Mis või kes on viiking?

Sõna „viiking“ päritolu kohta on mitu arvamust. Osa ajaloolasi leiab, et esialgu nimetati nõnda Oslo fjordi äärsest piirkonnast Vikist pärit meresõitjaid. Teised väida­vad, et sõnal „viiking“ on seos sõnaga „viik“ (muinas­põhja vík, vanainglise wic), mis tähendab „lahesoppi“ ning tähistab seega „rahvast, kelle laevad seisid ankrus lahesopis“.

Vanim kirjalik allikas, milles see sõna leidub, on 7. sajandist pärit anglosaksi luulelaul „Widsith“, mida teatakse ka kui „Ränduri laulu“. Niisiis kasutati sõna tükk aega varem sellest ajast, mida oleme harjunud viikingi­ajaks nimetama. Ajaloolased peavad viikingiaja alguseks u 750. aastat, mil Salme laevadega Saare­maale tulnud viikingid seal lahingus hukkusid. Mida rohkem Põhjamaade viikingid Läänemere maadel röövisid, rüüstasid ja tapsid, seda enam samastus sõna „viiking“ mereröövlitega. Samas polnud üksmeelt, kuidas neid rüüstavaid jõuke oleks õige nimetada. Iirlased kutsusid neid „tõmmudeks ja ilusateks võõrasteks“, gallidele olid nad „mereinimesed“ ja anglosaksid Inglismaal kutsusid neid kõiki „taanideks“.