„Kuul, mis mind tapab, on juba valatud.“ Terror ilmasõjajärgsel Saksamaal
Kui Saksamaa minister Matthias Erzberger allkirjastas Esimese maailmasõja lõpus vaherahu, kirjutas ta sellega alla ka oma surmaotsusele. Pärast Saksamaale alandava rahu sõlmimist sai Erzbergerist riigis puhkenud vihakampaania esimene ohver.
Esimesel korral, kui Saksa riigimeest Matthias Erzbergerit mõrvata üritati, pääses ta napilt eluga. Noor paremäärmuslane Oltwig von Hirschfeld lausa põlgas katoliiklikku parteisse kuulunud rahandusministrit ning pidas teda riigireeturiks, kes tuli kõrvaldada.
1945. aasta 22. aprillil kella kolme paiku sai Hitler enda punkris raevuataki. Saksa kindralid ei kuulanud enam ta käske! Mitte keegi ei tulnud Berliini päästma! Selle asemel hoopis põgeneti Punaarmee eest.
Õhurünnakud, nälg ja hirm punaarmeelaste ees iseloomustasid elu Berliinis viimasel sõjatalvel. Vähesed uskusid natside kinnitusi peagi saabuva võidu kohta, ent keegi ei hakanud ka vastu. Iga päevaga jõudis katastroof lähemale.
25. aprill 1945 läks ajalukku Elbe päevana ehk päevana, mil lääne- ja idarindel võidelnud sõdurid kohtusid. Kohtumiseks polnud mitte keegi otseselt valmistunud ja seepärast hakkasid venelased ameeriklasi tulistama. Need lasud osutusid külma sõja esimesteks.