Paljud Ptolemaiose kirjeldatud tähtkujud on ka tänapäeval teada oleva 88 konstellatsiooni hulgas.

- © Imageselect & Shutterstock
Kreeklased veetsid Vahemere soojad ööd tihti õues, et uurida taevas säravaid täpikesi ja filosofeerida selle üle, miks jumalad need sinna pannud on. Umbes 700. aastal eKr kirjeldas poeet Homeros esimest korda kreeka tähtkujusid. Ta kirjutas, mida ta taevas nägi: kilpi, mille kangelane Achilleus oli ära võtnud tule- ja sepakunsti jumalalt Hephaistoselt, ning sellel olevaid kaunistusi. „Seal Plejaadid olid näha, Hüdra ja Orion tugev,“ loetles ta.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Taevast vaadati ja vaadeldi süstemaatiliselt juba ammu enne teleskoopide leiutamist. Taevakehi kasutati päris osavalt ajaarvamises, nendelt oodati vastuseid nii argistele kui ka igavikulistele küsimustele. Päike, Kuu ning liikuvad helendavad täpikesed paelusid ka meie esivanemaid.
Kreeka filosoofid seadsid kahtluse alla kõik olemasoleva – isegi jumalate eksistentsi. Jumalakartmatud ideed hakkasid eriti kiiresti arenema demokraatlikus Ateenas, kuid 432. aastal eKr sai linna usklikel ateistide õpetustest villand.
Ka vanad egiptlased ja antiikaja roomlased nägid taevas kummalisi sõidukeid. Tollal ei kahtlustanud keegi, et tegu on teistelt planeetidelt pärit tulnukatega. Selle hirmu tekitas hoopis moodne tööstusühiskond ja imperialism.