Indiaanlaste tundmatu argipäev

Hispaania sõdurite silmad läksid imestusest pärani, kui nad 16. sajandil jõudsid kõrbetesse, mis ulatuvad läbi tänapäeva Texase ja New Mexico osariikide. Piki Colora­do jõge ja Rio Grandet nägid nad kuni kuuekorruseliste majadega asulaid. Hispaania keeles nimetati suuremat küla sõnaga pueblo ning seetõttu hakati neis asulais elavaid inimesi nimetama pueblo­indiaanlasteks. Hispaanlased ei teadnud,

et indiaanlased olid mitut päritolu. Nii sunjid kui ka hopid ja kevad rajasid oma kodud poorsest liivakivist või kasutasid linnade loomiseks muda ja õlgede segu. Kaitseks vaenulike rünnakute eest olid neil majad, mille alumisel korrusel olid ainult väikesed aknad, ent puudus uks. Selle asemel käisid elanikud sisse-välja katuseaugu kaudu, milleni pääses pikka redelit mööda.

Ühe maja lame katus moodustas teise maja põranda või ülemise terrassi, kuna korruselamu ehitati tavaliselt hiigel­trepina mäeküljele. Naised ehitasid maju ning mehed hoolitsesid lage kandvate raskete palkide toomise eest. Palkide otsad jäeti seintest välja, et neid saaks kasutada liha, puuviljade ja köögiviljade kuivatamiseks.