Lihavõttesaare vaikivad tunnistajad

Tuulte räsida Lihavõttesaar paikneb eraldatult Vaikse ookeani keskel. Lähima naabrini on mitu tuhat kilomeetrit. Saare rannikul sei­savad platvormide peal mitme meetri kõrgused kivikujud, mille lamedad kuklad on pööratud mere poole, ent silmakoopad jälgivad taimevaest saare­maastikku. Sellel 163ruutkilomeetrisel saarel lebab elutult rohus veel palju tonnide­raskuseid kujusid, millest nii mõnigi on mitmeks tükiks purunenud. Kõik need annavad üheskoos tunnistust kaugest minevikust, mil sel tillukesel saarel õitses rikas kultuur. Selle kandjad nägid palju vaeva, et tahuda välja üha suuremaid kujusid, toimetada need ettenähtud kohale ja seal püsti ajada. 

Tänapäeval mõistavad teadlased saart ja selle sünget minevikku paremini kui esimesed eurooplastest maadeavastajad, kes üllatunult silmasid 1722. aastal oma pikksilmas saart koos selle suurte kivi­kujudega. Siiani vaidlevad arheoloogid ja ajaloolased aga selle üle, miks selle kunagi väga lopsaka taimestikuga ja vilja­ka saare ökosüsteem 17. sajandi alguses ikkagi kokku varises, kuidas küll suutsid saare­elanikud suuri kivikujusid sel künkliku maastikuga vulkaanilisel saarel mitu kilomeetrit vedada ning mis sai sellest rahvast, kes need hiiglaslikud kujud püstitas.