Artiklisari Eestimaa linnused: Sakala pealinn Viljandi tehti maatasa

Kui uskuda Eesti keele­teadlast Paul Alvret, siis on Viljandi nimi seotud viljakusega ehk tegemist on sõnaga „vili“, millele on lisatud tüüpiline järelliide -ndi. Läbi kogu muinasaegse ajaloo ehk alates viikingi­ajast ei olnudki Viljandi linnu­sel ja selle lähedal asunud ava­asulal või mitmel asulal ilmselt ühtegi suuremat konkurenti Sakala maakonnas.

Viikingiaja saabumisel oli piirkonnas meile teadaolevalt kasutusel üksnes Viljan­di linnus, sest selleks ajaks lõppes mingil põhjusel tegevus Tõrva Tantsumäe linnuses, mis oli veel eelviikingi­ajal ja viikingiaja alguses intensiivselt kasutusel. Tõsi, viikingiajal eksisteeris lähipiirkonnas veel üks segase kuuluvusega tugipunkt: Mädara linnus, mis asub tänase Viljandimaa ja Läänemaa vahelisel alal ning mis muinasaja lõpuks oli muutunud Alempoisi väikemaakonna osaks.

Küllap oli Viljandi puhul oluline tegur selle paiknemine põhja-lõuna suunas kulgenud muinastee ääres, mis ühendas Viljandit Ruhja, Valmiera ja Cēsise (Võnnu) kaudu latgalite ja liivlaste aladega ning mis lubas Viljandist minna edasi üle Suure-Jaani lähedal asunud Navesti jõe koolme põhja­rannikul asunud Iru (hiljem Tallinna) poole. Arvatavasti läbis Viljandit ka Tarvas­tu kaudu Ugandisse viiv oluline muinastee.

Sama tendentsi võib täheldada ka Tõrva Tantsumäel nagu ka Sinialliku ja Naanu linnuses, kus just vallutusele järgnenud ajal on märgata märksa intensiivsemat tegevust. On võimalik, et mida enam läks Viljandi võimu­perekond kompromissile ordu ja Riiaga või mida enam kaotati sõjategevuses seni Viljandis domineerinud perekonna liikmeid, seda iseseisvamaks muutusid teisedki võimuperekonnad mujal, kus hakati kindlustama seni kasutuseta seisnud linnuseid.

Siinkohal meenutagem, et linnus polnud mõeldud mingi piirkonna elanike kaitseks, vaid see oli eliidile mõeldud koht, kus kas elati või peatuti ajutiselt, kuid kuhu üsna kindlasti kogunes hoiule piirkonna võimuperekonna või -perekondade rikkus. Rikkuseks võis peale hõbeda olla nii piirkonna saak (see võis olla muinasaegne naturaalmaks) kui ka kauplemiseks mõeldud tagavara.

Kuni viimase ajani ei olnud arheoloogid päris üksmeelel selles, millisel Viljandi mäel sealne muinaslinnus täpselt asus. Kuigi tugevaim pretendent oli Kaevumägi, kus praegu on näha ordulossi ja pealinnuse varemeid, pakuti linnuse asukohaks ka Suusahüppe- ja Kirsimäge. Alates 2004. aastast on nimekirjast kindlasti väljas Musumägi, kus just siis tehti põhjalikud väljakaevamised ning leiti, et mägi sellisena, nagu me tänapäeval seda näeme, on tehislikult kõrgen­datud.

Praeguseks on paljudes kohtades tehtud väljakaevamistel paljastunud üsna ainulaadne 1223. aastast pärit piiramismaastik. Kõik osutab, et muinasaegne Viljandi linnus asus ikkagi Kaevu­mäel. Muinaslinnus võis niisugusel juhul paikneda kuni 4000 ruutmeetri suurusel alal, mistõttu oli see suuruse poolest suhteliselt tavaline keskmine linnus, mis ristisõja alguseks oli oletatavasti ümbritsetud kõikidest külgedest valli­ga, mida täna­päeval linna poole jäävas osas oli täiendatud Läti Henriku järgi vallikraaviga (lad fassatum) ning selles küljes asus ka linnusevärav (porta castri).

