Odin oli viikingite võimsaim jumal. Ta oli tark ja hirmuäratav sõdalane, kes elas Valhallas. Seal koondas ta lahinguväljadel langenud mehed enda ümber sõjamängudeks ja pidusöökideks Midgårdis. Jumalate kuningas oli siiski enamat kui ainult sõdalane. Ta valdas ka nõia- ja luulekunsti.
Viikingitel olid kasutusel jämedakoelised hüüdnimed, nagu Torolf Seksiori, Herjolf Kärbundmunand ja Vitu-Ragnvald. Isegi üks Norra kuulsaimaid kuningaid pidi leppima hüüdnimega, mis iseloomustas tema salkus viltjaid juukseid.
10. sajandi lõpuks olid viikingiaja suurimad ja tugevaimad suguvõsad omavahel sõlmitud abieluliitude kaudu üksteisega tihedasti seotud. Vereside oli tugev, ent võimuiha ja reeturlikkus panid pereidülli pragunema. Selle tagajärjel algas Põhjalas verine võitlus võimu pärast.
Valhallasse jõudsid vaid kõige tugevamad viikingid, kes olid surnud vapralt lahingus. Odini kojas ootas neid igavene õnn – seal võisid nad iga päev surmani võidelda, lõpututes kogustes sealiha süüa ning kitselt lüpstud mõduga janu kustutada.