Viikingid kartsid näljahäda kaasa toovat ja maailmahukku kuulutavat karmi talve. Lood sellest ülikarmist talvest ei ole puhas väljamõeldis. Selle juured ulatuvad aastal 536 pKr toimunud kliimakatastroofini.
Ainuüksi sõna fimbulvetr võis viikingid värisema panna. Fimbulvetr ehk „ülemtalv“ või „talvede talv“ usuti ette kuulutavat maailmalõppu ragnarökki, mida kirjeldatakse „Nooremas Eddas“. See talv on täis käredat külma, nälga ja sõdu.
Põhjamaal oli elu raske. Viikingiaja talus olenes kõik iseendast, alates toidust lõunalaual kuni rõivasteni seljas. Taluelanikel oli seega tegemist piisavalt. Tuli külvata vilja, koguda lambavilla ja tappa kariloomi. Pika talve elasid kõik üle ainult koostööd tehes.