Linnuses oli ka kõrgem tornitaoline rajatis, mida kroonik nimetas linnuse tipuks (summitas castri) või ka kindlustiseks (municio). Olulisemad rajatised olid ehitatud kahekordsetest plankudest (planca). Arvatavasti ümbritses linnust vallide peal juba midagi enamat kui üksnes palkidest palissaad, sest kui 1211. aastal õnnestus piirajatel üks linnuse­sein toore jõuga maha tõmmata, siis paljastus selle tagant veel teine sein, kust loobiti sakslasi kivide ja palkidega, nii et need pidid tagasi tõmbuma, pannes lahkudes kantsile tule otsa. Linnuse kaitsjad suutsid tule siiski kiiresti kustutada.

Tulles tagasi 1223. aasta piiramise juurde, siis selle eelloona meenutame, et 1217. aastal sai eestlaste suur ühendmalev Madisepäeva lahingus lüüa, kuid Sakalat haldasid edasi ikka kohalikud võimupered, kes muutusid samal ajal Riia piiskopi sõltlasteks või vasallideks. Hiljem, 1223. aasta alguseks, olid neist saanud juba ordu vasallid, seda seoses Alberti, ordu ja Taani krooni oma­vaheliste vangerdustega.

1223. aasta hilissuvel organiseeris Semgallia piiskop Bernhard, kes piiskop Alberti äraolekul ilmselt omas õigust selliseid sõjakäike korraldada, Riia piiskopi vasallide, ristivõtnute ja Mõõgavendade ordu ühisväe, mis asus tõsiselt piirama Viljandi linnust, kus peale kohalike sakalaste olid abiks ka nov­gorodlased ja pihkvalased.

Henrik nimetab ristisõdijate ühisväe suuruseks ligikaudu 8000 meest. Kuivõrd täpne see arv on, me ei tea, aga ju oli kokku kogunenud meeste arv väga suur, suurem kui sama aasta märtsis, mil sakalased vallutajate vastu üles tõusid.

Viljandi oli selleks ajaks kindlasti veel paremini kindlustatud ja ka relvastatud kui 1211. aastal. Mõlemad pooled kasutasid kiviheitemasinaid (blide). Ühtlasi kasutasid mõlemad pooled ammukütte.

Pähklimäelt, kus asusid piirajad ja mida arvatavasti sellel ajal tehislikult kõrgendati, on leitud erinevatelt sügavustelt 40 ammunooleotsa, mis näitab, et sakalased üritasid oma ammuküttide abil peatada pinnast kokku kandvaid piirajaid. Arheoloog Heiki Valk arvab, et sakalaste linnuse vastu kasutatud kiviheitemasinad asusid Musu-, Pähkli- ja Suusahüppemäel. Piirajad kandsid sinna pinnast ja kive, et tagada masinatele paremad kiviheitepositsioonid, mis jäid linnuse tasapinnast kõrgemale. Kiviheitemasinad olid paigutatud poolkaa­res ümber linnuse ja asetsesid sellest 110–140 meetri kaugusel. Sealt välja tulnud kividest on suur osa põlenud, mis näitab, et need on võetud kunagise asulakoha ahjudest.

Viljandi linnuse piiramine algas 1. augustil 1223 ning kestis kuni 15. augustini. Piirajatel õnnestus kahel korral linnus põlema süüdata, kuid linnust otseselt ei vallutatud. Ometi lõppes piiramine sellega, et kaitsjad pidid alla andma, kuna ilmad olid väga kuumad, linnuses tekkis veepuudus ja lange­nute laibad roiskusid.

Ilmselt pärast 1223. aasta sõjakäiku oli Viljandiga seotud senine eliit, vähemasti meessoost eliit, kas täiesti kadunud või siis olid tekkinud uued orduga heades suhetes olnud võimupere­konnad, kellest said ordu vasallid. Just sellel ajal otsustas ordu rajada Viljandisse piirkonna suurima pealinnuse.

Kivilinnuse ehitamist on esimest korda mainitud 1224. aastal ja valmiskujul jäi Viljandi ordulinnus maha üksnes Riia omast. Tööde käigu kohta andmed puuduvad.

