19. sajandi alguses tõi üks ettevõtlik arst Lõuna-Aafrikast Londonisse mustanahalise naise Saartje Baartmani, lootes tema näitamisega rikastuda. Naine oli lühikest kasvu, vohavate tuharate ja pikalt välja ulatuvate häbememokkadega. See kõik pakkus eurooplastele, kes polnud sellist „metsiku sordi inimest“ varem näinud, suurt huvi.
Kaks aastat enne Prantsuse revolutsiooni korraldas kunstnik Élisabeth Vigée Le Brun Pariisi kunstimaailmas revolutsiooni, pannes näitusele portree, millel ta naeratas. Sellist asja polnud keegi varem teinud! Kus on selle häbi ots! See on ju inetu!
Neitsist väejuht, naissoost laenuhai ja üksikemast menukirjanik. Pimedal keskajal leidus võimekaid naisi, kes naeruvääristavad meie ettekujutust selle ajastu rangetest soorollidest.