil oli omaette kohtusüsteem. 19. sajandil jõudsid töötajate ja tudengite kergemad süüteod ülikooli kohtu ette ning vahel tuli üleannetutel tudengitel aega veeta ka peahoone pööningul arestikambris.
Erinevalt tänapäevast tuli Tartu ülikooli tudengil kuni 20. sajandi alguseni arvestada võimalusega, et kordasaadetud pahateo eest võib kool talle määrata aresti kinnipidamiskambris ehk kartseris. Karistus võis kesta mõnest päevast kuni mitme nädalani. Tudengid pidid järgima palju reegleid, mille täitmist kontrolliti erilise hoolega.
Aktiivset tudengielu elanud üliõpilane võis kergesti sattuda ka ülikooli kartserisse.
Sobivat töötooli valides ei tohiks lähtuda ainult tooli väljanägemisest, vaid tähelepanu peaks pöörama ka tooli reguleerimisvõimalustele ja mugavusele. Istudes pikki tunde arvuti taga, peab tool just parajal määral toetama sinu keha, et tööpäev mööduks produktiivselt ja tervist koormamata.