Keskaegse ordulinnuse ehitustööde tõttu Kaevumäel on Viljandi muinasaegse linnuse omadusi ning isegi selle võimalikku asukohta raske kindlaks teha, sest kogu vanem kultuurikiht on ordu­lossi ja konvendihoone rajamisel eemaldatud. Viikingiajast pärinev leiu­materjal kunagise eestlaste pealinnuse kohal on seetõttu väga kesine. Leitud on kiilapinnaliste nõude katked, klaashelmes ja tiiglikatked. Ka Suusahüppemäelt ja Pähklimäelt on leitud viikingiaegset ja ka hilisrauaaegset kultuurikihti, mistõttu on võimalik, et Viljandi puhul asus pealinnuse ümber mitu asulat või suurmajapidamist.

Varasema ehitusetapiga Kaevumäel seostub peale piirdemüüri vähemalt üks konvendihoonele eelnenud hoone, kuid pole teada, milline see oli. Nii on oletatud, et seal asus esialgu tornlinnus või mingisugune suurem ehitis. 13. ja 14. sajandi vahetusel algas konvendihoone rajamine. See valmis arvatavasti Jüriöö ülestõusu paiku.

14. ja 15. sajandil ehitati tõenäoliselt välja ka eeslinnused, kuid see on praegu pelk oletus. 15. sajandil kõrgendati konvendihoonet ühe korruse võrra. 15. sajandi II poolest pärineb ka I eeslinnuses paiknenud kõrvalhoone, mida me täna nimetame ametnikemajaks.

1234. aastast teame me nimepidi esimest Viljandi komtuuri Rikolfi. See tähendab, et hiljemalt selleks ajaks oli ordus tekkimas arusaam, et Viljandist ja Viljandi komtuurkonnast peaks saama oluline ordukeskus. Orduametnike hierarhias oli komtuur selgesti kõrgema staatusega kui foogt. Ajalugu näitaski, et Viljandi komtuuri ametikoht oli hea hüppelaud ordumeistri kohale, sest vähemalt kaheksa endist Viljandi komtuuri jõudsid sellesse ihaldatud ametisse. Ajaloolane Juhan Kreem nimetab Viljandi orduvendade kokkusaamisi ehk ordukonvente Liivimaa suurimateks, mis jäid alla üksnes Preisimaal toimunud kokkusaamistele.

Keskaegne linn tekkis linnusest põhja, sellest on ümber ehitatuna säilinud ainult Jaani kirik (endine kloostrikirik). Linnaõigusi kinnitav ürik kannab aastanumbrit 1283 ning linnas kehtis selle järgi Riia (Hamburgi) linnaõigus.

Esimest korda pandi Viljandi uue kivilinnuse võimekus tõsiselt proovile 1481. aastal, mil üha enam võimu ja uusi alasid kogunud Moskoovia riik ning selle riigi suurvürst Ivan III saatis Moskva ja hiljuti vallutatud Novgorodi ning Pihkva ühendväed Viljandi alla. Venelastel õnnestus linn süüdata ning seejärel ka vallutada, ent linnust vallutada ei suudetud. Venelaste lahkumiseks tuli siiski maksta lunaraha. Piiramise käigus süüdati Viljandi linna raekoda ning tules hävis väärtuslik linnaarhiiv. See seletab Viljandit puudutavate keskaegsete kirjalike allikate vähesust.

Viljandi linnust ja linna piirati järgmine kord tõsiselt alles Liivi sõja ajal, mis algas 1558. aastal. Sõja esimeses faasis toimusid lahingud ja rüüsted linnast kaugel, kuni 1560. aasta augustis jõudis Viljandi alla suur Vene vägi vürst Andrei Kurbski juhtimisel. Eri allikad nimetavad moskoviitide väe suuruseks eri arve, mis enamasti jäävad 20 000 ja 60 000 mehe vahele.

Jalavägi ja ratsavägi jõudis sinna lõunast, Tarvastu kaudu. Suurtükid laevatati mööda Emajõge ja Võrtsjärve kuni Tänassilmani paatidega, edasi veeti need hobustega.

Viljandi linnas ja linnuses tehti saabuvaks piiramiseks mitmesuguseid ettevalmistustöid. Linnuse ja linna komandandiks oli saanud pärast komtuur Gotthardt Kettlerit (tema oli tõusnud ordumeistriks) teenekas ordurüütel Wilhelm von Fürstenberg, kes oli olnud ka ordumeistri ametis.

