Eesti-aegse linnainimese ideaalkodu pidi näima igas mõttes uudne ja vaba ajaloolistest eeskujudest. Sel ajal juurdus mitu kodukujunduse põhimõtet, mis on tänaseni au sees.
Kahe maailmasõja vaheline aeg oli eestlaste koduideaali kujunemisel murranguline. Selle põhjuseks olid 20. sajandi alul plahvatusliku kiirusega kohale jõudnud tööstusajastu ilmingud, nagu linnastumine ja massikommunikatsioon.
1920. ja 1930. aastail tõusis au sisse teadlik perenaine, kes oli kodumajanduskunsti õppinud spetsiaalsetel kursustel. Oma majapidamises juurutas ta võimaluse korral euroopalikke uuendusi, kuid kehtestas ka range korra.
Nõukogude ajal ei olnud poest saada suurt midagi ning vähesedki müügil olnud kaubad olid kehva kvaliteediga. Sellest hoolimata said inimesed eluga hakkama. Saladus peitus leidlikkuses ja oskuses kõiki võimalusi ära kasutada.