Kaks aastat enne Prantsuse revolutsiooni korraldas kunstnik Élisabeth Vigée Le Brun Pariisi kunstimaailmas revolutsiooni, pannes näitusele portree, millel ta naeratas. Sellist asja polnud keegi varem teinud! Kus on selle häbi ots! See on ju inetu!
Louvre’i saali seintel olevatelt kullatud raamides maalidelt põrnitsevad mornid näod. Kunstibiennaal „Salon Paris anno 1787“ avati äsja ja kohal on kõik puuderdatud parukates kunstikorüfeed Pariisist ja mujalt Euroopast.
2000 aastat tagasi pandi Egiptuses elanud Rooma kodanikele nende portreed hauda kaasa. Meistritööd on nii hämmastavalt realistlikud, et jääb mulje, nagu oleks lahkunu veel elus.
Alasti antiikkangelased olid 19. sajandi prantsuse kunstis täiesti aktsepteeritud motiivid. Édouard Manet otsustas aga kujutada alasti tavalist naist. See oli ennekuulmatu, ent maal sai maailmakuulsaks.