Fürstenberg oli andnud tellimuse varustada piiramisohus linna toidu­ainete ja laskemoonaga kaupmees Virgi­lius Hobblerile, kes toimetaski telli­tud kaubad Pärnu kaudu mööda veeteed Viljandisse.

Fürstenbergil oli linnuse ja linna kaitseks käsutada umbes 500 kodanikku, ordusulast ja palgasõdurit ning neile lisandusid linna varjule tulnud talu­pojad ja mõisamehed. Kaitsjate kasutada oli peale kindluse suurtükkide ka kogu ordu välikahurivägi, mis pärast Laiuse edutut piiramist oli toodud Viljan­disse.

Fürstenberg laskis maha lõhkuda Katariina kabeli, et vaenlane ei leiaks selle varjust kaitset lossist tulevale püssi­tulele. Arvatavasti põletati maha ka eeslinnad. Kas ja kui palju oli linnuse­müüride vahele tulnud ümbruskonna inimesi, meie ei tea. Arvestati sellega, et ordumeister Kettler organiseerib kiiresti abiväe ja viimane tõepoolest üritas koondada Võnnu lähedale poolakatest ning hertsog Magnuse meestest abiväge. See kahjuks jäigi üksnes ürituseks, sest poolakad keeldusid venelastega sõdimast. Viljandi piiramine algas 4. augustil ning linna süsteemne pommitamine piiramissuurtükkidest 11. augustil. Venelastele oli tulemus edukas, sest 17. augustil õnnestus süütekuulidega tekitada suur tulekahju ning peagi oli linnast alles kõigest viis või kuus hoonet.

21. augustil purustasid venelased Tartu värava ning tungisid linna. Peale seda üritati võtta ära ka linnus ja loss. Kahjuks ei saa me kunagi teada, kas see oleks rünnakute abil õnnestunud, arvestades seda, et Viljandi oli sel ajal kindlasti üks paremini kindlustatud linnuseid kogu regioonis.

Nimelt mängis saatus ise linnuse vaenlase kätte, sest palgasõdurite hulgas puhkes Fürsten­bergi-vastane mäss. Fürstenberg pakkus neile palgaks lausa oma isiklikku vara, aga palgasõdurid sellest ei hoolinud ja lasid õhku linnuse peatorni ning see määraski Viljandi saatu­se. Fürstenberg viidi Venemaale vangi, kus ta 1568. aastal ka suri. Ordu­meister Gotthardt Kettler püüdis paljud reeturlikud palgasõdurid hiljem kinni ning laskis üles puua.

Pärast Liivi ordu purustamist läksid Viljan­di komtuurkonna alad üheskoos Viljandi linnaga Vene võimu alla ning esimeseks vojevoodiks sai vürst Aleksei Adašev. Venelased tegelesid oma võimu­perioodil peamiselt linna ja linnuse kindlustamisega ning ehitati ka kaks õigeusu puukirikut.

Ei saa öelda, et see paarikümne aasta pikkune Vene võimu ajajärk oleks linnale mõjunud halvasti. Vastupidi, tagasi pöördus osa linnakodanikke. See tähendab, et piiramise ajal võis linn olla siiski suhteliselt tühi.

Pärast Jam Zapolski vaherahu sõlmimist Poola ja Venemaa vahel 1582. aastal läks Viljandi Poola kuninga võimu alla ning linnast sai Viljandi staarostkonna keskus. Poola võimu ajal taastati linna­kindlustused peaaegu täies mahus, ent linnus võimaluste piires, st linnuse peatorni selle endisesse suurusesse enam ei ennistatud. Kõrgema võimu kandjad linnas olid vormiliselt linna raad ja bürger­meistrid, kuid tegelik võim oli staarosti käes, kes oli ühtlasi kõrgem kohtumõistja. Linnas paiknes alaline poolakate garnison.

