William Shakespeare mõrvas rohkem kui 250 inimest, kasutades oma ohvrite tapmiseks maohammustusi, unevaegust ja kõrva valatud mürki. Tõsi, kõik tema veretööd olid kirjanduslikud. Vaatleme lähemalt mõrvu Shakespeare’i teostes.
16. sajandi Londonis ei olnud teater üksnes ühiskonna eliidile mõeldud kõrgkultuuriline kogemus. Kõik, kel oli taskus šilling, võisid jalutada üle London Bridge’i Thamesi lõunakaldale ja minna teatrisse Globe, millele kuulus poeet oma näidendeid kirjutas. Teatrisse tulnud lihtinimesed soovisid põnevust, draamat ja tugevaid emotsioone – eelistatult seoses mõne näidenditegelase surmaga.
Keskajal lasid paljud kuningad ja ülikud matta oma südame muust kehast eraldi. Organ palsameeriti ja seejärel sängitati tähtsasse kohta. Süda kui hinge koda kaasati halastamatusse võitlusse maa, võimu ja au pärast.
Arseenik sobib igavaks muutunud abikaasa või soovimatute pärijate kõrvaldamiseks täiuslikult, sest see mürk ei jäta jälgi. Selle avastasid 19. sajandil ka Briti ontlikud koduperenaised – ja nii mõnestki neist sai sarimõrvar.