Ateena ammutas suure osa enda rikkusest Laureioni mäestiku hõbedakaevandustest. Kodanikud võisid rentida õiguse hõbedat kaevandada, makstes selle omanikule, linnriigile lõivu.
Kaevuritöö liigitus Kreekas madalaimate hulka ning meelitas ligi vaid inimesi ühiskonna alamatest kihtidest. Tasu oli vilets ja töö ohtlik. Sageli olid kaevanduse käigud nii kitsad, et ainult lapse mõõtu tööline suutis neist läbi roomata.
Seetõttu palgatigi vaeste ja orjade lapsi erilise innuga.
Kaevuri keskmine tööstaaž oli gaasilekete ja varingute tõttu kõigest neli aastat, seega otsiti Laureionis pidevalt uusi töölisi.