Linnakodanike ja 1592. aastal kuninga taaskinnitatud linnaõigusi ahistanud staarosti vaheline vägikaikavedu jõudis tihti kuni Poola kuningani välja, kes saatis Viljandisse mitmel korral asja lahendama oma komissarid. Poola ajal oli oluline teema ka vastu­reformatsioon, mistõttu olid Viljandis nagu Tartuski olulisel kohal jesuiidid, kes asutasid Viljandisse oma kooli, haigla ja vaestemaja ning olid üpris mõjukad ka linna ümbruse talupoegade hulgas. Eestlastele usutavasti eriti ei sümpatiseerinud luterlikult reformitud ja konservatiivne kirik, samal ajal kui jesuiidid, kes rääkisid enamasti ka ise kohalike keelt, aktseptisid meie kohati väga omapärast, võiks isegi öelda lausa rahvuslikku katoliikluse vormi. Üks tuntumaid jesuiite Dionysius Fabricius kirjutas ka kroonika, milles kesksel kohal on just Viljandi.

1599. aastast pärineb ka esimene teada­olev kirjalik Viljandi linnust kirjeldav allikas, mida tuntakse Poola revisjonina ning mis kirjeldab linnust endistviisi kui sõjaliselt väga võimekat kindlust.

Ometi vallutasid linnuse 1600. aastal rootslased ja edaspidi käis linnus Poola-Rootsi sõdades korduvalt käest kätte ning 1611. aastaks oli linnus lõpuks purustatud. On oletatud, et rootslased rajasid linnusesse laske­moonalao, mis saigi linnusele saatuslikuks, kuid kindlad allikad selle kohta puuduvad.

Pärast 1611. aastat linnust kaitse­otstarbel enam ei taastatud ja millalgi sellel ajal kadusid ka Viljandi linna­õigused. Ka inimkaotused olid suured. 1600. aasta paiku ehk enne sõda oli lossi käsutuses umbes 600 lossile kuulunud talupoega, kellest oli sõja lõpuks alles kõigest 50 hinge.

Kui Viljandi 1623. aastal täielikult rootslaste valdusse jäi, ei olnud linnast ega linnusest enam eriti midagi alles. Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas 1624. aastal Viljandi linnuselääni koos linna ja linna ümbrusega Jacob de la Gardiele ning sellega algas Viljandi mõisa (Schloß Fellin) aeg.

Mõisakeskus tekkis keskaegsest linnast läände, linna ja pealinnuste vahele. Kogu kohalik elukorraldus oli de la Gardie nimetatud lossi ameti­meeste käes, kuigi vormiliselt olid olemas ka linnavanemad. Juriidiliselt olid linnaelanikud allutatud lossülema välja antud politseikorraldustele.

Linnaõiguste puudumine pärssis Viljan­di arengut, sest selline mittelinn ehk alevik muutus nii käsitöölistele kui ka kaupmeestele väheatraktiivseks. Kirjalikud ja arheoloogilised andmed ütlevad, et 17. sajandil oli linna elu- ja ehitus­tegevus peaaegu olematu. Vähesed kohalikud käsitöölised tegutsesid peamiselt ümbruskonna mõisate najal. 1682. aastal loendati Viljandis kõigest 43 maja 55 perekonnaga.

1701. aastal tegid viljandlased katse taastada oma privileegid, pöördudes sellekohase palvega otse Laiusel talvitunud Rootsi kuninga Karl XII poole, kes soovitas saata palve kindralkubernerile, kes paraku mängis kurttumma.

Valitseja muutudes jäid linna maa-alad ikka eravaldusse. 1744. aastal kinkis keisrinna Jelizaveta Petrovna Viljan­di mõisa Tšoglokovide pere­konnale, kes lasi 1746. aastal ehitada endise Katariina kabeli kohal olnud vana mõisahoone asemele uue. Tõsi küll, uus mõis asub pisut teises kohas kui vana. Millalgi 18. sajandi lõpul või 19. sajandi algul ehitati kolmandasse eeslinnusesse mõisa ait-kuivati, mis on tänini säilinud.

1783. aastal sai Viljandist kreisilinn ning taastati ka linnaõigused. See lubas Viljandil majanduslikult taas arenema hakata, linna asuti taas ehitama kivimajasid, mida polnud juhtunud keskajast saadik. Esimesed hooned olid turuäärsed kohtu- ja apteegihoone ning advokaat Nicolaus Otto maja, kus hakati pidama ka magistraadi koos­olekuid. Praegu teame seda maja, mis on muidugi kõvasti ümber ehitatud, kui Viljandi raekoda.