• 07.05.25, 17:39

Eesti sõdurite viimased sõjapäevad

Teise maailmasõja lõpp kujunes Saksa ja Nõukogude poolel võidelnud eesti sõduritele väga erinevaks.
Eesti rahvariietes neiud tervitavad sõjast võitjana koju jõudnud Punaarmee eesti rahvusväeosa – 8. Eesti
laskurkorpuse – võitlejaid.
  • Eesti rahvariietes neiud tervitavad sõjast võitjana koju jõudnud Punaarmee eesti rahvusväeosa – 8. Eesti laskurkorpuse – võitlejaid.
  • Foto: Rahvusarhiiv
1945. aasta mai alguses olid 20. Eesti SS-diviisi võitlejad endisel Saksa-Tšehhi piiril, Sudeedimaal või veel sügavamal tšehhide maal. Enamasti üritati läände liikuda ning jõuda välja USA vägedeni, et neile alistuda. Osal see ka õnnestus, kuid mitu tuhat meest langes partisanide kätte, kes neist vähemalt 500 nn. “Tšehhi põrgus” hukkasid. Ülejäänud anti vangidena üle Nõukogude vägedele.
Okupeeritud Taanis viibinud tagalaüksus andis end Julius Made juhtimisel brittide kätte vangi. Sama tegid ka teised lääneliitlaste lähikonnas olnud üksused.
Punaarmee 8. Eesti laskurkorpuse sõdurid olid sõja lõpus Kuramaal, võideldes kotis istunud Saksa vägede vastu. Pärast sõja võitu andis kindral Lembit Pärn meestele neli päeva puhkust ning seejärel hakati organiseerima 20 000-mehelise väekoondise kojutulekut.
Käsk Riia kaudu Eestisse minna anti 28. mail, teele asuti järgmisel päeval. Liiguti suures osas jalgsi, kohati oli kolonn 50 kilomeetri pikkune. Teel viidi läbi õppusi ning peatuspaikades tantsiti läti ja eesti tüdrukutega. 2. juunil marssis korpus läbi Läti pealinna Riia.
Korpuslane Rinaldo Nurm on meenutanud jõudmist Eesti piirile 7. juunil: „Eriline tunne valdas meid aga siis, kui astusime Lätimaalt Eestimaa, oma sünnimaa ja noorpõlve kodumaa pinnale. Süda lõi kiiremini, kui kodumaa pind oli jälle jalge all. Endisest Läti-Eesti piirist tulime üle öösel. Ega sellest tohtinud palju juttu teha, sest poliitkoosseis võis sellest numbrit teha. Aga omavahel kõnelesime sellest ikkagi.“
16. juunil jäädi peatuma Tallinna lähistele, kus valmistuti pidulikuks sissemarsiks pealinna: nühiti saapad läikima, korrastati vormiriietust. 17. juunil siseneti linna ja marsiti vihmasajus üle Vabaduse väljaku, kindralleitnant Lembit Pärn musta täku seljas kõige ees.
„Sammusime nagu koridoris, mille oli moodustanud tohutu rahvamurd,“ on meenutanud Johannes Vend. „Lillemere ja loendamatute viibete ning südamlike tervituste saatel marssisime üle Tõnismäe.“
Pidulik vastuvõtt oli osaliselt mõistagi võimude poolt korraldatud, samas tervitasid inimesed ka ehtsa rõõmuga oma poegade, isade ja meeste sõjast tagasitulekut.
Võiduparaadi järel suundus korpus Tehnika tänavat mööda Tallinnast välja ning jäi Kloogale välilaagrisse.

Seotud lood

Kuulsad ehitised

Kuritöö ja karistus

Viikingid

Poliitika

Katastroofid

Arheoloogia

Tagasi Imeline Ajalugu esilehele